Kolisime mullu elama Läänemaale Lihula valda. Mehel on siin oma talupidamine ja maja ehitus käsil, minu suurim ülesanne on pere eest hoolitseda. Meil on kaks imetoredat pisikest rüblikut, üks juba käib, teine alles õpib roomamist.
Nagu iga vastutustundlik lapsevanem, soovin pakkuda oma lastele head ja turvalist keskkonda. Mis saab olla parem, kui kasvada maal värske õhu ja ilusa looduse keskel! Jah, lasteaiad-koolid ei asu käeulatuses, aga kui on auto, pole 10–15 kilomeetrit mingi vahemaa.
Meie vallas ei pruugi olla suuri uhkeid mänguväljakuid ega jalakäijate teid, nagu on linnas, kuid piisab sellest, et hoovis on mõni kiik või liivakast ning asfalttee on lai ja aukudeta.
Sel kevadel oleme perega hakanud rohkem liikuma mööda külateid: osalt seetõttu, et vanemale lapsele sai ostetud jalgratas ja seda on ju vaja kasutada. Aina enam hakkasin neil sõitudel panema tähele asju, mis mind muidu ei kõigutanud.
Alles see oli, kui üks viinalembene roolikeeraja Tuudi–Saastna teel oma punase Opeli kummuli keeras. Kuu aega hiljem suutis järjekordne kaskadöör sama trikki korrata! Mis ometi on nendel inimestel peas? Ma ei taha isegi mõelda, mis võinuks juhtuda, kui samal ajal oleks teel liigelnud mõni inimene.
Olen endamisi arutlenud, mida teha ja kuidas olukorda parandada. Politseist pole neil juhtudel kasu, sest niipea kui vallas on reid, teavad sellest tunni jooksul juba kõik, kel väiksemgi metallihunnik istumise all. Ülevaatuseta ja avariilised romud pannakse garaaži peitu ja jäetakse mõned sõidud tegemata. Politsei saab heal juhul paar-kolm trahvikviitungit välja kirjutada, need saavad Saaremaalt koju kiirustajad. Öistest purjuspäi sõitudest Mutionu baarist Vesiroosi või Särtsu ei taha rääkidagi!
Mõtlen sellele, et neil inimestel on ju pered, lähedased, sõbrad! Ohtu ei seata mitte ainult enda elu, vaid ka nende oma, kellega koos sõidetakse või kes samal ajal teel paha aimamata liiklevad.
Mida siis teha? Mulle tulevad meelde ema kuldsed sõnad: tahad muuta maailma, alusta iseendast! Alustangi! Minu sõidustaaž ei ole teab kui suur, kõigest üheksa aastat, kuid selle aja jooksul on politsei mind peatanud ainult kaks korda, mõlemal korral oli reid „Kõik puhuvad”. Ma ei ole saanud mitte ühtki trahvi. Kasutan korralikult turvavarustust nii endal kui ka lastel, isegi parklas või õuealal liigeldes panen turvavöö kinni.
Kas ma olen paranoiline? Usun, et mitte. Lihtsalt juhindun vanasõnast: parem karta kui kahetseda.
Kas on siis tõesti nii raske leida seltskonnast üks, kes on nõus olema kaine autojuht? Kas võtab tüki küljest, kui enda ja laste turvalisuse huvides kinnitad turvavöö? Kas tõesti on nii kiire elada, et peab igal võimalikul sirgel teelõigul kiirendama 130ni? Mõelgem sellest, kui istute rooli. Alustagem iseendast ja küll siis maailm muutub meie ümber!
Kristina Kukk, lapsevanemast autojuht
Mulle tulevad meelde ema kuldsed sõnad: tahad muuta maailma, alusta iseendast! – hei tüdruk sinu ema elas teises maailmas.Tema maailmas lõi inimene maailma meie maailmas on see teistpidi- süsteemid programmeerivad inimesi.
Ju me sinuga elame erinevates maailmades. Minul on siiski oma aru peas ja mingi “süsteem” seda ei programmeeri.
Kõige huvitavam on see, et baaris istudes on aega küll, aga selle kojuminekuga kipub vahel kiireks minema. Öeldakse, et kiiresti peab tegutsema ainult kirbu tapmisel. Kas tõesti on nii kiire elada küsib artikli autor? Eile oli selle kiirustamise kohta samuti üks artikkel delfis. Kui aega ei ole, tuleb aega võtta. Muidu vajub elu töö varju ja möödub elamata. Sellele on asunud tähelepanu juhtima ka meie tänavakunstnikud. Näiteks Tartus on seinal tsiteeritud Henry David Thoreau lauset: “Milleks see kiire, mis kuhugi ei vii?” Kärdlas jällegi ilutseb prügikastil kiri: “Mul on nii palju tegemist, pole aega eladagi.” Peaks ütlema, et sein pole… Loe rohkem »
Kahju et mutt kinni on.
Ei ole avatud, ikka kinni. Seega seal ei kihuta purjutajad.
…Mutionu on avatud taas? Jeiii