0

LASTERAAMATUMESS: Jüripäev Bolognas

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Võrdlusest – nagu laps kommipoes – sai siinkirjutaja alles siis päriselt aru, kui tänavu avanes võimalus külastada rahvusvahelist lasteraamatumessi Bolognas. See peeti tavapäraselt märtsi viimasel nädalal. Raamatukoguhoidjat ei tohiks raamatute rohkus ning mitmekesisus ju õigupoolest sugugi rabada. Meist igaüks kujutab ette, milline on üks lasteraamat. Teame ehk ka seda, milline peaks lasteraamat olema. Aga milline ta olla saab, seda tuleb Bologna messile vaatama minna.

Sellesse Itaalia ülikoolilinna tuleb igal kevadel kokku terve maailm. Näeb lasteraamatuid Hiinast ja Ühendriikidest, saab lehitseda neid, mis on välja antud Lõuna-Ameerika riikides, Austraalias, Aafrikas ja muidugi Euroopas. Paberraamatute kõrval seavad end sisse digiraamatud ja muud interaktiivset tegevust pakkuvad, parema puudusel nimetagem neidki raamatuiks. Kohapeale on toodud isegi lastemööblit ja nutika lapse mänguasju. Need paiknevad siiski eraldi paviljonis. Igal aastal võetakse messil fookusesse ühe riigi lasteraamatute maailm. Tänavu oli peakülaliseks Horvaatia. Kuna Lewis Carrolli „Alice imedemaal” ilmumisest möödub 150 aastat, kandis messi üldkujundus just selle raamatu märke.

IMG_0130

Eesti lasteraamatud, mida müüb Itaalia kirjastus. KRISTA KUMBERG

Suurtel ja tähtsatel (loe: rikastel) kirjastustel on oma boksid – mõnel avar nagu vasikakoppel. Teisel jälle esindus väike nagu latter. Võib vabalt juhtuda, et viimane on huvitavam. Messil võib sattuda nn Hiina tänavale või Saksa kvartalisse. Väiksemad riigid nagu näiteks Eesti ja Läti on esindatud väikese boksiga, millest leiab valiku riigi kaunimast ja paremast uudiskirjandusest.

Meie valikut haldab Eesti kirjastuste ühing, valiku tegemisel lööb kaasa lastekirjanduse keskus ja toetab kultuuriministeerium. Tähelepanu tõmmatakse pigem kaunite raamatute kui butafooriaga. Pisut väsinuna messil liikudes pöörad aga tähelepanu pigem neile esindustele, kus midagi eristuvat märkad (ja eristuda vaid ilusa raamatuga on paganama raske). Selleks võib olla linnaks kujundatud mööbel, alustel pöörlevad ruumilised raamatud, multifilmiks saanud teos eriliselt raamitud ekraanil, hiigelmõõtu raamatutegelased, takkatippu ka võimalus lihtsalt istuda jne. Tore oleks ju meie boksis Sipsikut näha või „Suurt maalritööd” nii raamatuna kui ka  joonisfilmina vaadata. Koeratüdruk Lottegi võiks messil ringi jalutada.

Meie raamatuid võib kohata mujalgi kui Eesti boksis. IBBY (rahvusvahelise laste- ja noortekirjanduse nõukogu) alal nägi organisatsiooni aunimekirja kantud kirjanik Ilmar Trulli ja kunstnik Regina Lukk-Toompere teoseid. Itaalia kirjastus Sinnos presenteeris Aino Perviku „Rändavat kassiemmet” ja Piret Raua autoriraamatuid.

Efieraraga005

Tegelikult peetakse Bologna messil üht suurt ülemaailmset jüripäeva. Peale uudistajate kogunevad kirjastuste esinduste juurde ka järjekorrad noortest inimestest, kellel mapid näpus ja kes pikameelselt oma ettepääsu ootavad. Need on kunstnikud, kes otsivad tööd. Kindlasti on nende hulgas ka õnnekatsujaid, aga suurem osa sõidab kohapeale siiski eelkokkulepete peale. Kirjastuski võib oma väljapaneku juurde lisada sildi, et otsib head illustraatorit. Kuigi messi üldpildi loovad ringilonkivad vaatajad, tehakse seal tööd: sõlmitakse lepinguid, ostetakse ja müüakse kirjastamisõigusi, luuakse tutvusi ja sidemeid. Aktiivne autor võib seal mõndagi kasulikku saavutada. Piret Raua tõlkemenu on hea näide. Üha enam on seda meil mõistma hakatud. Eestist sõitis Bolognasse rahvast paraja klassiekskursiooni jagu.

Messil on üle poolesaja aasta vanune ajalugu. Täpselt 50 aastat tagasi hakati seal ka lasteraamatuile auhindu välja andma. Tänavu määrati see ilukirjanduse kategoorias Lizi Boydi pildiraamatule „Flashlight”. Tegemist on nn vaikiva raamatuga, milles pole kriimu ridagi, lehed lausa mustad, aga pildid on sedajagu kõnekamad. Ka lastekirjanduse Nobeli – Anderseni preemia – nominendid kuulutatakse just messil välja. Rõõm oli tõdeda, et meie Piret Raud nende hulka arvati. Nelja messipäeva iga tund on sisustatud esitluste, koosolekute, kohtumiste ja muud sorti sündmustega.

Aga nüüd raamatuist. Ilma teevad Bolognas pildiraamatud. Jah, juturaamatuid on ka, aga kas ma neid vaadata viitsisin, kui tähelepanu haarasid täiesti imelised illustratsioonid. Tuntud muinasjuttudega teevad kunstnikud igasuguseid karutükke. Selgub, et Punamütsike oli poiss. Või ei, ta oli Ameerika suurlinna tüdruk, kes saadeti vanaemale tolle haagiselamusse kosti viima. Piltide põhjal otsustades – uskuge, mets on linnadžungli kõrval lasteaia lillepeenar. Teisal jälle saavad hunt ja Punamütsike omavahel vägagi hästi läbi, kerivad punast lõnga ja … Või kohtume paljulugenud hundiga, kes teab täpselt, kuidas kolme põrsa, seitsme kitsetalle ja Punamütsikesega toimida. Kuid need, põrgulised, ei ole muinaslugudega kursis, ega tee suure kurja hundi pingutusi märkamagi. Solvav ju!

IMG_2082

Kadedaks teevad arvukad ohtrapildilised juturaamatud ajalooliste isikute lapsepõlvest ja elust. Või need, mis käsitlevad lastele üle jõu käivaks peetud teemasid. Ukraina esindus näitas R. Romanini ja A. Lesivi raamatut, mis rääkis sõjast – muinasjutu vormis. Last ei hirmutatud, ei osutatud ohvritele, näljale, kaosele. Saab ka teisiti. Laste aimeraamatud on kasutanud ajaloo edasiandmiseks võtet, et pilt-pildilt näeb ühe paiga muutumist külaks, asulaks, linnaks. Roberto Innocenti joonistatud raamatus saab jälgida ühe maja käekäiku. See on ehitatud 17. sajandil, aga meie näeme maja (ja perekonna) lugu eelmise sajandi vältel. Olmeline-olustikuline väike ajalugu aitab paremini tundma õppida suurt. Sama kunstniku pildid ehivad ka näiteks genotsiidist kõnelevat raamatut.

Tõtt tunnistades sai näpistatud aega ka linnaga tutvumiseks. Meie suhtume oma ajaloolistesse mälestusmärkidesse aupaklikult ja hoidvalt ning tunneme õigusega uhkust nende üle. Bolognas ei saa astuda sammugi, ilma et mingi muistis jala all ei krigiseks või sellele otsa ei komistaks. Linn on nagu võileib – all viilakas Roomat (see omakorda Etruski taldrikul), leival keskaja rammus võikiht, sellel renessansi vorstiviil ja kõige peal barokselt rikkalik salat. Bologna eripära on maju ja tänavaid ääristavad arkaadkäigud, mis kuumadel suvepäevadel varju pakuvad. Neid on sääl 30 kilomeetri jagu. Lõppu lisaks hoiatuse: nii linn kui ka lasteraamatute mess võivad tekitada sõltuvust!

Krista Kumberg

Lasteraamatute uurija

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz