Andres Ammas: Meile pandud lootust on füüsiliselt tunda

Andres Ammas. Foto: Arvo Tarmula

Vabaerakonna Lääne-Eesti esinumber Andres Ammas ütles, et majanduse paneb kasvama maksude kohendamine: langetada tuleks sotsiaal- ja tõsta tulumaksu.

Mida ütles Su isamaaliste vaadetega ema, kui lahkusid IRList?

Pigem sain riielda nüüd, kui läksin poliitikasse. Emale meeldib poja häält raadiost kuulata, praegu on tal hommikud tühjad. Ega ta alguses meie edusse väga uskunud, aga nüüd on ema minu üks andunumaid usaldusisikuid. Loodan, et saan paarkümmend häält tänu ema autoriteedile tema sõprade ja sõbrannade seas.

Kas raadiosse on tagasitee, kui Sa ei osutu valituks?

Ülemus küsis paar nädalat tagasi, kas ta arvestab pärast valimisi minuga. Ütlesin, et saatust ei tohi narrida, pangu mind 7.–8. märtsiks tööle.

Kas oled oma erakonna nimekirjas ainus, kes on olnud Eesti viimase ülemnõukogu liige?

Johannes Kass Pärnumaalt oli samuti ülemnõukogus. Rohkem kohe ei meenu.

Kui palju Sa ülemnõukogu aega meenutad?

Inimesed ei mäleta enam neid aegu. Ebameeldivaks üllatuseks kogesin: enam ei mäletata sedagi, et 24. veebruaril 25 aastat tagasi valiti Eesti Kongressi. Olin tol ajal häbematult noor ja loll, minust oli ülemnõukogus vähe abi. Vahel tunnen, et olen riigile võlgu. Mind on Eesti riik seal osalemise eest tunnustanud teenetemärgiga, aga minu osa oli väike. Ma ei tea, kust tulevad imemehed nagu Kaido Kama – tuleb metsast ja on kohe valmis poliitik. Õppida oli palju. Kas või kadunud Illar Hallastelt seda, kuidas meie väikese õigusliku järjepidevuse grupi tahet enamusele peale suruda.

Miks Sa ei ole 20. augusti klubi liige?

Mulle tundus, et see on justkui pensionile läinud poliitikute klubi. Mitte vanuselt, vaid et me naudime oma tublidust ja kunagist õiget otsust. Minule kui noorele mehele näis, et kõik on veel ees, poliitika ja töö. See ei tähenda ülbust, ma austan 20. augusti klubi inimesi väga.

Veiko Tishler, Sinu põhikooliaegne pinginaaber, on endiselt IRLi suursponsor. Kas teie sõbrasuhted on jahenenud?

Ise ma ta IRLi kutsusin! Veiko elab südamest kaasa ka Vabaerakonnale. Rahaliselt ei ole ta meid toetanud, küll aga on nõu andnud, kellelt võiks raha küsida. Mõned tema sõbrad on Vabaerakonda toetanud.

Kui palju maksab valimiskampaania?

Selle ma lõin spetsiaalselt kokku! Minu arvates päris palju, 3500–4000 eurot.

Kas võtsid ka laenu nagu Neeme Suur?

Ei. Olen elus teeninud ja säästnud. Mul on see lisakoormus, et piirkonna esinumber peab hoolitsema ka oma piirkonna eest. Meie oleme kulud kandnud Enn Meriga kahasse, tema Saaremaa eest, mina Lääne- ja Hiiumaa eest. Nii et kui läänlase postkasti potsatab piirkonna voldik, olen mina selle kinni maksnud. Et kõik oleks selge, kannavad kõik oma kampaaniaraha annetusena erakonna kontole.

Oled olnud Isamaaliidu peasekretär, peaminister Mart Laari nõunik ja peaministri büroo juht. Kas näed enda süüd selles, mis on erakondadega juhtunud?

Ikka näen. Suurim süü on selles, et olin Isamaaliidu ja Res Publica liitumise poolt. Olin selle sammu õigsuses südamest veendunud. Läänemaal saime siinsete respublikaanidega kogu aeg – õieti saame siiamaani – hästi läbi. Aidi Vallik, Alar Schönberg, Kai Tennisberg, kadunud Teet Kallasvee, kui vaid mõnda nimetada. Mulle tundus tollal, et kombinatsioon natuke staažikamaist ja kogenumaist ning nooremaist ja ambitsioonikamaist võiks tekitada sünergia.

Kui saate riigikokku, kuidas suhtute koostöösse IRLiga?

Kõigele vaatamata lootusrikkalt. Paljud inimesed IRList on mulle endiselt lähedased ja armsad. Kui unistada, siis minu meelest oleks sotside, IRLi ja Vabaerakonna koalitsioon kõige parem, aga see on tõesti unistus. Ma ei usu, et selleks hääli piisab. Selles koalitsioonis ei oleks kellelgi suurt ülekaalu ja siis ei oleks ka reformierakondlikku partnerist ülesõitmist ega lollitamist. Teisalt on rõõm, et peaaegu kõik nimetavad meid võimalikuks koalitsioonipartneriks.

Kas sellepärast, et olete ohutu?

Võib-olla meid tõesti alahinnatakse, sest Eesti poliitikas on palju näiteid, mis meie vastu töötavad. Rohelised loobusid paari ametikoha eest oma põhimõtetest. Res Publica kiire häving. Meil on tohutult näiteid, millest õppida.

Kas suudate õppida?

Eks aeg näita. Peame iseenda valimisloosungi („Aru pähe!”) peegli servale kirjutama ja üksteisele tõotama, et kui keegi hakkab vankuma, tuletab sõber talle seda loosungit meelde. Kandideerin 13. korda. Varem olen kandideerinud kuus korda kohalikel valimistel, korra maavolikokku, Eesti Kongressi ja ülemnõukogusse, kolm korda riigikokku. Eales ei ole ma saanud nii palju tagasisidet kui nüüd. Muidugi on praegu rohkem suhtluskanaleid, aga olen saanud ka palju rohkem telefonikõnesid ja e-kirju, sealjuures inimestelt, kellest ei osanud seda oodata. Lootust, mida on inimesed meile pannud, ja sellest tulenevat vastutust on lausa füüsiliselt tunda. See on üllatav, sest kuu aega tagasi polnud meid peaaegu et olemas.

Tahate tõsta kaitsekulutused 3 protsendi peale. Mille või kelle arvel?

Laenu arvel, aga vaid siis, kui kõik riigikokku pääsenud erakonnad on sellega nõus. See oleks ühekordne ja erakonnaülene projekt. Loodame, et olud leevenevad ja me ei pea elama nii nagu Iirsaeli riik.

Lubate tõsta miinimumpalka 600–700 eurole. Kas see on ikka mõistlik ja jõukohane mõte?

Tunnistan, et meil ei ole jätkunud mehemeelt lubadusterallile vastu seista. Oleme lasknud ahvatleda ennast sellele karussellile, kus üks lubab 500, teine 600 ja kolmas 1000 eurot. Oleme nüüd kampaania ajal aru pidanud, et ehk nelja aasta jooksul võiks alampalk jõuda 500 eurole. Paljud on pakkunud, et alampalk võiks regiooniti erineda, sest just maalt on tulnud kriitikat, et liiga suure alampalga korral kaovad maalt viimasedki töökohad.

Kui veel süüst rääkida, siis kunagise Isamaaliiduna oleksime pidanud vastu seisma Reformierakonna kavale vähendada igal aastal üksikisiku tulumaksu ühe protsendi jagu. Alguses tundus see innovaatiline ja mõistlik, aga tegelikult sellest väikesepalgaline inimene erilist võitu ei tunneta. Palju sotsialaabi on jäänud seepärast andmata ja paljud kulutused – kas või haridusse või sotsiaalvaldkonda – tegemata.

Eksperdid on arvanud, et kui praegust toimetulekupiiri 90 eurot inimese kohta nihutada 130 eurole, saanuks paarkümmend tuhat kõige vaesemat peret aidata paremale järjele. Selleks olnuks vaja vaid 30 miljonit eurot. Üks protsent tulumaksu tähendab 80 miljonit. Kui mõelda, kui palju sotsiaalset ebavõrdsust olnuks olemata ja kui palju head saanuks teha, siis tundub, et oleme olnud päris lollid tulumaksu alandamisega. Tulumaksu võiks tõsta järgukaupa 24–25 protsendini tagasi ja samal ajal tõsta ka maksuvaba miinimum 500 eurole. Meie maksueksperdid on arvutanud, et sellest võidavad kõik, kes teenivad kuni 2000 eurot.

Lubate hoolitseda väiketalude eest, kuigi põllumajandus liigub üha rohkem suurtootmise poole. Kuidas jäävad väiketalud ellu selles armutus konkurentsis?

Usaldan selles küsimuses Kaul Nurme, talupidajate keskliidu kauast esimeest. Tema on kirjutanud suuresti meie maaelu programmi ja ta leiab, et peretalu on võimalik pidada. Meil on vaba munitsipaal- ja riigimaad, mida võiks anda noortele peredele pikaks ajaks tasuta rendile. Riik saab veel paremini väiketalunikke aidata turgude leidmisel.

Lubate tuua pöörde majandusse ja luua töökohti. Kuidas?

Meie maksusüsteemi eestkõneleja on Enn Meri, meie kandidaat Saaremaalt. Ta on ise andnud 500 inimesele tööd ja tema juttu võib uskuda. Tema sõnul peab sotsiaalmaksu vähendama vähemalt 3 protsenti, ettevõtte tulumaksu peaks taastama (10–12 protsenti). Siis ei karistata neid, kes korralikult palka maksavad. Väikesi ettevõtteid võiks soosida. Kõik räägivad targast majandusest ja suuremast tootlikkusest, ei saa meiegi sellest mööda.

Kui Vabaerakond peaks riigikogus koos sotsidega koalitsioonis olema, kuidas lahendaksite siis praeguse haridusministri Jevgeni Ossinovskiga vene koolide keeleõppeprobleemi?

Riik peaks rohkem sekkuma haridusellu. Olen päri presidendiga, kes ütles aastapäevakõnes, et haridus peab olema kõikjal ühtviisi hea ega tohiks sõltuda ei kooli asukohast ega omavalitsuse võimekusest. See kehtib ka eestlaste ja venelaste kohta. Mina võtaksin venekeelse gümnaasiumihariduse riigi kätte, et oleks tagatud ühtlane tase, koolijuhtide lojaalsus Eesti riigile ja et kohalikud poliitikud ei saaks nendega manipuleerida. See tähendab rohkem vene õppekeelega riigigümnaasiume. Ossinovski plaanile, et lasteaiast peale tuleb õpetada eesti keelt, kirjutame alla.

Mõttest, et gümnaasiumisse tulev laps ei oska riigikeelt, tuleks lihtsalt lahti saada. Eestikeelset õpet ei tohi naeruväärseks teha. Keeleõpet aitaks parandada, kui eesti õpetajad lähevad vene õppekeelega kooli. Selleks aga tuleb luua tingimused.

Vabaerakond on nimetanud Sind oma haridusministrikandidaadiks. Kas oled valmis?

Unistan küll, et minu seisukohti hariduspoliitikast keegi rohkem kuulaks. Kas just minister, aga üks „tark mees taskus” võiksin ma haridusvallas olla küll.

Kõik erakonnad nimetavad haridusest rääkides õpetajate palka. Õpilastest eriti ei räägita, kuigi uuringud näitavad, et meie õpilased on küll targad, aga nad ei tunne end koolis hästi. Kuidas õpilase elu paremaks muuta?

Põhikoolis tuleks vähendada kolmandiku jagu õppemahtu ja gümnaasiumis kohustuslike kursuste arvu. Meil tahetakse õpetada liiga palju asju, pealegi peaks see käima põneval, innovaatilisel ja vaimukal viisil. Kõike seda õpetaja ei jõua. Maht peaks olema väiksem, et lapsed poleks nii üle koormatud ja et nad ei hakkaks matemaatikat juba väiksena vihkama.

Teiseks, kui laps ükskord tööturule jõuab, tahetakse temalt hoopis teisi asju. Et nad oskaksid teistega arvestada, tunneksid kella ja kuupäeva, peaksid lubadusi ja oleksid valmis vajalikke teadmisi otsima.

Kas Mart Laar on praegu IRLi või Vabaerakonna mees?

Olen Mardiga vähe suhelnud. Ega inimese südamesse näe, aga kirjutiste järgi on ta Vabaerakonna mees. IRLi põhiliin ei ole talle väga lähedane.

Kui palju erinevusi on teie ja IRLi programmi vahel?

Vajadust muuta riigi valitsemist ja et alustada tuleks erakondadest ei ole tunnistanud mitte ükski suur erakond. Samuti ei ole mitte ükski suur erakond kaasa tulnud meie ühe põhiloosungiga, et erakondade ületoitmine tuleb lõpetada. Ka rahvakogu ettepanekutega käidi riigikogus lubamatult halvasti ümber. Kõigest, mis puudutab poliitilist kultuuri, suured erakonnad ei räägi, ka IRL mitte. Ega IRL saagi rääkida, sest erakondade massiivse rahastamise algatas Res Publica 12 aastat tagasi ja selle vilju lõigatakse siiani.

Vahel tundub, et inimesed ei mõista, kui ohtlik oli toonane erakondade rahastamise neljakordne suurendamine. Olin erakonnas tööl. Kui erakonnad said neli korda vähem raha, siis sellest jätkus. Olid kontorid, tehti valimiskampaaniat. Ohtlik oli, et toonane otsus seadis erakonnad muust elust kõrgemale: mujal loetakse sente ja hoitakse kokku, aga erakonnad priiskavad. Tekkisid majakõrgused plakatid ja mentaliteet, et tulgu tulemus milline tahes, riigikokku ikka saame, rahastamine jätkub. Rahastamise peale hakati veel laenu võtma. Lumepall kasvas laviiniks.

Meile on see põhimõtteline küsimus. See näitab valitsejate suhtumist.

Kui palju lahutab teid EKREst?

Ma ei saa alati nende lubadustest aru. Tundub, et nad pole analüüsinud, mis on Eestis häda, vaid on arutanud, mis võiks inimestele meeldida, ja seda siis lubanud. Vabaerakonna eelkäija Vaba Isamaaline Kodanik on paari aasta jooksul tõsiselt koolitanud oma liikmeid. Tallinnas kord või kaks kuus toimuvail klubiõhtutel on räägitud aktuaalsetel teemadel. Paljud asjad, millest praegu räägivad kõik, on alguse saanud neist klubiõhtutest. Näiteks Raivo Vare rääkis seal riigireformi teemal. Justiitsministeeriumi ametnikud on tunnistanud, et käib seadusemuudatuste muudatuste tootmine üksnes sellepärast, et tulemuspreemiat saada. Eesti vaimueliit on sealt läbi käinud, seal on oma mõtteid vahendanud Siim Kallas ja Allar Jõks, Ignar Fjuk, Raul Rebane jpt. Sealt on tulnud ideid ja see on olnud erakonna liikmeile kõva kool.