Praegu kasutavad raudteetammi tervisesportlased. Foto: Urmas Lauri
Kuna Riisipere–Haapsalu–Rohuküla raudteelõigule ei plaanita kaubavedusid, kujuneb selle ülalpidamine odavamaks kui tavaraudteel, seega võib taastamine olla majanduslikult tasuvam
Lääne maavalitsus tellis ettevõttelt Konsultatsioonistuudio OÜ analüüsi, milliseks võivad kujuneda Riisipere–Haapsalu–Rohuküla raudteelõigu taastamisel iga-aastased hooldus- ja remondikulud. Lääne maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhataja Merle Mäesalu sõnul on analüüs vajalik, et raudteeliikluse taastamise planeeringuga edasi liikuda.
Reisirongid kulutavad vähem
Kuna analüüs on koostatud 30aastase ajavahemiku kohta, ei ole selles hinnatud, kui kalliks võivad minna kapitaalremondiks vajalikud tööd nagu kogu raudtee pealisehitise (rööpad, pöörangud, liiprid, ballast) väljavahetamine ja muldkeha taastamistööd.
Millal tuleks teha kapitaalremondiks vajalikke töid, oleneb analüüsi koostanud konsultandi Rein Riisalu sõnul sellest, kui intensiivne on liiklus raudteelõigul. Eesti Raudtee praktikas on see ajavahemik üldiselt 40 aastat, kuid Riisipere–Haapsalu–Rohuküla liinil võib raudtee eluiga pikem olla, sest esialgse eskiisprojekti järgi ei ole siia ette nähtud kaubavedusid. „Analüüsid ja küsitlused ei näinud kohalike ettevõtjate poolt [selleks] potentsiaali,” ütles Mäesalu, miks pole raudtee taastamise plaanides kaubavedu arvestatud.
Eestis reisijateveoks kasutatavad Stadler FLIRTi elektri- ja diiselrongid on Riisalu sõnul kergemad ja kulutavad raudteed seetõttu vähem kui rasked kaubarongid.
„Võrreldes maanteedega, nii kui suured kaubaautod lähevad tee peale, on teed roopas ja auklikud,” tõi Riisalu paralleeli. Tema sõnul ei tea praktikas praegu tegelikult keegi, kui palju täpselt hakkab Eesti raudteeajaloo üks kergemaid veeremeid (FLIRTi rong) raudteed kulutama. Põhjus on lihtne – Eestis on neid ronge kasutatud vaid ligi poolteist aastat.
„Väga vabalt võib olla, et 40 aastat saab mööda ja kõik tõdevad, et ei olegi vaja [renoveerida],” ütles Riisalu.
Analüüs 30 aasta kohta
Kulude hinnang koostati 30 aasta peale arvestusega, et rajatakse elektrifitseerimata raudtee. Keskmiselt tuleb Riisipere–Haapsalu liini hoolduse peale ühes aastas kulutada 630 000 eurot. Kui raudtee taastatakse Rohukülani, on aasta keskmine summa 698 000 eurot. Elektriraudtee puhul kasvaks see summa 295 000 euro võrra, kuid need kataks Elron kui lisateenuse kasutaja.
Riisalu ütles, et tegelikult selliseid väljaminekuid igal aastal ei tule. Tema sõnul oli näiteks hiljuti kapitaalremondi läbinud Türi–Viljandi raudteelõigul esimese poolteise aasta jooksul vaja teha vaid üks rööbaste keevitus, mis on umbes mõnesaja euro suurune töö.
„Nii nagu iga uue asjaga, nii on ka raudteel päris palju aastaid, kus ei lähe mitte mingit [remondi]kulu,” ütles Riisalu.
Aasta keskmise summani jõudis ta 30 aasta jooksul vajaminevaid töid koos hinnates. On tõenäoline, et märgatav osa neist töödest jääks selle perioodi hilisemasse järku.
Analüüsi koostas Riisalu kahe Eestis tegutseva raudteefirma hooldustööde põhjal. Üks neist on Eesti Raudtee ja teine Edelaraudtee, mis toimetab näiteks hiljuti remonditud Türi–Viljandi liinil. Riisalu sõnul on 30 aasta keskmine ekpluatatsioonikulu välja arvutatud väikese varuga.
„Et oleks teadmine, millest see kindlasti kallimaks minna ei tohiks,” ütles Riisalu.
Elektriraudtee kallim
Mäesalu õnul on peamine, et rong sõitma hakkaks. Reisija seisukohast pole suurt vahet, kas tegemist on diisel- või elektrirongiga. „Kui on diiselrong, siis Euroopa Liidu rahastust sinna peale ei saa, sest Euroopa Liit toetab ainult neid soetusi, mis tagavad keskkonnasäästu,” ütles Mäesalu. Elektriraudtee ehitus on aga kallim.
Kui diiselrongidele mõeldud raudtee taastamisel võib rääkida 30–35 miljonist eurost, siis elektriraudtee eeldaks enam kui 60 miljoni eurost investeeringut. Mäesalu sõnul ei ole Euroopa Liit mitte ainus võimalik rahastusallikas, sest kaaluda võiks sedagi, et riik teeb nii olulise transpordiinvesteeringu laenurahaga.
Haapsalu raudtee taastamist peab väga vajalikuks ka tuntud Läänemaa ettevõtja Koit Uus. „Haapsalu ja kogu Läänemaa arengus on raudtee taastamise küsimus konkurentsitult esimene. Loomuliku tõmbekeskusega nüüdisaegse ja konkurentsivõimelise ühenduse taastamisest sõltub, kas suudame elukeskkonnana võistelda elanike pärast,” ütles Uus.
Raudtee taastamise hind
- Taastamise odavaim variant: Riisipere–Haapsalu elektrifitseerimata raudtee
- 30–35 miljonit eurot
- Taastamise kalleim variant: Riisipere–Haapsalu–Rohuküla elektriraudtee
- 60–65 miljonit eurot
Keskmised hoolduskulud aastas
- Riisipere–Haapsalu 630 000 eurot
- Riisipere–Haapsalu–Rohuküla 698 000 eurot
Allikas: Lääne maavalitsus, Riisipere–Haapsalu–Rohuküla lõigu hoolduskulude analüüs.
Tõsi et ei ole vaja. Kes seda kasutab kui inimesi ei ole. Selleks ajaks kui see peaks valmima pole enam siin kedagi kes seda kasutaks.
Päris rongidega meeldis inimestel sõita sest seal oli liikumisvabadust (väiksem trombirisk, muuseas), kui tühjem rong siis jalad vastaspingile panna (väiksem trombirisk, muuseas), ruumi rattaid kaasa võtta, mutikestel seenekorvid. Stadleri linnatrammidega… tont teab. Äkki peaks mõne päris-Stadleri soetama.
Riigil on raudteed kõige enam vaja, et Eestist ei saaks lähikümnendil linnriik nimega Tallinn. Ise käiksin vähemalt pooltel kordadel rongiga Tallinnas. On küll vaja.
Ära valeta et on vaja. Kui sul tõesti seda vaja oleks siis kuidas sa siiani Läänemaal elamisega hakkama oled saanud? Kui sul tõesti seda vaja oleks, siis oleks sul seda vaja olnud ka kõik need aastad kui raudteed siin olnud pole, mis tähendab sa oleksid sunnitud siit kolima kuhugi kus raudtee on olemas – Läänemaalt minema. Aga oled ju ikka siin. Kuidas sa siiani siis hakkama oled saanud? Ära valeta et sul läheks seda vaja, sest ilmselgelt ei lähe. Millegi kasutamine, kui see on olemas, ei võrdu vajadusega selle millegi järele. On tunduvalt tähtsamaid valdkondi ja suundi kuhu see raha… Loe rohkem »
Ja juttu pole sellest mida “riigil” vaja on. Jutt on sellest mida inimestel vaja on või siis mida inimestel vaja ei ole.
Riik on punt inimesi kes moodustavad riigikogu ja valitsuse ja minu teada ükski neist ei ela siin Läänemaal… Mis tähendab riigi “vajadused” ja tahtmised ei võrdu üldsegi inimeste vajaduste ja tahtmistega.
Kes ei ela siin Lääenmaal, nendel Läänemaal toimuva suhtes otsustusõigust pole.
Esiteks riik moodustub rahvast. Aga sellega olen nõus, et need kes elavad Läänemaal, peaksid otsustama Läänemaa asjade üle – juhul kui Läänemaal kui valdadest-linnadest moodustuval üksusel on oma taskust välja käia 60 milli kohe ja 700k aastas, siis on täiesti kriminaalne seda keelata. Niikaua kui soovitakse kasutada kellegi teise raha, peab olema ka kokkulepe “kellegi teisega”.
Täiesti nõus KOLLiga. Kellele on vaja? Inimestele, kes ei mõtle tõsiselt ja poliitikutele, kes loodavad nendelt hääli saada…
….naine võib tark olla.Pr. Mäesalu on mõlemat. Aga kui kaubavedu ei tule ning väljaränne jätkub,siis kes plekib? Enne uut raudteed tuleks tõsiselt tegeleda iibe tõstmisega…
Miks mitte elektrifitseerimata raudtee Rohukülani välja?
võiks siiski objektiivselt mõelda selle üle et kellel seda siiski vaja oleks?
sest… seda ei ole ju vaja… mitte kellegil… ja kuna ei ole vaja siis miks raisata raha mõttetult millegi peale mida vaja üldse ei ole? äkki suunaks selle raha mujale kus seda ka reaalselt vaja oleks…
kui nad ei tea kuhu raha panna ja sellepärast mõtlevad välja selliseid mõttetuid ja lausa imbetsiilseid ideid, siis äkki lihtsalt jagaks selle raha inimestele laiali?
hakka sellega keegi sõitma, ei ole raudtee ei hinna ega operatiivsuse poolest konkurent mugavale bussiliiklusele, praamid käivad iga tunni tagant, rong võib olla 2 korda päevas, niikaua kui rong rohukülast haapsalu jõuab on buss ammu tallinnas – see on puhas populism
kallid inimesed tulge mõistusele selle Laudtee jutuga…
kui ikka vaevused ja hääled peas,siis teadke,et tänapäeval on juba päris head ravimid olemas…
Mis selle laudteega tegema hakatakse???
Tänane Ekspress tsiteerib värsket riigikogulast Läänemaalt.”Ei toeta Haapsalu raudtee taasrajamist.” Seebiks, kodanik Kallemest.