Jah, aga kuidas enne lapses lugemishuvi äratada? Raamatukoguhoidjailt päritakse sedasama sageli, kui näitlejatelt küsitakse, mil moel nad teksti pähe saavad, kirjutab lastekirjanduse asjatundja Krista Kumberg.
Kaks asja oleksid kasuks – raamatuid (mitte üksnes laste omad) peaks neile kodus igal pool jalgu jääma. Ja lapsevanem peaks oma tegudega (mitte ainult sõnadega) näitama, et lugemine on väärt tegevus – ise lapse silme all raamatut lugema ja talle ette lugema. Kui need asjad tehtud, jääb ikka üks jagu lapsi, kelle ees võid kas või kõrvade peal seista ja varvastega varjuteatrit teha, no ei hakka lugema! Ja pole ka hullu. Alati on selliseid olnud.
Üldlevinud arvamuse kohaselt lapsed enam ei lugevat. Tegelikult loevad rohkem kui kunagi varem, aga mida! Suur vahe on, kas võtta kätte heas emakeeles kirjutatud sisukas ilukirjanduslik teos või lugeda samas koguses lühilauselisi, kobava grammatikakasutusega postitusi, teabe- ja tarbeteksti. Esimene arendab mõtlemist ja sõnavara ning kõike seda, mis nende vahele jääb. Teine …, küllap on sellelgi oma positiivne pool. Vaataks õige, milliseid „sõltuvusaineid” pakutakse Haapsalu lasteraamatukogus.
Kõik algab pildist
Laste loomus pole saja ja enamagi aasta jooksul muutunud. Muutunud on nende elukeskkond ja eelistused. Praegusel ajal paistab jäme ots visuaalse poole käes olevat. Lapski (ja mitte üksnes mudilane!) eelistab pilti, manustab selle kõrvale sätitud lauseid meelsamini kui sama teksti pildita leheküljel. On rahul ka sellega, et raamatupilt üldjuhul ei siple ega häälitse. Maailmas on suund sinnapoole, et väiksemaile lastele tehtud raamatuis saadab pilti kuni kolme-neljalauseline tekst, sagedaseks on muutunud „ise kirjutan / ise joonistan”-tüüpi autoriraamatud. Kummatigi paneb õige meister napi teksti sisse nii allteksti kui ka tagamõtte ja teist nii palju annab jutustada pildiga.
Võtame või Katri Kirkkopelto autoriraamatu „Molli”. Pealtnäha sibeleb raamatus kamp karvaseid olendeid. Vaatad lähemalt ja suu vajub lahti. Autor kõneleb ja joonistab tõredast üksiklasest, kes uudishimuliku tutvusesobitaja välja viskab. Väikelaste raamatus antakse teada, et pahura oleku taga võib end peita õrn, ebakindel ning arglik hing, kes tahaks väga kellegagi sõbraks saada. Aga ei oska. Sõber olemist saab õppida ja mõnikord lausa peabki õppima.
Aini Havukaineni ja Sami Toivoneni Teedu ja Peedu raamatute sari on üpris kindla peale minek. Pillavalt detailirohked ning naljakad pildid köidavad last ja annavad ettelugejale võimaluse naeru pugistada asjade üle, mis sinna tema jaoks pandud on. Seigelgu siis nimitegelased lasteaias või koostagu une käsiraamatut või konstrueerigu ilmvõimatuid masinaid. Mauri Kunnase pildiraamatud on „samast liigist” – naelutavad vaataja pildi külge, sest nii palju on seal vaatamist-kaasamõtlemist, aga ka peidetud sõnumeid. Tim Bowley „Amelia soovib koera” lakooniline ja stiliseeritud pildikeel toetab vaoshoitult humoorikat rakenduspsühholoogilist sisu: „Mõnikord peab palju vaeva nägema, aga viimaks võtavad vanemad ikka aru pähe.” Väike tähelepanek – kui pildid näevad välja liiga ilusad-magusad, võib sisu osutuda kasinaks.
Kujundus võib sisu tappa
Olgu, ettelugeja leiab paljugi huvitavat ja ilusat, mida lapsele vahendada ja mida temaga koos nautida. Ühel hetkel võiks mudilane ise lugema hakata. Siin on esimene „lugemisest-ära“ koht. Mitte ainult lapsed ei pööra solvunult selga asjadele, mis käivad üle jõu ja nõuavad pingutust, keskendumist. „Ma ei tahagi, see on nõme!” teatab lugemaõppija ning läheb arvutisse mängima. Sellisele lapsele juturaamatu vormistamine on peen kunst. Trükitäht pole lahendus, kui sellest moodustuvad pikad read ja Hiina müürina üksluised rasked tekstiplokid, millest ei saa üle ega ümber. Lugemine on esialgu puht tehniliselt raske, loetust arusaamine jääb sageli tähtede ja sõnade kokkuveerimise varju.
Eduelamuse annavad algajale näiteks Janoschi väikese karu ja tiigri lood, mida on ilmunud neli. Esimesena avaldati „Oo, kui kaunis on Panama”. Saksa autori helged ja soojad autoriraamatud on nagu mustkunstniku kübar – vaatad, et peakate, pistad käe sisse ja näppu jääb midagi üllatavat, mis ei tohiks sellesse teps mitte mahtuda. Täiskasvanu saab heakskiitvalt noogutada, sest raamatud toetavad väärtuskasvatust.
Lugejat haagivad hästi Ulf Starki tõsielulood väikesest poisist Ulfist. Samuti tehniliselt lugemist toetavad, sisult hoogsad, huvitavad, humoorikad ning väga südamlikud. Sõnu Stark ei raiska, aga ütleb rohkem kui mõni pika jutu veeretaja. Autor kõrvutab (mitte ei vastanda) vanaisade abil kaht maailmavaadet – vargamäelikku ja nipernaadilikku („Täitsapoiss”). Laseb poisil vanadekodust enesele vanaisa „lapsendada” („Vilista mulle, Johanna”). Tema lühilugude kogumik „Väike ja tugev” kätkeb endas jõukohaseid ja sisukaid jutte, mis ka täiskasvanut kõnetavad.
Põnevust, äratundmist ja huumorit!
Teine „lugemisest ära” koht võib tulla 11–12aastasel, kui ta ei leia teda huvitavat jutuvara. Selles vanuses soovitakse end ja oma elu raamatus ära tunda. Ülipopulaarsed on tõlketeosed – kõikvõimalikud äpardite ja nohikute päevikud, mis jäävad aga sisult kõhnakesteks. Eesti autor kirjutab sellele vanusele tõsielujutte õige harva. Tõlkekirjandus täidab lünki. Tänapäeva laps eelistab raamatut, kus kõik kohe hooga pihta hakkab ja põnevalt jätkub, annus huumorit tuleb samuti kasuks. Nii naljakaid raamatuid, kui on Maria Parri „Vilgukivioru Tonje” ja „Vahvlist südamed”, ilmub harva. Nii tõsiseid teemasid ja suuri tundeid, kui kujutatakse neis raamatuis, ilmub sama harva. Sümpaatne, et lugudes on täiskasvanu alati lapse kõrval, talle toeks, lohutuseks, turvatunde tagajaks.
Umbes neljanda klassi laste lugemissoove täidab hästi lastekrimi žanr. Väga menukaks kujunenud Martin Widmarki sarja „LasseMaia detektiivibüroo” kuuekümnest raamatust on eesti keeles ilmunud kümmekond. Menu põhjus on lihtsus ja – mis seal salata – pinnapealsus. Millisele lapsele ei meeldiks, et tema eakaaslased on täiskasvanuist nupukamad! Lena Lilleste „Tommi ja Kribu krimka” sari sobib suuremaile. Detektiivitöö kõrval kujutatab autor ka poiste pere- ja koolielu, mis annab meelelahutusele lisaväärtust.
Eesti autorite krimijutud on samuti lugemishuvi äratavad ja sisukamadki. Mika Keräneni salaselts Rampsi sari leiab detektiivitöö jaoks ainet argipäevast ja lähiümbrusest. Pole juveeliröövi, ka varastatud (oranži) jalgratta tagasisaamine on põnev. Selgitamist vajab, kes näppab linna kaunistavaid lilli ja kuhu peideti Eesti Üliõpilaste Seltsi hõbekarikad. Viis tragi Supilinna last saavad ülesannetega mängeldes hakkama. Ilmar Tomuski sarja „Kribu ja Krabu krimka” võlu on muuhulgas ka selles, et autor teeb lugejale mingi nähtuse korralikult selgeks – olgu siis rahapesu või drooni tööpõhimõtted. Nagu nähtub, aitab lugemishuvi tekkimisele-süvenemisele kaasa sarjalisus.
Käsikäes filmiga
Huvi raamatu vastu tekitab see, kui tolle ainetel on tehtud film. (On ka vastupidi – animafilmi kandadel käib raamat ja kirjandusliku poole pealt ei pruugi see olla kõige õnnestunum. Lugema meelitab küll!) Raamatuinimesena on mul hää meel, et „Sõrmuste isanda” saaga ning Harry Potter jõudsid omal ajal laste ette kõigepealt raamatuna. Nüüd võib aga film uut põlvkonda raamatu juurde juhtida. Viimane uudis säärasest partnerlusest on, et Jo Nesbø „Doktor Proktori puuksupulber” „sai omale filmi”. Tegemist on taas raamatusarja, hea sarja, avateosega. Vaatame, kas filmil õnnestub raamatuga ühele pulgale jõuda.
Meie aeg, kui pidulikult väljenduda, ühe käega juhib last raamatulugemise rajalt muudele põnevatele radadele, teisega pakub võimalusi raamatust ja lugemisest meelisajaviide kujundada. Saaks ainult heade raamatute abil otsa peale!
Krista Kumberg
Aitäh Krista, huvitava artikli eest. See pani mind mõtlema, et miks tänapäeva inimesed ikka rohkem ja rohkem arvutis istuvad on ju selles elus palju tähtsamat näiteks raamatute lugemine.