Nädalaid kestnud aktsiisijama taustal tasub suurt pilti vaadata ja mõelda, mis on õigupoolest juhtunud, et Eesti valitsust juhivad noored parempoolse maailmavaatega mehed, kes põhjendavad maksude tõusu sellega, et need on liiga madalad, kirjutab kolumnist Anvar Samost (pildil).
Äsja 55aastaseks saanud Mart Laar oli peaministri ametisse asudes 32 aastat vana ehk ligikaudu samas eas kui Taavi Rõivas praegu. Laar esitles sünnipäeval esimest osa mälestusteraamatust „Pööre”, mis käsitleb aastaid 1992–1994 ehk tema esimese valitsuse aega. Nende paari aasta jooksul panid noored mehed ja naised julgelt tulevikku vaadates paika selle, kuidas Eesti nüüd juba enam kui 20 aastat edasi liikunud on. Exceli tabelit ei olnud, järgmistel valimistel saadi peksa, aga oli julgust, ambitsiooni, töötahet ja eelkõige oli visioon Eestist.
32 või ka 35 aasta vanuselt pole suuremat ettevõtet või organisatsiooni teab mis lihtne juhtida, sest paljud peavad sind ebasobivalt nooreks – tean omast käest. Mis siis veel tervest riigist rääkida. Ka Laar möönab seda raamatus. Ta märgib aga väga õigesti, et noorel eal on ka väga suured eelised. „Peamine võlu on see, et sa ei tea, mis on võimalik, mis mitte. Kui noorele inimesele öelda, et mingi asi, mida ta teha üritab, on esimene maailmas ja järelikult ilmvõimatu, siis ta hakkab just seda tegema.”
„Kui IMF ütles: „Härra Laar, ühetaolist tulumaksu ei ole ühelgi maal tehtud,” siis mulle tundus see suure ahvatlusena. Nii me tegime hästi palju asju ära, mis olid võimatuks kuulutatud. Ja jumal tänatud, et tegime. Eestile on olnud sellest kasu ja Eesti on läinud edasi,” kirjutab Laar.
Alles paar aastat tagasi rääkisid paljud, et Eesti poliitika vajab põlvkonnavahetust. Oli ära tüüdanud, et valimistest valimistesse saime parlamenti, erakondade etteotsa ja valitsusse samad näod: Laar, Savisaar, Ansip, Kallas, Ilves ja nii edasi. Siis ühel hetkel olidki – tänu hetkelisele peataolekule Reformierakonnas – kolme parlamendierakonna esimehed noored, alla 40 aasta vanad. Praegu on ka võimalik, et Keskerakonda hakkab nähtavas tulevikus juhtima alla 40aastane naine.
Põlvkonnavahetus oli toimunud. Aga uut Laari või Kallast ei ole tulnud kuskilt.
Vastupidi, noor peaminister, kes habeme puudumisel näeb veel noorem välja kui omal ajal Laar, käitub kui status quo’sse klammerduv pensionieelik, kes on saanud päikeseloojangu ametisse. Ja ta pole üksi. Eriti palju on sama tüüpi ealt noori poliitikuid Reformierakonnas, aga ka sotsid ja IRL kannatavad selle fenomeni all.
„Pigem minna edasi asjadega, mis senimaani on olnud,” ütles peaminister kolmapäeval taas koalitsioonilepingu katteallikaid selgitades. See on aus lause, sest just sellisena saab nii äsja loodud kui ka eelmise valitsuse plaane ja soove kirjeldada.
Kui võrdlus Mart Laariga ei tundu ehk aus, sest olud on palju muutunud, siis teisel pool Soome lahte on sarnases poliittsüklis liikuv vennasrahvas. Ka neil on suureks mureks majanduse struktuur, rahvastiku vananemine, ääremaastumine, mitmeid kordi poliitilistel mugavuspõhjustel edasi lükatud haldusreform. Sarnasused on hämmastavad. Valimised võitnud Keskusta juht Juha Sipilä teatas aga esimese asjana, et kavatseb kärpida kabinetis ministrite arvu kolmandiku jagu, 12 peale, ning varasemate mahukate ja detailsete koalitsioonilepingute asemele tuleb leping, mis keskendub üksnes neljale-viiele võtmeküsimusele. Seejuures on Sipilä küll uus poliitik, ent mitte sugugi noor.
Meie suur saavutus on aga sotsiaalmaksu langus protsendi võrra. Valitsuses olek on saanud tähtsamaks kui see, mis seal ära teha. Pole enam peaaegu mingit vahet, millise maailmavaatega sinna valitsusse tullakse või kui vanad erakondade esimehed ja ministrid on. Eesti on valmis, poliitikud on kohale jõudnud.
Võib siiski suure kindlusega ennustada, et nii ei jää. Struktuursed hädad nii majanduses kui ka ühiskonnas süvenevad. Pelgalt nägude uuendamisega ei ole mingil hetkel enam rahul seegi valijate osa, kellele seni sobisid positiivse emotsiooniga reklaamid ja lubadus samamoodi edasi minna.
Anvar Samost, kolumnist