Vabatahtlik päästja näeb tuld harvemini kui suitsuandurit

Tahmase ja väsinud näoga päästja, kiiver kuklas, ning taamal leekides maja, ideaalpilt kangelaslikust päästjast, kelle sarnaseks tahab saada iga väike poiss.

Kui väikesest poisist ei saa päris päästjat, võib ta oma unistusi ellu viia vabatahtlikuna, ainult et tahmase näoga kangelasest on nii kutselise kui ka vabatahtliku päästja töö kaugel.

„See on filmimaailm. Ainult filmis põleb maja 24 tundi, kokku ei kuku ja kogu aeg tuuakse inimesi välja,” ütles Palivere ja Kirna vabatahtlikke koondava MTÜ Priitahtlikud Pritsumehed eestvedaja Risto Roomet, kes igapäevast leiba teenib päästeametis operatiivkorrapidajana.

Roomet tõdes, et filmid mõjutavad inimeste ettekujutust päästetööst päris palju. „Mõni, kes on liitunud vabatahtlikega, on öelnud, et ah, see polegi nii põnev,” ütles ta. Action’it on Roometi sõnul päästesündmusel 5–10 minutit, ülejäänu on raske töö ning väljakutsete ja kangelastegude asemel kulub vabatahtlike päästjate ajast suur osa garaažis auto putitamisele, et oleks, millega välja sõita, ja ennetustööle, et poleks põhjust välja sõita.

Roomet tõdes, et seetõttu ei pea paljud vabatahtlikke päästjaid ka päris normaalseteks inimesteks ja soovitavad kohe teatud raviasutusse pöörduda. Ta lisas, et ega kedagi seltsis vägisi kinni hoida saa, vaid inimesel peab endal huvi olema. Kel huvi pole, see kaua vastu ei pea.

Seitse komandot

Viie kutselise päästekomando kõrval tegutseb Läänemaal seitse vabatahtlikku. Peale komandode on ka vabatahtlik reservpäästerühm, kes põlevaid maju kustutamas ei käi, vaid tuleb appi suurõnnetuste, näiteks metsatulekahjude korral.

Viimased maakonna vabatahtlike päästjate ridadega liitunud on MTÜ Priitahtlikud Pritsumehed, kellel on komando Paliveres ja Kirnas, ning Ridala vabatahtlikud päästjad.

Priitahtlikud pritsumehed loevad oma tegevuse alguseks 2011. aastat. Risto Roometi sõnul oli tõukeks talvine tulekahju Kirna kandis, kus inimene talumajja sisse põles. Toona olid teed lahti lükkamata ja päästjail majale keeruline ligi pääseda.

Paliveres alustas komando tegevust aasta hiljem ja kahe komando peale loodi ühine mittetulundusühing. „Ühe katuse all olla on kasulikum. Kuna oleme nii lähestikku, hakkaksime muidu üksteisega konkureerima,” selgitas Roomet. 2012. aastal sai MTÜ Priitahtlikud Pritsumehed päästeameti Lääne päästekeskuse parima uustulnuka tiitli.

Ridala pritsumeeste seltsi tegevuse algus ulatub samuti 2011. aastasse. Seltsi ühe eestvedaja Helen Koppa sõnul tegutses varem Ridala vabatahtlik tuletõrjeühing, mis aga soiku jäi. „Nende asjad seisid ja siis tekkis mõte, et võtaks need kuidagi kasutusele,” rääkis ta. Et seisma jäänud masinad sõidukorda saaks, seisid hea vennad Tiit Kaljuveer ja Raivo Kruusman.

Nüüd on priitahtlikel Paliveres 20 ja Kirnas 12 liiget, Ridalal aga 16. Mõlemas seltsis on kolmandik naised. Kui meeste õlul on masinate korrashoid ja väljakutsetel käimine, siis naiste peal on Helen Koppa sõnul nn tilulilu – organiseerimistöö, koduleht, ennetustöö ja lasteringid.

Roometi hinnangul on seltsi elushoidmisel oluline meeskonnatöö, sest muidu eestvedaja väsib ja kustub. „Kui see, kes veab, ära kustub, ongi seltsiga kõik,” lisas ta.

Mis liigub, see kulub ja vajab remonti

Ridala vabatahtlikel on kasutada kolm autot, millest viimase, paakauto Scania, ostis läinud aasta lõpul Soomest vallavalitsus. Korras paakauto annab Ridala seltsi liikmeile üksjagu tööd juurde, sest see on üks suuremaid maakonnas.

Palivere ja Kirna vabatahtlikel on üldse kasutada viis autot – kaks Kirnas, kolm Paliveres. Neist kasutatakse väljakutsetel kaht nn kõrgendatud läbivusega tulekustutusautot GAZ 66. „See on auto, mis suudab läbida ka maastikke, mida tänapäevased päästeautod ei suuda,” selgitas Roomet.

Vabatahtlike kasutuses olev sõidukipark pole just tehnika uusim sõna – pigem on nende autode noorusaeg jäänud aastate taha ja enamasti saavad vabatahtlikud enda valdusse selle, mis päästjail uute päästeautode tulekuga üle jäänud.

Selleks, et autod-pumbad vastu peaks, tuleb seltsi liikmeil veeta tunde garaažis autosid putitades. „Mis liigub, see kulub, eriti kui see on vana,” kommenteeris Roomet. Ta lisas, et võib-olla on isegi hea, et vabatahtlike kasutada on nõukogudeaegsed masinad. Neist käib meeste jõud üle ja varuosi on lihtsam saada.

Vabatahtlike sõnul peaks vabatahtlikkuse mõte olema selles, et inimene panustab ühiskonna hüvanguks oma vaba aega, teadmisi ja oskusi, ülejäänu – tehnika, riietus, ennetusmaterjalid alates trellist ja suitsuandurist jms – peaks tulema riigilt. „Selleni asi jõuda ei tohiks, et vabatahtlik peab hakkama ka oma raha panustama,” ütles Risto Roomet.

Vabatahtlikele komandodele maksab kvartali kaupa toetust päästeamet. „Selle rahaga saab hoida auto väljasõiduvalmiduses. Ega suurt rohkem saagi – riiete ostmiseks või hoone kütmiseks ei jagu,” ütles Roomet.
Sel sügisel maavalitsuse kaudu jagatud siseministeeriumi toetusprogrammist sai mitu Läänemaa vabatahtlikku komandot tuge soojuspumba ostmiseks. Nüüd võib öelda, et kõik Läänemaa vabatahtlikud tegutsevad soojades ruumides ja välja saab sõita ka 20kraadise külmaga.

Päästeamet on andnud vabatahtlikele ka muud varustust – kiivreid, kustutusriideid –, kuid kõigile seda ei jagu. „Ei saa öelda, et midagi ei antaks, tasapisi oleme saanud. Alguses üks kiiver, nüüd teine veel. Aga kuidas sa saadad neli inimest välja sündmusele, kui on ainult kaks kiivrit?” küsis Helen Koppa. „Me ei taha viriseda, saame ju hakkama,” lisas ta.

Ridala vabatahtlikele on Koppa sõnul toeks olnud Ridala vald, kellelt on saadud tuge autode kordategemiseks – materjali ostmist rahastab vald, töö on aga liikmete endi õlul.

Roometi sõnul on Palivere vabatahtlikke varem toetanud Taebla vallavalitsus ja loodetavasti teeb seda ka ühendvald. Martna, mille territooriumil asub Kirna komando, ütles kohe alguses, et on valmis toetama ainult nõuga. „Nõu on meil endalgi ning oskustest ja tahtmisest ei tule samuti puudu. Puudu tuleb rahast,” ütles Roomet.

Vabatahtlikud tulle ei torma

Kutselise ja vabatahtliku päästekomando suurim vahe on selles, et esimesed peavad kutsele välja sõitma ühe, teised 15 minutiga. Kutselised päästjad teevad tulekahjul suitsusukeldumist ehk sisenevad põlevasse majja. Vabatahtlike päästjate peamine ülesanne tulekahjul on kutseliste toetamine ja veevarustuse tagamine.

Ridala vabatahtlikud on tänavu käinud umbes kolmekümnel väljakutsel, Palivere ja Kirna omade väljasõitude hulk jääb sellele õige pisut alla. Roomet ütles, et väljakutsete hulk, kuhu vabatahtlikke kaasatakse, on iga aastaga suurenenud. Kui tema sõnul oli kolm aastat tagasi vabatahtlikke komandosid, kes sõitsid välja ainult päästetööde juhi kutse peale, siis nüüd on nad kõik lülitatud väljasõiduplaani.

Roomet, kes puutub sündmuskohal vabatahtlikega kokku ka operatiivkorrapidajana, kinnitas, et pilt läheb aastast aastasse paremaks. „On näiteid, kuidas nad on sündmustel vett pumbanud. Hiljuti Elbikus ei pääsenud kutseliste põhiauto põlevale metsaveotraktorile ligi, Pürksi 66 sõitis aga lähedale ja kustutas ära,” rääkis ta.

Operatiivkorrapidaja hinnangul on päästesündmusel vabatahtlikust igal juhul abi. „Kui tal ka autot ei pruugi olla, on mul kaks värsket töökätt võtta.”

Kutseliste päästjate hulgas kohtab Roometi sõnul vabatahtlikesse mitmetist suhtumist: päästja teeb seda tööd väikese palga eest, aga siis tulevad vabatahtlikud, kes teevad seda suisa tasuta. „Loomulikult ajab see tigedaks,” tunnistas ta.

„See on väga lühinägelik pilt ja muutub kohe, kui tõrjuja on öösel külmaga pikal sündmusel ja tuleb vabatahtlik, kes ta välja vahetab,” rääkis operatiivkorrapidaja. Ta lisas, et vabatahtlikest endist sõltub mulje parandamisel palju ja mida rohkem kutselistega kõrvuti tööd tehakse, seda rohkem muutub suhtumine.

Tallinnas saavad vabatahtlikud kutselistega koos valves käia ja väljakutsetele sõita. Nii toimib see näiteks Nõmme komandos. „Keegi ei keela ka Haapsalu komandol meie maakonnas otsa lahti teha,” lisas Roomet.

Päästeametis arutatakse järjest rohkem, milliseid ülesandeid võiks vabatahtlikele päästjaile juurde anda. Üheks selliseks võimaluseks on välja pakutud just suitsusukeldumist.

Palivere, Kirna ja Ridala vabatahtlikud kinnitasid, et nemad pole valmis seda lisaüleannet võtma. „Natuke liiga palju tahab riik vabatahtlike peale panna,” ütles Koppa. „See on pere ja töö kõrvalt ikkagi ohtlik. Kui sa seda iga päev ei tee ja praktika puudub, unustad ju ära ja võid oskamatu käitumisega põhjustada kellelegi lisakannatusi.”

Roometi sõnul võivad suitsusukeldumisega tegelema hakata vabatahtlikud komandod, kes on kauem tegutsenud või kus on liikmete hulgas palju kutselisi päästjaid. Läänemaal võiks kõne alla tulla Nõva tuletõrjeselts, mille liikmete hulgas on palju praegusi või endisi kutselisi.

Päästja kui sotsiaaltöötaja

Väljakutsed on vaid osa vabatahtlike tegevusest – nende endi meelest on tule kustutamine küll oluline, kuid veelgi tähtsam on ennetustöö, millega õpetatakse inimesi ohte vältima. „Kui tuleb väljakutse, oled juba hiljaks jäänud, sest midagi on juba juhtunud,” ütles Ridala priitahtlike seltsi liige Maarja Magnus.

Tuleohutusest räägitakse nii avalikel üritustel kui ka koolis ja kodus. Ridala vabatahtlikud on sel aastal käinud vallas 65 majapidamises nõu andmas. Kodukülastusel vaadatakse, kas suitsuandur on nõuete kohaselt lakke kinnitatud ja selle patareid on täis, kas küttekehad ja elektrijuhtmed on korras jms. Kui vigu märgatakse, aidatakse neid parandada või jagatakse soovitusi, kelle poole pöörduda, et asjad korda saaks.

Magnuse sõnul oli enamikus kodudes suitsandur, kuid mitmel pool oli selle patarei tühi või andur ise pandud kapi peale või hoopis sahtlisse. Vahel tuli aga selgitada, eriti eakamaile inimestele, miks ei tohi plastämbriga viia tuhka välja, kuigi inimene on seda terve elu teinud. „Teha on veel väga palju ja mõnda koju, kus käisime, on kindlasti vaja tagasi minna,” tõdes Magnus.

Ridala vabatahtlikud tundsid end kodukülastusi tehes kohati nagu Jehoova tunnistajad, keda ei taheta tuppa lasta ja kes peavad pimedas koridoris tükk aega seletama, kes nad on ja miks nad siin on. „Inimestel on tohutu hirm trahvi ees. Aga me ei trahvi, vaid õpetame ja meie poole võib pöörduda, kui abi vaja,” selgitas Magnus.

Kohtab ka positiivset suhtumist – üksi elavail eakamail inimestel oli hea meel, et keegi läbi astus, kutsuti tuppa ja räägiti terve elulugu ära. Roometi sõnul võiks vabatahtlike kodukülastustest olla palju abi ka valla sotsiaaltöötajal, kes ise võib-olla igale poole ei jõua, kuid vabatahtlike tähelepanekud võivad juhatada mõne abivajaja juurde, kes on muidu kahe silma vahele jäänud.

Kummagi vabatahtliku organisatsiooni juures tegutseb ka noortering. Ühelt poolt näidatakse seal noortele, millega päästjad tegelevad, teisalt jagatakse ohutusteadmisi. Ennetustööga tegelevad vabatahtlikud tõdesid, et tihtilugu ongi lapsed täiskasvanuist teadlikumad ja õpetavad ka oma vanemaid.

Miks juhtub Läänemaal teiste maakondadega võrreldes vähe tuleõnnetusi, selle põhjuseks võib Roometi sõnul olla just hea ennetustöö. „Võib-olla on Ridala vabatahtlikud 65 kodukülastusega päästnud viis inimelu. Võib-olla võtsid nad kodukülastusel pliidilt lapi, mis järgmisel hetkel oleks põlema läinud. Võime vaid oletada, kui palju õnnetusi see ära on hoidnud,” ütles ta.

Vabatahtlikud päästjad on arvamusel, et kuigi ühingu liige otseselt ennetustööd ei tee, on temast koolitustega saanud inimene, kes oskab ohte märgata ja vältida. „Koolitatud vabatahtliku ohutunne ja teadmised on tavakodaniku omast suuremad ja tal on ju ka ema-isa, sugulased-tuttavad, keda ta õpetab. Juba tema kohalolek annab turvalisusele palju juurde,” ütles Roomet.

Magnus tõi näite, et pärast vabatahtlikega liitumist hakkas ta ka ise, kas või vanaemale külla minnes, märkama elektrijuhtmeid ja suitsuandureid.

Roometi sõnul võiks meie ühiskond ka selleni jõuda, et vabatahtlike päästjate olemasolu ja tegevust soodustataks. „Alustades sellest, et külas, kus on vabatahtlik komando, on hoonete kindlustustariif odavam või on vabatahtlikel maksusoodustused,” tõi ta näite.

Põhjamaades suhtuvad tööandjad vabatahtlikesse päästjaisse mõistvamalt kui meil. „Meil paljud tööandjad ei aktsepteeri seda, et vabatahtlik päästja läheb tööajast tuld kustutama või õppusele,” rääkis Roomet. Ta lisas, et päästeamet korraldab enamiku õppusi just nädala sees ja vabatahtlikel on neist osa võtta keeruline.

Rikkaid on vähe

Kui paluda vabatahtlikel päästjail leida oma liikmete kohta ühisnimetajaid, siis tuleb välja, et tüüpiline vabatahtlik päästja on keskealine või pisut noorem inimene, kes on ka muidu ühiskonnas aktiivne. Koppa sõnul tekitab see vahel probleeme, sest aktiivne inimene osaleb peale tuletõrjeseltsi töö ka kaitseliidus või tegutseb abipolitseinikuna. „Tundub küll, et maakonnas on vabatahtlikke palju, aga kui hakkad lähemalt vaatama, on ühed ja samad inimesed,” rääkis ta.

Roometile on silma jäänud, et vabatahtlike päästjate hulgas ei ole väga heal järjel inimesi. „Väga jõukate meelest on selline tegevus lollus ja nemad sellistes üritustes kaasa ei löö.”

Vabatahtlikele tuletõrjeseltsidele on väljakutsete ja ennetustöö kõrval oluline ka organisatsioon ja selle kultuur. Oma puhkpilliorkestrit või teatritruppi Läänemaa priitahtlikel pritsumeestel veel pole, kuid Ridala seltsi liikmed plaanivad sisustada järgmise aasta jaaniõhtu tuletõrjesporti tehes. „Me ju mõtleme, et ka oma elu oleks huvitav,” ütles Helen Koppa.

Näiteks Raplamaal on just tänu tuletõrjespordile vabatahtlik pääste väga jõudsalt arenenud.

Nii Ridala kui ka Palivere mehed on korda teinud vanu päästeautosid, millega tuld kustutama ei minda, vaid käiakse just paraadidel.

Päästeautodega tehakse muudki – rajatakse liuvälju või osutatakse teenust, et seltsil hinge sees hoida. Nii näiteks käisid Ridala mehed tuletõrjeautoga tänavaid kastmas ja Palivere omad ehitusplatsil veega täituvast kraavist vett välja pumpamas.

Vabatahtlikud tõdevad, et tuletõrjeautoga teenuse osutamine on kõrvaltvaatajais ka hämmingut ja küsimusi tekitanud. „Inimesed peavad aru saama, et nende autodega võib teenust osutada. Isiklikult me selle eest ühtegi senti kasu ei saa, nii teenime seltsile raha, et saaksime edasi areneda,” selgitas Roomet.

Ridala vabatahtlikud Helen Koppa (vasakult), Maarja Magnus ja Raivo Kruusman ja Palivere vabatahtlike eestvedaja Risto Roomet. Foto: Arvo Tarmula