Urmas Viilma: Kirik ei saa võtta enamuse eestkõneleja rolli, kui enamik ühiskonnast ei järgi kiriku põhimõtteid

Eesti evangeelse luterliku kiriku (EELK) kirikukogu valis mullu 26. novembril 41aastase Urmas Viilma luteri kiriku uueks peapiiskopiks. Nii noort peapiiskoppi ei ole Eesti luteri kirikul varem olnud. EELK kümnes peapiiskop andis intervjuu Lääne Elule vaimulike konverentsil 21. jaanuaril Roostal.

Kui palju on Te elu nüüd muutunud?

Praegu on mu elu muutnud tähelepanu, mis on minu isikuga seoses tekkinud, aga suurem muudatus seisab ees pärast ametisse seadmist 2. veebruaril. Siis võtab elu teise suuna. Senised ülesanded koguduse õpetaja, konsistooriumi kantsleri ja toomkooli sihtasutuse juhina tuleb jätta. Jään nendega seotuks, sest toomkirik on peapiiskopi kirik ja toomkooli nõukogus on ka peapiiskop, aga ma ei tegele enam nende igapäevase tööga.

Kui palju peate täitma juba praegu peapiiskopi ülesandeid?

Avalikkus vaatab mind kohati kui peapiiskoppi, see tähendab, et on kutseid üritustele ja vastuvõttudele. On ka kohtumisteks aega kinni pandud – inimesed, institutsioonide juhid tahavad arutada koostöövõimalusi. Nii on peapiiskopi roll tulnud minu igapäevaellu. See teeb elu pingeliseks, sest kõik eelmised ülesanded on veel ju ka alles.

Käisite 19. jaanuaril Eesti presidendi jutul. Millest kõnelesite?

Oli tutvumisvisiit. Muidugi olime varemgi kohtunud, aga mitte riigi ja kiriku juhtidena. President kirjeldas oma ootusi kiriku suhtes, mina kiriku ootusi riigi suhtes. Arutasime, kas koguduse liikmete vähenemine maal ja kirikute tühjaksjäämine on vaid kiriku ja koguduse probleem. Või on see terve Eesti mure, et inimesed kolivad maalt linna ja teistesse riikidesse. Kui kirikusse ei tule enam ühtki inimest, siis suure tõenäosusega ei ela selles piirkonnas enam inimesi. See ei ole mitte ainult kirikute, vaid üleüldine probleem. Arutasime, kas võiksime ühel päeval müüa kirikuid kommertsasutustele.

Kas võiksime?

Kui on juttu kirikute sulgemisest või müümisest, tuuakse näiteid Hollandist või Belgiast, Saksamaalt või Inglismaalt. Enne kui neid näiteid eeskujuks võtta, peaks võrdlema mõlema maa olusid. Kas kirik, mis müüdi Hollandis, asub naaberkirikust 200 meetri, kahe või 20 kilomeetri kaugusel? Eestis on kirikud ehitatud 20–30, isegi 50 km vahega. Meil on ehk vaid Tallinnas kirikuid nii tihedalt kui Euroopas tavaliselt. Teiseks, kui tekibki näiteks vajadus kirik müüa, siis kas on võimalik inimtühja paika jäänud kirikut ärilises mõttes ülal pidada?

Eestis on enamik kirikuid kultuuri- ja arhitektuuriväärtusega. Nende ülalpidamine on langenud peamiselt koguduste õlgadele, aga kui kogudused enam ei suuda, kas siis keegi võtab selle kohustuse üle? Kas riik on valmis seda kohustust kandma? Või ütleb riik, et kui kogudus enam ei jõua, laseme neil kirikuil laguneda. Kas siis riik enam ei hooli neist väärtustest?

Presidendi mure oli ka lõhestumine ühiskonnas, eriti kooseluseadusega seoses, aga me ei arutanud, kellel on õigus ja kes eksib.

Luteri kiriku pea räägib presidendiga riigi ja kiriku suhetest, nemad mitte. Kas mõne teise konfessiooni juhti ei tee selline jutt mitte kurvaks? Mõnikord arutlevad inimesed, miks peab suurtel riigipühadel just luteri kiriku õpetaja palvusi ja viib läbi talitusi.

Vahel aitab neile küsimusele vastata, kui esitada uued küsimused. Miks me ajalootundides keskendume Eesti, mitte Belgia ajaloole? Luteri kirik on meie ajaloos mänginud suurt rolli, kui nimetada kas või meie kirjakeelt ja lugemisoskust. Mängib tänaseni, sest eesti rahva hulgas on luteri kirik vaieldamatult suurima toetajaskonnaga. Mitte ühelgi organisatsioonil või institutsioonil ei ole nii palju nime ja isikukoodi alusel registreeritud ja liikmemaksu maksvaid liikmeid, kui on luteri kirikul annetajaliikmeid. Isegi erakondade selliseid liikmeid kokku ei ole nii palju.

Kas kirik peaks ühiskonnaelus jõulisemalt kaasa rääkima?

Kirikul ei ole vaja olla nähtav edevuse pärast. Iseasi, kas kirik on alati sõna sekka öelnud või kus ta seda võiks üldse teha. Teine küsimus on, kas kiriku sõnavõtte märgatakse, kas suudame ületada meediakünnise. Kuulake peapiiskopi kõnet vabariigi aastapäeval või jõuluõhtul. Selle kaudu kirik kõneleb. Tegelikult kõneleb kirik kantslist iga päev. Kui see jutt kantslist kaugemale ei jõua, peaksid kirik ja vaimulikud mõtlema, kas on muid kanaleid sõnumi edastamiseks.

Kantslist me ei kuule seda, millest terve ühiskond kõneleb. Näiteks kooseluseadusest. Räägitakse, aga mitte iga vaimulik ja mitte igast kantslist. Kas peaksid vaimulikud rääkima jutluses ka ühiskonnas toimuvaist asjust või peaksid nad piirduma üksnes jumalasõna seletamise ja kuulutamisega?

Peab rääkima. Kui tekib ühiskonnas väärtuste konflikt, siis inimesed ootavad ja otsivad usaldusväärset arvamust, tulgu see siis vaimulikult, poliitikult, kunstnikult või mõnelt teiselt. Peaksime ehk olema avatumad ja paremini tõlkima oma põhimõtteid ning seisukohti nüüdisaja inimese keelde.

Millal laulatatakse luteri kirikus esimene samasooliste paar?

Mina ei oska seda öelda.

Aga kas see kunagi juhtub?

Ma ei ole selles üldse kindel. Küll aga astutakse Eestis samme selles suunas, et hakataks riigi nimel sõlmima samasooliste abielusid. Kas samasooliste paare hakatakse ka luteri kirikus laulatama, selles ma nii kindel ei ole.

Millest see oleneb, kas hakatakse või ei hakata?

See sõltub sellest, kas jääme oma õpetuse juurde. Õpetus aga ei ole meie otsustada, sest see tuleneb Piiblist ja jumalasõnast.

Rootsis ja mujal laulatatakse samasoolisi paare. Kas rootslased käivad siis valeõpetuse järgi?

Ka minult on küsitud, kas rootslased loevad teistsugust Piiblit. Selle kohta on mul oma teooria.

Peame vaatama konteksti, milles riigid ja kirikud oma otsuseid langetavad. Rootsi on olnud riigikirik 2000. aastani. Et seda mõista, toon ühe näite. Mis juhtuks, kui mõne aasta pärast tulevad Haapsalu Püha Johannese koguduses juhtorganite valimised ja seal panevad oma nimekirja välja sotsiaaldemokraadid, IRL, Reformierakond. Eks tundu ju see meile ennekuulmatu!

Just niimoodi käib aga juhtorganite valimine Rootsi luterlikus kirikus. Parteiliste nimekirjadega. Nii nagu erakonnad tulevad valimistele oma parteiliste põhimõtete ja ideedega, teevad nad seda ka koguduse juhtorganite valimistel. See tähendab, et erakondade parteilised põhimõtted kattuvad nii ühiskonnas kui ka koguduses. Nii ei hakka ühel hetkel demokraatlike reeglite alusel domineerima mitte õpetus, vaid erakonna ideoloogia. See ongi vastus Rootsis juhtunule.

Kas vaimulikele võib see tähendada rollikonflikti?

Võib tähendada. Võime Eestis olla Jumalale tänulikud, et Eesti luterlik kirik on üks esimesi terves maailmas, kellel on riigist sõltumatu autonoomia. Ei ole korrektne öelda, et kirik on riigist lahus. Keegi ei saa olla riigist lahus, kui ta elab riigi territooriumil.

Kui suurem osa Eesti ühiskonnast ei ole kiriku põhimõtete järgijad või toetajad, ei saa kirik võtta enamuse eestkõneleja rolli. Rootsis, Soomes, Norras ja Taanis kattuvad ühiskonna liikmed kiriku liikmeskonnaga 80–90% ulatuses. Neis oludes ei saagi kirik muud teha, kui kõnelda kogu rahva eest. Meil seda kohustust enam ei ole ja küsimus on pigem, kas meil on õigus rääkida kogu rahva eest.

Kelle eest siis peaks luteri kirik seisma ja kõnelema?

Nende eest, kes on kirikus. Küsisite, kas võiksime jõuda samasooliste laulatamisele. Ma ei ole tajunud kooseluseaduse kontekstis, et Eesti kristlaskond peaks seda õigeks või leiaks, et kirikul tuleks seda teed käia. Selles küsimuses on kristlaskond üsna üksmeelne.

Kas geist vaimulik on luteri kirikus aktsepteeritav? Üks n-ö kapist välja tulnud vaimulik on preestriametist eemaldatud.

Mitte ühtki EELK vaimulikku ei ole kõrvaldatud ametist selle pärast, et ta on homoseksuaalne. Kaasuses, millele tavaliselt viidatakse, on tegemist emerituuri suunatud vaimulikuga, kes algatas geikristlaste kogu nimelise liikumise. Selle põhikirjas oli taotlus, mis on kirikuseadusega vastuolus. Kui vaimulik loob organisatsiooni, mille eesmärk on muuta kiriku õpetust ja praktikat, ei saa me seda teisiti võtta kui kiriku vastu töötamisena.

Kas see pole mitte mugav ettekääne tülikast vaimulikust vabaneda?

Seda võib nii võtta, aga kui keegi looks organisatsiooni, mille eesmärk on Eesti riigivõimu kukutamine või demokraatliku korra muutmine, ei oleks see ka aktsepteeritav ega loomulik.

EELKs on preestreid, kes ei vaata naisvaimulike peale kuigi hea pilguga. Praegu on luteri kirikus umbes 200 vaimulikku, neist pisut üle 40 on naisvaimulikud. Kirikuseadus lubab 1967. aastast naisi ordineerida. Milline on Teie seisukoht: kas jätkata samamoodi või tõmmata seadust muutes naisvaimulike ordineerimisele pidurit? Milline võiks olla mees- ja naisvaimulike proportsioon EELKs?

EELK seadustes ei ole kuskil sätestatud ei mees- ega naisvaimulike ordineerimist. Eesti keel ei erista siin sugu. Seetõttu pole vaja seadust muuta ei selleks, et ühest või teisest soost vaimulike ordineerimist jätkata, ega ka selleks, et seda lõpetada.

1967. aastast on kõik peapiiskopid, välja arvatud Kuno Pajula, naisi ordineerinud. Ma ei usu, et kellelgi neist oli eesmärk saavutada mingisugune proportsioon või naiste arvu osakaal vaimulikkonnas. Sookvoote pole EELKs kunagi olnud ja ma olen seisukohal, et neid ei peaks kunagi ka tulema.

Mitte kellelgi ei ole õigust ordinatsioonile, olgu ta mees või naine. Ordinatsioon ei ole kunagi kellegi põhiõigus. See ei ole liiklustest, mis kõigi õigete vastuste korral on igal juhul läbitud ja kui ka sõidueksam õnnestub, siis on asjaomasel ametkonnal kohustus väljastada juhiluba.

Iga vaimulik, kes on saanud selle suure eesõiguse – teha tööd Kristuse kirikus –, peab seda ülesannet võtma kui austavat eesõigust ja olema alandlik, et teda on selle vääriliseks peetud.

Kui hakkan langetama vaimuliku kandidaatide ordinatsiooniotsuseid, ei ole kandidaadi sugu ei minu esimene ega ka kõige määravam kriteerium.

Mis saab Narva Aleksandri kirikust?

Narva kiriku probleemid ei lahene iseenesest. Kogudus on esitanud pankrotiavalduse, nii nagu seadus maksujõuetuse korral ette näeb. Eeldatakse, et kirikuvalitsus peaks võtma võlad enda kanda. Nii sise- kui ka kultuuriministeerium on viidanud, et kui perekonnas on häda, siis minnakse appi. Abi on aga võimalik anda jõukohaselt. Kui minu vend läheb pankrotti, ei saa ma maha müüa oma maja ega jätta peret peavarjuta, et päästa oma vend ja venna võlausaldajad. Ka riik ei ole nii toiminud. Kui Püssi vald oli pankrotis, ei meenu mulle, et riik oleks midagi suurt ette võtnud.

Kas Aleksandri kiriku müümine on ainus võimalus?

Teine tee on, et võtame pankrotiavalduse tagasi ja maksame võla kinni. See on see, mida meilt oodatakse, aga küsimus on, kust me selle raha võtame.

Nii et ikkagi jääb ainult müük.

Küsimus on, kes on huvitatud seda ostma. Kas Narva suurkirik pankrotist välja osta on ainult kirikuvalitsuse mure või võiks olla kaasvastutus ka riigil ja Narva linnavalitsusel, kelle esindajad istusid koos kirikuinimestega ühise laua taga, kui tegeldi kiriku taastamisega. Narva kogudus poleks eales hakanud ise seda kirikut taastama, kui see poleks olnud riiklik prioriteet, nii oli see sõnastatud. Kui hakatakse üheskoos koormat vedama, ei saa poole tee pealt kõrvale astuda. Me ei ole saanud riigiga sel teemal veel piisavalt arutada. Kuni ühist lahendust ei ole, läheb edasi seadusjärgne pankrotimenetlus.

Milliseid muudatusi (reforme?) vajab EELK ja milliseid samme kavatsete selleks pärast peapiiskopiks pühitsemist ette võtta?

Tuleb hakata tegelema koguduste toimetuleku ja haldussuutlikkusega. Milliseid samme maakoguduste töö toetuseks astuma peame, vajab esmalt analüüsimist. Samuti on vaja tegelda vaimulike ja teiste kiriku kaastööliste toimetulekuga. Kiireid lahendusi ei ole, aga kui Jumal tervist ja tarkust annab, on ees piisavalt pikk ametiaeg, et üheksa korda mõõta ja üks kord lõigata.

Miks oli vaja äkki, erakorralisel kirikukogul valida kaks piiskoppi? Kas see oli Teie mõte?

Kui oleks minu idee, siis olnuks see väga hea idee. Rohkem kui ühe piiskopi teema on olnud EELKs üleval eelmise sajandi 30. aastaist. Seda on käsitletud ka kümmekond aastat tagasi, see teema käis läbi peaaegu kõigi peapiiskopikandidaatide valimisprogrammidest.

Milleks on uusi piiskoppe ikkagi vaja?

Kiriku juht, ülemkarjane, peaks olema kogudustele lähemal. Praegu on peapiiskopi kalender täis väljasõite kogudustesse, aga mitte selleks, et kohtuda inimestega ja hoida vaimulike hingi, vaid et tähistada pidupäevi. Kui meil on 167 kogudust ja aastas on vaid 53 nädalat, võite ette kujutada, millise koormuse asetab peapiiskopile selle – paljuski vaid tseremoniaalse – rolli kandmine.

Nii et uute piiskoppide roll on vähendada peapiiskopi koormust?

Seaduse kohaselt ongi piiskopid peapiiskopi abilised, peapiiskop saab neid volitada täitma samu ülesandeid, mida ta ise täidab. Saame jagada tseremoniaalset rolli, aga ka sisulise tööga seotud koormust. Et ka pidupäeval oleks peapiiskop koguduses esindatud, aga et saame tegelda ka vaimulike hingehoiuga ja lahendada muid sisulisi küsimusi. Kirikuvalitsus peaks uuenema ja noorenema, aga oleks vale jätta kõrvale seniste assessorite (kirikuvalitsuse liikmete – toim.) kogemus.

Millal uued piiskopid ametisse seatakse?

Nende ülesanded algavad piiskopiks ordineerimise ehk ametisse pühitsemisega. Nii et nad on praegu electus’ed (e.k valitud, aga ametisse veel pühitsemata – toim) nagu minagi. Tõenäoliselt juhtub see kevadel, täpne aeg on veel määramata.

Millal tulevad siis Läänemaal Tiit Salumäe asemele uue praosti valimised?

See võib juhtuda juba kevadel, üsna pea pärast seda, kui Tiit Salumäe on piiskopiks pühitsetud.

Kas Tiit Salumäe jääb edasi Haapsalu koguduse õpetajaks?

Mõlemad piiskopid, nii Tiit Salumäe Haapsalus kui ka Joel Luhamets Tartus jäävad oma senise koguduse ülemõpetajaks. Ka piiskop Einar Soone töötas peaaegu 20 aastat Tallinna Kaarli koguduse õpetajana.

Nii et Haapsalu saab pärast mitmesaja-aastast vaheaega endale taas piiskopi.

Jah, Haapsalu kui piiskopilinn ja piiskopilinnus saavad oma kunagise tähenduse tagasi.

URMAS VIILMA

• Tallinna Püha Neitsi Maarja piiskopliku toomkoguduse õpetaja, konsistooriumi kantsler.
• Sündinud 13. augustil 1973 Tallinnas.
• Lõpetas Saue keskkooli 1991.
• Lõpetas EELK usuteaduse instituudi usuteaduskonna 1998.
• Ordineeriti diakoniks 1993 ja õpetajaks 1998.
• 1993–2004 teenis Pärnu-Jakobi kogudust, algul diakoni, hiljem õpetajana.
• 2004–2008 oli OÜ Kiriku Varahaldus juhataja, 2008. aastast nõukogu esimees.
• 2010. aastast Tallinna toomkoguduse õpetaja.
• 2010 asutas koos Tallinna piiskopliku toomkoguduse ja konsistooriumiga Tallinna toomkooli.
• Abielus Egle Viilmaga, peres tütar Birgitta-Simi (s 2005).