Andrus Karnau: Pitsitavad võlakirjad

Mõni nädal tagasi poleks keegi uskunud, et Eesti riigi võlakirjad, täpsemalt öeldes nende puudumine võib saada suureks probleemiks. Õigupoolest on seda teemat kord ka varem arutatud: kui Eesti valmistus liituma euroalaga, oli üks kaheldavaid kohti võlakirjade intressi suuruse nõue. Kuna Eestil võlakirju ei olnud, siis arutati, kas ülibürokraatlik Euroopa Liit loeb nõude täidetuks. Nüüd on võlakirjad tagasi, kirjutab ajakirjanik Andrus Karnau (pildil).

Kui hinnata asju kirjandusklassikast tuntud Tõnissoni kombel: kui oleks teadnud, oleks kodunt ära läinud. Siis oleks kõik lihtne. Pole laenu, pole võlga, pole õletuld või mis need rahvatarkused kõik sel teemal olidki. Aga kui Lutsu Tõnissoni arusaam veelgi praktilisemaks ajada, oleks patt külamehe pakutav, sama hea kui maas vedelev raha jätta üles korjamata. Seda enam, et see raha on nagu muinasjutu võluraha, mis tuleb rahakotist, mis kunagi tühjaks ei saa.

Muinasjutu külamees pole keegi muu kui Eesti oma keskpank, kes tulevast kuust arvates poolteise aasta jooksul iga kuu 160 miljonit eurot juurde trükib. Või kui tehniliselt täpne olla, siis elektroonilisele kontole juurde kirjutab, virtuaalselt emiteerib. Kui laenu pakutakse viisil, et nii kui seda kasutad, jääb laen kohe väiksemaks, oleks ju patt kasutamata jätta.

Euroopa Keskpanga otsus emiteerida juurde triljon eurot kasvatab inflatsiooni. Raha juurde trükkimisega kaotab iga olemasolev euro mingi osa oma väärtusest. Säästjad jäävad sellega vaesemaks, investeerijad võivad saada rikkamaks. Nii polegi ime, et pealesurutud oludes mõtlevad majandusteadlased ja ka poliitikud, et Eestil oleks mõistlik emiteerida võlakirju. Just nimelt pealesurutud, sest Eesti Panga president Ardo Hansson oli vastu suuremahulisele võlakirjaostu programmile. Või kui täpselt sõnastada, siis suhtus skeptiliselt. Sest võlakirjade ost ei pruugi aidata eesmärgile. Stabiilse majandusega euroala riikide võlakirjade intressitase on juba praegu väga madal või koguni negatiivne. Lõuna-Euroopale tuleks keskpankade võlakirjaost kasuks, aga Eesti Panga analüütikud kahtlevad, kas see euroala tervikuna hakkaks liikuma soovitud suunas.

Kui võlakirjaost on peale surutud, 160 miljonit kuus, kokku summas, mis on peaegu pool Eesti riigi eelarvet, võiks seda tõesti kasutada Eesti majanduse elavdamiseks. Milleks osta Hispaaniat või Itaaliat või Saksamaad. Leedut ja Lätit ju moraalse toena Balti sõsarriikide majandusele ju võiks. Eriti Läti puhul oleks Eesti ettevõtjail ilmselt sealse majanduse elavnemisest päris palju võita, aga kokkuvõttes võiksid säravad uued elektroonilised Eesti kontuurid, kui viidata müntide tagaküljele, jääda kodusesse majandusse.

Võlakirjad on ka käimasolevas valimiskampaanias omandanud uue mõõtme. Ühel pool Reformierakond, kes hoiab oma loosungit, et ei mingeid võlgu, hoiame riigi rahanduse korras. Teisel pool konkurendid, kes leiavad, et laenurahaga võiks teha terve rea suuri projekte, milleks seni on raha nappinud. Poliitiliselt aitab see hästi vastanduda ja oma valijaile end selge seisukohaga meelde jätta.

Eesti riigil pole võlakirju ju peamiselt ühel põhjusel. Esiteks on riiki juhitud viisil, et laenu on võetud võimalikult vähe, aga peamine põhjus on siiski mujal. Peamine on Euroopa tõukefondide toetus, mis on lubanud ehitada ning ettevõtlust ja sotsiaalvaldkonda toetada ise suuri kulutusi tegemata. Tõukefondidest tulnud miljardite kaasrahastust on pidanud otsima omavalitsused. Nii ongi keskvalitsus justkui võlata, aga enamik omavalitsusi suure koorma all. Nii et võlavaba Eesti mulje on üsna petlik, eriti kui liita ka eraisikute ja ettevõtete laenukohustused.

Eesti Pank oleks eelistanud, et keskpangad ostaks ettevõtete võlakirju. Nii liigub keskpankade trükitav raha otse ettevõtlusse ja aitaks luua uusi väärtusi, mis omakorda viivad edasi Euroopa majandust. Valitsusi toetades toetab Euroopa Keskpank pigem üle jõu käivaid kulutusi riikide eelarves.

Keskpankade võlakirjaostus peitub ka suur risk. Iga euroala keskpank ostab võlakirjad oma portfelli. Enamasti teenivad võlakirjad omanikele tulu. Tõsi, mõnel juhul on intressid juba sedavõrd madalaks läinud, et võlakirjade intressid on negatiivsed. Sellisel juhul peavad keskpangad investeeringu eest peale maksma. Suurem oht peitub aga valitsuste maksejõuetuses. Eesti Pank on juba koos teiste keskpankadega ostnud suures mahus Kreeka võlakirju. Kui nüüd näiteks Kreeka uus valitsus oma ähvardused teoks teeb ja nõuab võlgade osalist mahakirjutamist, tähendab see kaotust ka keskpankadest võlakirjaomanikele. Samasugune risk on ka teiste riikide võlakirjades.

Andrus Karnau, Lääne Elu peatoimetaja