Endel Susi ja Margus Luik. Foto: Lauri Luik
Endel Susi ehk treener, nagu mina teda kutsun on olnud mulle teise isa eest. Tema süstis minusse spordipisiku kui olin vaid 11-aastane poisiklutt. See pisik istub sees tänaseni. Nüüd olen 35, aga võistluskäimist pole jätta suutnud. Trennist leidsin endale parimad sõbrad kogu eluks, olen saanud palju maailmas reisida, kogenud suurepäraseid emotsioone ning pidanud raevukaid võitluseid – kõik tänu Endel Susile!
Treener on ainuke inimene, keda teietan. Tänu Endel Susi ennastsalgavale tööle, eksisteerib täna Eestis kergejõustikuala nimega võistluskäimine. Ala, kus Eesti rahval on kahekordne olümpiamedalist Bruno Junk. Kui Endel poleks võistluskäimise taaselustamist 90ndate alguses enda õlule võtnud, oleks see pikkade traditsioonidega distsipliin tänaseks välja surnud. See on Endli elutöö, mille tähtsust mõistame võib-olla alles aastakümnete pärast.
Ühes oma raamatus lausub juubilar, et elu on võitlus. Endel on ise tuntud kompromissitu võitlejana ning pidanud elus palju raskeid lahinguid. Kõigist neist on ta võitjana välja tulnud ning jõudnud tänaseks 75. eluaastani mis on suur saavutus!
Endel Susi auhinnakapis on palju medaleid nii enda sportimise ajast kui tööst treenerina, kuid ühe tähtsa auraha jaoks leidub kindlasti veel ruumi. Juubelipeol kinkisin vend Lauriga talle matsaka kuldmedali elatud aastate eest. Selle medali esiplaati ei kaunista traditsiooniliselt number 1 vaid 75, mis on ju oluliselt uhkem arv!
Palju õnne treener, kohtume 80. juubelil!
Margus Luik
24-kordne Eesti meister võistluskäimises
Parimat sünnipäeva tuja ja tervist Sulle.
Vana merekaaslane