Andres Ammas: Aru pähe!

Peeter Volkonski mõttesähvatus, mis sai Eesti Vabaerakonna valimisloosungiks, on tabanud naelapea pihta: Delfi portaali küsitluses oli artikli kirjutamise hetkel just see loosung vastanute lemmik, kirjutab Eesti Vabaerakonna liige Andres Ammas (pildil).

Kellele on vaja aru pähe panna? Ikka neljale suurele parteile, kes ei näe või ei taha näha tardumust ega hangumist Eesti elus ning valitsejate kaugenemist rahvast, sest nad suplevad riigi rahas ja on uppumas enesega rahulolu sohu. Peaministri aastalõpuraportit kuulates meenus munk „Viimsest reliikviast”, kes ütles: „Olgu kiidetud Jumal, kes lasi tõde jälle sedapidi paista.”

Et osutada valskusele ja ülbusele Eesti poliitikas, puudustele valimissüsteemis ja halduskorralduses, asutasin kolm aastat tagasi koos mõttekaaslastega MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik. Sellest on nüüd võrsunud Vabaerakond. Oleksime hea meelega jäänudki vabakonnaks ja läinud valimistele valimisliiduna, kui seadus seda vaid lubaks. Erakond ei ole meile eesmärk omaette, vaid vahend, tööriist eesmärkide saavutamisel. Valimisliitude lubamine ka riigikogu valimistel on üks meie siht poliitikas.

Vabaerakonna esimees Andres Herkel kirjutas aastale tagasi vaadates, et ta ei jändaks uue erakonnaga, kui näeks riigikogu erakondades tahet Eesti ees seisvaid probleeme lahendada. See eeldaks laiemat rahvuslikku kokkulepet või teovõimelist valitsust, mis püstitab ühised eesmärgid ja liigub nende poole, kulutamata aega sisemiseks positsioonisõjaks. No ei näe liikumist selles suunas!

Kõhklesin kaua, kas kandideerida riigikogu valimistel, sest see tähendab poolteiseks kuuks loobumist saatejuhi tööst riigiraadios. Jätta aga sõbrad võitlema ja ise kõrvalt vaadata oleks autu. Eriti kui mõned politoloogid ja suhtekorraldajad korrutavad, et poliitiline konkurents on teretulnud, aga ega uued tulijad ikka künnist ületa.

Trotsist ja usust oma ettevõtmise õigsusse registreerisid kodanike komiteed üle 700 000 Eesti kodaniku ja nüüd on meil õigusjärgsuse põhimõttel Eesti Vabariik. Trotsist ja pühendumusest sündis 25 aastat tagasi Lääne Elu. Trots ja veendumus viivad Vabaerakonna riigikokku ebaausale konkurentsile vaatamata.

Miks ebaaus? Neli suurt erakonda saavad riigilt igaüks tublisti üle miljoni euro aastas. Vabaerakonna kandidaadid tasuvad ise ka kautsjoni, 355 eurot nägu. See on päris suur ohverdus ja võtan mütsi maha kõigi nende ees, kes kandideerima nõustunud, ning neid mõistvate ja toetavate pereliikmete ees.

Mõni konkurent võib nüüd toriseda: Ammas ise oli parteikontoris asjapulk, nüüd tõrvab parteisid. Jah olin ja sestap teangi hästi, mis valesti on ja mida muuta saab.

Näen just praegustel suurtel parteidel süüd, et poliitika on paljudele korralikele inimestele vastik. Lohutuseks tuletan meelde, mida ütles endine riigikontrolör Mihkel Oviir: mõisted „poliitiline” ja „poliitika” peavad valija silmis saama tagasi oma algse tähenduse – ühiste asjade ajamine üldise hüve huvides. Just nii, poliitiliselt mõeldes, vastutustundlikult ja kõigiti kaalutult tuleks teha ka investeeringuid ja jagada riigi raha, kirjutas Oviir juba 8 aastat tagasi, viidates nn katuseraha jagamise ebamoraalsusele. Praktika, kus riigikogulased jagavad raha suvaliselt ja näitavad maksumaksja raha jagamist kui isiklikku kingitust, muudab ju mõttetuks ka arutelud vallas või maakonnas, kuhu ja mis järjekorras väikese riigi nappi raha kulutada.

Mu meelest on meie elu läinud üldse liiga projektipõhiseks. Liiga palju on ebatervet võistlust, üksteise eest napsamist. Nagu nõukogude ajal, et õige mees on ikka see, kes Moskvast fondi ja limiidi „välja ajab”. Igaüks saab aru, et ka linnalaps tuleb loodusesse ja maalaps teatrisse viia, miks seda üha ja üha tõestama peab? Nii projektikirjutajate kui ka projektide hindajate arvel saaks tublisti kokku hoida, kui enesestmõistetavate asjade korral otsustataks stabiilse rahastamise kasuks.

Olin 20 aastat linnavolikogu liige, aga kõige esinduslikumaks kohalikuks otsustuskoguks, kuhu kuulumise üle uhke olla, on jäänud vist hoopis 1989. aastal valitud maavolikogu. Seal oli nii kirikuõpetajaid kui ka kolhoosiesimehi, kompetentsi oli igal alal. Tasuks arutleda kahetasandilise omavalitsussüsteemi taastamise üle, et kas või näiteks koolivõrku puudutavad otsused langetataks erapooletumalt ja mõistlikumalt. Toon näite valdkonnast, mida tunnen. Maavalitsuse eestvõttel on ammu välja uuritud, milline näeks välja Läänemaa mõistlik koolivõrk, aga maavalitsusel pole kohalike bojaaride üle vähimatki mõju ja igale poole ei jätku nii julgeid otsustajaid kui Lääne-Nigulas. Praegu ei pane keegi tähelegi, kui pool aastat pole maavanemat. Niimoodi edasi tiksuda pole mõtet.

Arukust on aga vaja ka valijail, et näha läbi totaalsed muutumised valimiste eel ja välja vilistada need, kes esitlevad ennast kui „pensionäride head haldjat” või edukat rahapumpa. Tublisid ja töökaid kandidaate on igas nimekirjas, häid mõtteid on kõigis programmides.

Andres Ammas, Eesti Vabaerakond