Põrgu eeskojas
Uni on üsna hea, magan hooga 6 tundi järjest. Aknast paistab vaid paks udu ja see teeb murelikuks. Kas päev majakeses? Meie rõõmuks teatab Jevgeni, et läheme ja vaatame Mutnovski vulkaani üle. Pärast hommikusööki oleme valmis. Et end märjaks saamise eest kaitsta, paneme vihmakeebid peale ja astume paksu ning lainetena voogava märja udu sisse.
Paari minuti pärast selja taha vaadates maja ei paista, ettepoole vaadates ei paista peale eesminejate selgade ja natuke eemal uttumähkunud tumeda mäe midagi. Palusime Jevgenit, et ta esimesel päeval rahuliku tempoga läheks, et me harjuks. Kas oleme liiga aeglased või on Jevgeni meie palve unustanud, sest üsna ruttu hakkab ankrumees Saša meid tagant kiirustama, et püüdku me eesminejad kinni, muidu eksime ära. Hirmutame teda, et kui tormata tuleb, peab ta varsti peale kottide ka meid kandma hakkama. Mõni aeg saame jälle rahulikult minna, siis muutub Saša jälle rahutuks ja meie jälle hirmutame teda. Nii liigume paar tundi. Teeme peatusi ja uurime ümbrust, aeg-ajalt on udu hõredam. Näeme allpool rohetavat orgu, suuri kivikamakaid, ühel hetkel paistab läbi udu suur ja võimas mägi, siis jälle kauguses väikesed mäed nagu beebivulkaanid.
Lõpuks oleme kohal. Mutnovski vulkaan on üks ilusamaid ja põnevamaid vulkaane. Tema kõrgus on 2323 m ja viimati purskas ta 2000. aastal. Iga samm annab kinnitust, et vulkaan elab. Satume fumarooliväljale (fumarool on avaus maapinnas, kustkaudu pääsevad välja vulkaanilised gaasid ja veeaur). Pilku püüavad kirkad väävlimoodustised, kuid hingemattev hais sunnib edasi liikuma. Aurusammaste ja pulbitsevate mudakatelde vahel liigume teise kraatrisse. Tõus sinna on järsk ja libe, julgestuseks on küll köis, kuid ronimist segavad nii loperdav vihmakeep kui ka matkakepid.
Teise kraatri serval kõõluvat Annet vaadates otsustame Marjuga hoopis rahuliku laskumise kasuks. Jutustades ja pildistades läheb aeg ja tee ruttu, peagi on teised meil kannul. Otsime koha, kus väävlihais hinge ei mata, puhkame ja sööme. Kuna ilm on pisut heledamaks läinud, saame tagasiteel rohkem aimu, kus oleme. Meid ümbritsevad kõrged värvilised kaljuseinad, siin ja seal on näha lund ja liustiku serv – mõlemad püüavad sooja ja külma vahelises heitluses peale jääda.
Lõpuks oleme kraatrist väljas ja liigume paralleelselt Vulkannaja jõega, mis otsib omale teed kaljude vahel ning lume ja jää all. Eemalt kostab kohinat ning tundub, nagu saaks maapind otsa. Meie ees on kohati ligi 120 meetri sügavune Ohtlik kanjon, kuhu Vulkannaja jõe vesi suure kohina ja vahutamise saatel ligi 100 meetri kõrguselt langeb. Pruunides, punastes ja kollastes toonides kanjon ja ümbritsev maastik loovad tunde ulmefilmides nähtud planeetidest.
Naudime vaateid, pildistame ja asutame lõpuks meie ajutise kodu poole minema. Mida kaugemale vulkaanist läheme, seda rohkem läheb maapind rohelisemaks. Siiani meid enam-vähem soosinud ilm on otsustanud kannapöörde teha, hakkab sadama ja tuul paisub üha tugevamaks. Ligi 18 km ja esimene korralik matkapäev on seljataga. Mõnus on lõpuks tuule ja vihma eest taas majakesse varjuda.
Vahetame riided, teeme teed ja õhtusöögi. Mängime kaarte ja kirjutame päeva muljeid üles. Kamtšatkale tulles on võimalik osta ka nn täispakett ehk ise ei pea midagi tegema. Ei pea telkides magama, seda saab teha ka majakestes. Ei pea süüa tegema ega nõusid pesema, sest selleks on kokk. Ei pea oma asju tassima, sest giid või saatja aitab need autosse tassida. Kuna elame köögikorrusel, oleme õhtu jooksul tahes-tahtmata ka teise rühma kokka jälginud. Omamoodi neiu paistab. Ohkab pidevalt, räägib midagi omaette, siis jälle ümiseb laulda. Lõpuks saame jutule. Ta on pärit Nižni Novgorodist ja elab juba üle kahekümne aasta Kamtšatkal. Talle meeldib siin, kuid süda kisub ka kodukohta, kus ta tihti külas käib. „Rahu pole leidnud, raske on,” ütleb ta. Siin olles igatseb Nižni Novgorodi ja seal olles igatseb Kamtšatkale. Mina veel koju ei igatse. Olen selleks veel liiga vähe siin olnud.
Õhtul tõuseb tuul veelgi ja paisub tormiks. Jevgeni ütleb vaid ühe sõna „tsüklon” ehk teisisõnu kuni 48 tundi väga tugevat tormituult ja vihma, misjärel läheb ilm mõneks ajaks taas väga ilusaks. Rõõmsad me pole, sest tsüklon sunnib meid paikseks. Tekib mure, kas jõuame ikka kõike näha ja teha, mis kavas. Jevgeni rahustab, et oleme graafikus.
Katrin Pärnpuu