Peeter Olesk: Riigikaitse ja kubujussid

Isegi diktaatorile ei saa rahvuslik julgeolek ning riigikaitse olla täiesti isiklikud asjad, sest ei üht ega teist ole võimalik korraldada ihuüksi, kirjutab kolumnist Peeter Olesk (pildil).

Mõlemad on kollektiivsed ja tegelikult ka rahvusvahelised. Seda tõendavad Ämari, Stockholmi „Väinameri”, Aasovi-äärne ja Arktika. See tähendab, et ma jätan siin kõrvale isiklikud märkused kindral Ants Laaneotsa, kindral Johannes Kerdi, endiste kaitseministrite Jaak Aaviksoo ning Urmas Reinsalu kohta, sest tegusat riigikaitset ei saa ehitada üles puhtisiklikele suhetele, mille üle otsustab hoopiski aeg koos surmaga. Kubujusside meelest on nemad aja komandörid. Ei ole. Aeg on märksa halastamatum kui inimlaps.

Poliitilisel, võib ka öelda, et üldrahvalikul tasapinnal ei teadnud ei Eesti NSV elanikud ega ka pagulased külma sõja patoloogilise anatoomia kõiki üksikasju. Aastail 1987–1992 tahtsime, et Eesti Vabariigis Eesti NSV administratiivsel territooriumil ei oleks Nõukogude vägesid ega võimu. Kuivõrd on see saavutatav väljaspool Euroopa Liitu ja ilma NATOsse kuulumata, ei kujutanud meist enamik ette. Mismoodi hakkab käituma Vene Föderatsioon ning kuidas sellele reageerib muu maailm – katsugem kirjad läbi, vastust ei ole. Üks on selge: Venemaa suhtes ei ole „muu maailm” ei Euroopa ega NATO ega nn Kolmas Maailm tervikuna eraldi võttes. Muu maailm on väga liigendatud ning sageli seotud niisuguste sisemiste küsimustega, mis puutuvad Vene Föderatsioonisse vaid kaudselt. Eesti iseseisvusega võib-olla kõigest mõtteliselt. Panama kanali geopoliitiline asend ei mõjuta kuidagi Eesti noorte kutsealuste ja vanemate reservistide füüsilist kõlblikkust. Kui see viimane on nõrk, siis Eesti riigi omaosalus NATO ja Schengeni ruumis ei saa olla väga vastupidav.

Eelöelduga ei taha ma erukindral Ants Laaneotsa poliitilist rumalust ega peaminister Taavi Rõivase lasteaia-jutte kuhugi ära peita. Kõnelemata erukindral Johannes Kerdist, kes tunnistas südamlikult, et ei saanudki aru, kuhu ta astus. Tahan öelda, et välislähetustes käituvad Eesti sõjamehed nagu palga-armeelased, kuid Eesti Vabariigi praegustes piirides tuleb neil käituda ooteasendis, mis on iga kaitseväelase puhul sundseis. Mida või keda sa ootad, kui sul on ametlikult rahuaeg? Eesti kaitsevõime meiepoolseks aluseks saab olla kiire mobiliseeritavus koos mitte-aeglase väljaõppega oludes, mida tingib rahvusvaheliste vastasseisude dünaamika konkreetseis ruumipunktides.

Eestil on väga vähe rääkida kaasa veealustes diversioonides Rootsi vastu. Seevastu Ukrainas tuleb Eestil kaasa rääkida, sest Ukraina tükeldamine võib mõjutada ka meie terviklikkust. Ukraina aga on juba tükeldatud.

Saan meie kaitsevõimest aru sedaviisi, et kindral Ants Laaneotsa järgi määravad selle ära (järgnevas alanevas suunas) 1) seadusandlik subordinatsioon; 2) asjatundlik väljaõpe; 3) rahvusvaheline koostöö; 4) relvastus; 5) rahvastiku tervis; 6) vastupanutahe. Endise kaitseministri Jaak Aaviksoo järgi asusid esikolmikus 1)tehnoloogiline turvalisus; 2) rahvusvaheline koostöö ja 3) sisemaine kaitsealane organiseeritus.

Endise kaitseministri Urmas Reinsalu meelest asus esikohal kaitseliit koos üldise väljaõppega. Kui otsida loetletud punktidest ühisosa, siis selle moodustavad väljaõpe ning Eesti kuulumine NATOsse. Mis keelab kolmel härral koos erukindral Johannes Kerdiga neis asjus kokku leppida ilma pöördumiseta erakondlike poliitbüroode poole?

Iseteadvus. Auahnus. Üleolevus. Sõltuvus intrigaanidest. Kõik need on sisemised patud, mille koostoime tõttu kannatab kõige rohkem kaitseliit, laiemalt võttes kodanikukaitse kui tervik. Kui see on nõrk, on kogu Eesti alasti nagu pederast naisterannas.

Põhiseadus sätestab teisiti.

Peeter Olesk, kolumnist
11. XI 2014 Tähtvere mõisas