Haapsalu ei ole olnud juba mitusada aastat piiskopilinn, aga sel kevadel, mil Tiit Salumäe pühitsetakse piiskopiametisse, asub Haapsalus taas piiskopi residents. Seda päeva tasub linnas tähistada, sest selliseid asju juhtub ühes väikelinnas harva. Sääraseid pidupäevi on linnarahvale pakkunud vehklejad Kaido Kaaberma ja Nikolai Novosjolov ning muidugi tennisist Kaia Kanepi.
Tiit Salumäe „võistleb” aga hoopis teises klassis.
Spordihuvilisi on Eestis palju, kirik aga on Eestis üsna teisejärguliseks muutunud. Eestis küll, ent mitte Haapsalus, siin ei ole kirik teisejärguline, kui me tihtipeale kirikule ei mõtlegi. Räägime ikka veel piiskopilinnusest, mitte lihtsalt linnusest. Kui ilmalik võim istub Posti tänava hallis majas, siis Haapsalu toomkirikus ajab kirikuriigi asju kirikuõpetaja Tiit Salumäe. Tema sõnal on niisama palju kaalu kui halli maja valitsejail. Autoriteet ei teki tühjalt kohalt, selleks peab inimesel olema sisu.
Tiit Salumäe haridus, haritus ja töökus lubab tal mõelda asjadele, mida ilmalikud inimesed oma igapäevarähklemises mõelda ei jõua ega oskagi. Nii annab Salumäe head nõu, juhib delikaatselt nii mõnegi liiga lennuka mõtte sündsaisse rööbastesse, teeb vahet ja tuletab meelde, mis on tähtis ja mis on igaviku seisukohast tühine.
Tiit Salumäe on meie ajaloo hoidja. Ükski Eesti riigi tähtpäev ei jää tähistamata, kuigi vabadussamba juures on teinekord Salumäega koos vaid paar inimest. Luterlikus kirikus on Tiit Salumäe teinud aastaid välisministri tööd. Tal on suur tutvusringkond kodu- ja välismaal. Salumäe eestvõttel on Haapsalu kogudusel palju sõpruskogudusi ja Haapsalu linnal sõpruslinn Rendsburg. Salumäel on suur osa Haapsalu toomkiriku taastamisel.
Oma kodulinna Haapsalu aukodaniku tiitli on Salumäe auga ära teeninud. Piiskopina aga toob Salumäe Haapsalule tagasi piiskopilinna tiitli.
Ärge virisege parem juba Jumalasulane kui Eesti panga susserdaja.
kaasa kõlades ja vastu kõlades lisan vaid, et mul ei ole praegu õigeid sõnu ütlemaks täpselt seda, mis südamel, tunnen vaid poolehoidu inimese vastu – inimese vastu, kes on alati ikka justkui kahe tule vahel, ekslemas ja otsimas oma tõde.
saaks aru, kui linna aukodaniku tiitlile oleks esitatud endine linnaarhitekt Tõnis Padu, kelle tegevus oli tõesti igapäevaselt seotud linna tegemiste ja arenguga, aga kirikuturismi harrastajat ja maapealse elu ajutiseks kuulutajat ning eestlastele tehtud võõrvägivalla sümboli reanimatsioneerijat võrrelda linnavalitsuse tegemistega on liig mis liig
Tõnis Padul on minu meelest aukodaniku tiitel.
Imal ning võltsimetlusest nõretav juhtkiri. Ilmselgelt ei seisa selle eest terve Lääne Elu toimetus. Ei toeta usutegelast ning religioosse muinasjutu vestjat, kes vägisi teiste inimeste voodiellu ronib ning võtab endale õiguse vabadele inimestele öelda, mida on omavahel õige ja mida vale teha, peites end muinasjuturaamatu “tõdede” taha.
mõtted tänapäeva ususõdadest