Andres Kampmann: Eesti jääb elama!

Meie väikese riigi suurim rikkus on meie inimeste vaimsed võimed, mis tuleb välja arendada ning efektiivselt kasutada. See omakorda eeldab senisest tugevamat haridussüsteemi, kirjutab Lääne-Nigula volikogu esimees, keskerakondlane Andres Kampmann (pildil).

Investeerimine haridusse tagab ühiskonna arengu ning kokkuhoid selle arvel kahjustab kõigi meie eluvaldkondade, nii majanduse, kultuuri, kaitsevõime kui ka sotsiaalvaldkonna arengut. Haridussüsteem peab olema tegutsev tervik, mille kujundamine haarab koolieelseid lasteasutusi, põhikoole, gümnaasiume ning ka kutse- ja kõrgkoole.

Hariduskorralduse kujundamisel peab õpetaja hääl kuulda olema. Luua on vaja kindel tugiteenuste süsteem hariduslike erivajadustega lastele. Igast erilisest lapsest hoolimine on meie riigi võimalus ja kohustus nende laste ning perede ees. Õpetajaameti selgemaks väärtustamiseks ja tähtsustamiseks on vaja välja töötada pikaajaline ja realistlik finantskava pedagoogide töötasu suurendamiseks. See ei tohi tulla „sisemiste ressursside” arvel. Õpetajaile tuleb tagada nende ametialane arengutee ja õpetajate ametinõustamine. Taastama peab õpetaja kutse kõigile õpetajaile.

Õpetamise metoodika on muutunud ning vajadus selle defineerimise järele ühiskonnas suur. See ei saa olla pelgalt paberile kirjutatud seletuslõik, vaid seda peavad toetama õppematerjal, koolitused, päevaplaan, rahastus jpm. Hariduselu ei tohi kujundada kirjastused. Õppematerjalide kvaliteet ning vastavus peavad olema kindlalt riikliku kontrolli all. Veel parem, kui riik võtab vastutuse selles valdkonnas enda kanda. Ainult nii saame tagada kvaliteetse põhikoolihariduse.

Peatada tuleb väikeste (kuni 90 õpilast koolis) maakoolide sulgemine ning luua rahastusmudelid suurtele ja väikestele koolidele. Kodulähedane põhikool peab säilima ja igas maakonnas peab olema võimalik saada head gümnaasiumi- või kutseharidust. „Puhta gümnaasiumi” kõrval peab jääma eluõigus ka täistsükli koolidele. Põhikoolid ei tohi olla „kombinaatkoolid”, kuhu on koondatud kõik piirkonna õpilased. Lastele ja nende vanemaile peab olema tagatud valikuvõimalustega haridussüsteem. Väikeste koolide sulgemisega on tekkinud seis, kus koolid on muutunud lastele kättesaamatuks. Ühtne ning riigi korraldatud ja rahastatud koolitransport on möödapääsmatu, et tagada kõigile põhiseaduslik õigus ja kohustus.

Lasteaiaõpetaja on samamoodi õpetaja. Taastada tuleb lasteaiaõpetajate riigi rahastamisele üleminek. Kahjuks jäi see rahapuuduse tõttu ära. Õpetajad on õpetajad, olenemata haridusasutusest, kus nad töötavad. Uus loodud täiendkoolitussüsteem ei õigusta ennast. Kindlasti on vaja koostöös ülikoolidega luua õpetajaile ühtne koolituse ja nõustamise süsteem. Taastada on vaja haridusasutuste koolitusvahendid, et need saaksid oma vajadustest lähtuvat arengut toetada vajaduspõhiste koolitustega.

Koolide õppebaasid vajavad nüüdisajastamist ning õppevahenditega varustatust lasteaedadest gümnaasiumi ja kutsekoolini. Kutsekoolid vajavad mitmekülgseid ja tänapäevaseid seadmeid.

Viimase kümnendi märksõnaks on kaasav haridus. Paraku on 2015. aasta üldhariduskoolide rahastamine selles valdkonnas teinud suure tagasimineku. Julgemalt öeldes on hakatud lammutama, mida pole veel ehitatud. Kannatajaks jääb ikka „nõrgem” õpilane, kes ei oska oma õigusi kaitsta.

Koolist väljalangemise ning koolivägivallaga tuleb edasi tegelda. Kvaliteetne ning süsteemne haridus eri tasemetel on Eesti edu. Terviklik haridussüsteem on vaja üles ehitada. Siin ei tohi olla Exceli tabelitel määrav osa, aluseks peab olema riik ja riiklus.

Riikluse tagamiseks tuleb viia ellu riigireform, korrastada regionaalne elukorraldus, tagada omavalitsuste toimimine koos piisava rahastusega (kohustused on seotud tulubaasiga), väärtustada nii meie julgeolekutöötajaid, päästeametnikke, politseinikke kui ka meditsiinitöötajaid. Taastada tuleb väärtustele, sh pereväärtustele tuginev ühiskond.

Ühtlaseks rahvastiku paiknemiseks ning maal elamise säilimiseks peavad olema välja töötatud meetmed, kuidas noori maale elama saada. Esimene lahendus on tagada noortele elukoha kättesaadavus ja võimalus. Selleks tuleb arendada riigis munitsipaalelamute võrgustikku ja luua „noortekülasid”. Nii tagame piirkonna järelkasvu ja järjepidevuse. Elu maal jääb iga päev hõredamaks ning sellega seoses kaugenevad teenused, rahvastik vananeb.

Samuti on tähtis, et riik väärtustaks iga töötajat. Esimese sammuna tuleb võrdsustada tööaasta pensioniaastaga. Sel moel väärtustab riik iga tublit ühiskonnaliiget, mitte ainult varakusest lähtuvalt. Pensioni suurus peab katma hoolde- või vanadekodu kohamaksumuse. Eakat ei tohi jätta üksi. Igal eakal on õigus väärikale vanaduspõlvele.

Ettevõtlus ja aus konkurents ning riigi tugi ettevõtjaile peavad olema tagatud. Riik peab olema usaldusväärne partner ettevõtjale. Keskustest eemal tuleb luua ettevõtluse soodustamist toetavad maksuerisused.

Kõigi muudatuste saavutamiseks on vaja viia ellu süsteemne maksupoliitika. Lühinägelik on rääkida ainult alampalga tõstmisest, tulumaksuvabamäära suurendamisest. Need on loomulikud muudatused, kuid see on vaid väike osa suures maksureformis.

Taastama peab usutava ja toimiva riigikaitse nii piirivalves, sise- kui ka välisjulgeolekus. Riiklust ei saa mängida, seda on vaja korraldada ning tehtu eest ka vastutada. Võõrastav on kuulda, kuidas võimuerakonnad süüdistavad halba ilma, koalitsioonilepingut ja -partnerit ning ülemaailmseid hädasid oma ebaõnnestumistes. Helkureid ja kotte jagades loodetakse, et rahvas unustab ning helkurisära paneb rahva uuesti antud lubadusi uskuma.

Aeg on süsteem korrastada, kuni see on veel võimalik. Järgmised neli aastat peab Eestis valitsema „teeme ära”-juhtimissüsteem, pärast mida saame tulla tagasi arutluse juurde, milline juhtimine on efektiivsem kodaniku ning tugeva ühiskonna tarbeks.

Andres Kampmann, Lääne-Nigula volikogu esimees (Keskerakond)

Samal teemal Neeme Suur „Kas kogu Eesti jääb elama?”