Tulevad, tulevad, jälle käes*
Nagu paljud kolleegid, kel lauluasjad ajada, olen ka mina juba mõnda aega “tiliseval” lainel. Sel nädalal mulle juba täitsa meeldib, et jõulutuled on välja pandud, muidu on ikka väga nukker ja pime. Ilmataat lähiajal lund ei luba.
Kristina Traks kirjutas hiljuti Postimehe arvamusloos jõulueelsetest nädalatest, mis on lastega peredele ajaliselt, logistiliselt ja majanduslikult kurnav aeg. Matthias-Grundschule’st saime juba aasta alguses kirja, et kool ei korralda lastele suurt jõulupidu. Pole kuulda olnud, et õpetajaile nigulapäeval (siin toob lastele kinke Nikolaus 6. detsembril) või jõuluks organiseeritud kingitusi tehakse.
1.a klassi lapsed esitavad 1. detsembril koolikaaslastele advendinäidendi “Jõulujänes”, igaühel on ka üks repliik ette kanda. “Auch ein roter Mantel steht dir bestimmt gut” lause anti kodus harjutamiseks kartongil kenasti käsitsi kirjutatult ning punane mantel oli ka ilusasti juurde joonistatud. Päkapikumüts maha õpetaja ees, kes 19 tekstikaarti valmis maalis! Kõik lapsed peavad esmaspäeval kaasa võtma suure valge T-särgi inglikostüümiks, klassijuhataja üleskutse peale andsin punaseks mantliks kasutada enda päkapikujaki. Kahju, et vanemad seda näidendit ei näe, mina tahaksin tõesti teada, mis rolli mängib advendiloos ja T-särgis inglite keskel jänes ja kellele seda punast mantlit sobitatakse. Jänesepraadi süüakse siin pigem vana-aastaõhtul…
Loobusin teist aastat järjest laululastega esinemisest Luxembourgi ja Brüsseli Euroopa koolide jõululaatadel. Need on uhked, aga kohutavalt väsitavad ettevõtmised, eriti eelkooli nubludele, kes peavad rahvamassist lavale trügima ning ilus laul kaob kiviaegse helitehnika tõttu ühtlasesse laadasuminasse. Milleks kiusata lapsi ja valmistada publikule pettumust, sest midagi ei kuule.
Õnneks on Euroopa risttee eestlastel kena komme isekeskis jõule tähistada ja lastel on esinemisvõimalus. Nende väheste kokkusaamistega on ainuke häda, et nad kipuvad toimuma samadel nädalalõppudel ning ma ei saa olla, klaver põõsas, kahes kohas korraga. Sel aastal loobun Kölni kandi eestlaste alati toredast jõulupeost Bonnis, aga mul on esimest korda võimalus olla laululastele toeks Strasbourgis, suursaadiku ja Eesti alalise esindaja Euroopa Nõukogu juures, pr Gea Renneli vastuvõtul. Strasbourgi eesti kooli lapsed esitavad jõulunäidendi, mille kirjutas kahe koolilapse vanaema Maimu Berg ning kuhu on põimitud sisse ka mitu sel aastal õpitud laulu. Strasbourgi eesti kogukond on väike, aga hoiab kõvasti kokku ning jõulunäidendi ettevalmistamine on kõigi pereliikmete auasi. Ootan põnevusega!
Tõeliseks jõuluüllatuseks olid eelmises laulutunnis kaks suurt neidu, kes soovisid laste etenduses kaasa lüüa – üks Põhja-Itaalias sündinud gümnaasiumiõpilane, kellele on ema õpetanud eesti keelt (ning kes räägib väga hästi), ja üks Strasbourgis õppiv tudeng. Teeb südame soojaks, et noored tahavad ja viitsivad lastega jännata. Strasbourgi laulutund on reede õhtul, mil kõik on pikast koolinädalast täiesti väsinud ja lapsi on mõnikord ikka päris keeruline veel millegi uue õppimisele keskenduma meelitada. Kaks suurt lauljat olid väikestele väga suureks eeskujuks.
Et oma laste vaba aega võimalikult paljude huvitegevustega sisustada, sooritavad vanemad nädalavahetustel logistilisi imetrikke. Koolipäevad on pikad, Schola Europaea koolides enamikul päevadel poole viieni, seega kuhjuvad eesti koolide õppepäevad, laulu- ja pillitunnid ning trennid laupäevale-pühapäevale. Need asjad toimuvad üksteisest tihti mitme või isegi mõnekümne kilomeetri kaugusel. Emade-isade nädalavahetus möödub roolis või ühissõidukis, trennide-tundide uste taga oodates või kasutades aega kiireks poeskäiguks või tervisejooksuks.
Muutujaid, mida siinse tegevuse planeerimisel arvesse võtta, on palju ning vahel tuleb esinemistel paremaist paladest loobuda – kui klassitäis häid laululapsi on koolikohustuslikul suusareisil ning mitmed mitte-eesti lapsed peavad sünnipäevi, kust sõbrad ei saa ju puududa.
Lähenevad jõulud ning kultuuriministeeriumi toetusprogrammide tähtaeg tähendavad, et kirjutamistöö puuduse üle kurta ei saa. Seetõttu lõpevad minu teated Euroopa ristteelt. Huvilised võivad ju piiluda, kas mu blogi ehk ellu ei ärka. Kui mul kandlemängust aega üle jääb. Laenasin Vanemuise asemel sõbrannalt kannelt ja otsustasin, et jõuluvana asemel kirjutan sel aastal hoopis kandlemeistrile. Ilusat jõuluootust ja olge terved!
*Folkmilli laulust “Tulevad”, sõnade autor Lauri Saatpalu