Katre Pall: Mütoloogiline töövõimereform

Müüdid tekivad, kui lugu levib suust-suhu, muutub, areneb ja moondub selle käigus. Päris tõde müüdist ei otsita. Töövõimereform on omandanud müüdi mõõtmed lühikese ajaga, põhjuseks nii info vähesus kui paljusus ja selle levimine oma radu pidi, kirjutab sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna juhataja Katre Pall (pildil).

Lahkame alljärgnevalt mõnesid.

Müüt: tervisekahjustusega inimene vajab tööle saamiseks ja seal püsimiseks väga palju teenuseid ja pidevalt teiste inimeste abi.

Jah, mõned tervisekahjustusega inimesed vajavad oluliselt rohkem teenuseid ja abi, aga mitte kõik. Mõned inimesed vajavad ainult õigeid töötingimusi või töövahendeid. Meie organisatsioonides töötab hulk inimesi, kelle terviseprobleem ei paista välja ja kes midagi erilist ei vajagi. On inimesi, kes vajavad tugiisikut tööle sisseelamise ajal, hiljem enam mitte või harvemini. On inimesi, kes vajavad töötamiseks abivahendit (spetsiaalne tool/laud) või kohandust ja edasi saavad nad tööl juba ise hakkama.

Seega ühelt poolt heidetakse reformile ette, et see on liiga kallis, teiselt poolt jälle nurisetakse, et ikkagi ei pakuta piisavalt teenuseid aitamaks inimesi tööle. Arvamus, et iga vähenenud töövõimega inimene vajab kõiki teenused, ei pea paika ja tööturuteenustele kavandatavaid summasid ei saa jagada laiali kogu sihtgrupi peale ning leida, et seda ikka ei jätku. Tähtis on pakkuda inimesele talle sobivat teenust talle vajalikus mahus, mitte kõiki teenuseid natukene.

Töötukassa teenustepakett töötute tööleaitamiseks on mitmekesine, alates töövahendusest ja töökesksest nõustamisest (mida saavad kõik töötud) kuni koolituste ja individuaalsete lahendusteni välja. Tulevikus lisanduvad teenused, mis on sihitud just töövõimekaoga inimeste tööle aitamisele nt kogemusnõustamine, töölesõidutoetus, kaitstud töö jm.

Müüt: sotsiaalteenuste puudumine takistab reformi elluviimist.

Selle müüdiga on jõutud juba nii absurdse väiteni, et sotsiaalteenuste puudumise tõttu võib inimese toetusest ilma jätta. Tõesti, sotsiaalteenuste tagamine ja kvaliteet on omavalituseti kõikuv. See ei ole põhjus kõiki vähenenud töövõimega inimesi jätta ilma hea kvaliteediga tööturuteenustest, rehabilitatsioonist, uute abivahendite pakkumisest, mida reformiga kavandatakse. Kohalike omavalitsuste võimekuse tõstmisega tegeletakse paralleelselt ning sotsiaalfondi vahenditest on kavas eraldada märkimisväärne summa sotsiaalteenuste arendamiseks.

Kui ebapiisav teenus on tõepoolest otsene takistus töötamiseks, siis töövõimereform iseenesest inimese olukorda ei halvenda.

Müüt: süsteemi paisutatakse ametnikega.

Tõepoolest, töötukassa peab võtma maakondlikesse kontoritesse tööle oluliselt rohkem juhtumikorraldajaid kui täna. Töötukassa töötajad ei ole ametnikud, aga see pahatihti sisse lipsav faktiviga polegi oluline. Kui töötu inimene leiab tööd ilma töötukassa konsultandi abita, on see väga hea.

Oleks siiski üsna naiivne arvata, et tervisekahjustusega inimene, kellel võivad olla muudki barjäärid tööleminekuks, saab hakkama ilma juhtumikorraldaja toeta. Mida need lisanduvad töötukassa töötajad siis tegema hakkavad? Nad suhtlevad inimesega ja selgitavad välja tema töötamisega seotud võimalused ja takistused, nad käivad koos inimesega tööintervjuul või töökohaga tutvumas, nad suhtlevad kohaliku omavalitsusega ja tööandjatega ning nad teevad muid tegevusi, mida vajavad vähenenud töövõimega inimesed töölesaamiseks.

Müüt: töövõime reformi tehakse töötuskindlustuse rahadest.

Tööturuteenuste osutamist rahastatakse täna töötuskindlustusmaksetest ja riigieelarvest. Neid teenuseid, mida osutab töötukassa töötaja (nt töövahendus, karjäärinõustamine jne) rahastatakse töötukassa tegevuskuludest. 2014. aastal on tööturuteenuste osutamiseks kavandatud kuni 36,2 miljonit eurot ja 2015. aastal kuni 33 miljonit eurot. Nende summade sees on ka praegu tervisekahjustusega inimestele pakutavate teenuste kulu.

Töövõimereformiga on kavas töövõimekaoga inimestele tööturuteenuste osutamist kaasrahastada Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) vahenditest. Aastatel 2016-2020 on selleks kavandatud 142 miljonit eurot. Töövõimetoetust hakatakse maksma aga riigieelarvest.

Müüt: riik peab looma töökohti, kuhu võetakse tööle vähenenud töövõimega inimesi.

Selline riigikord, kus töökohti loodi sama palju kui oli tööealisi elanikke, kehtis Eestis mõnikümmend aastat tagasi. Tänases Eestis on riigi ülesanne luua tingimused töökohtade loomiseks, töökohti loovad eelkõige ettevõtjad. Selleks, et inimene saaks tööle asuda, on vaja vaba töökohta. Eelmisel aastal oli töötukassas vahendada 45 556 vaba töökohta. Vabade töökohtade arv on tõenäoliselt palju suurem, sest tööandjad ei otsi alati töötajaid töötukassa kaudu.

Töövõimereform ei näe ette mittevajalike töökohtade loomist, vaid mitmekülgset abi osalise töövõimega inimeste töötamise jätkamise ja töö leidmise toetamiseks. Sobivaid töökohti vähenenud töövõimega inimestele võib leiduda nii era- kui avalikus sektoris. Tööandjate teadlikkuse tõstmine ning müütide ja stereotüüpide murdmine on reformiga kavandatavate tegevuste vajalik ja ka planeeritud osa.

Müüt: osalise töövõimega inimene pigem ei peaks töötama.

Selline eelarvamused on säilinud ajast, kus puudega inimesed suruti tahaplaanile. Juba täna töötab ca 40 000 töövõimetuspensionäri ja iga osalise töövõimega inimene on tööturul vajalik. Töö leidmisel tuleb lisaks haridusele, oskustele, töökogemusele ja töökoha kaugusele arvesse võtta ka tervisest tulenevaid vajadusi.

Müüt: tööandjad ei taha puudega inimest tööle võtta.

Tööandjad soovivad jätkuvalt leida häid töötajaid. Paljud tööandjad, kes on juba aastaid töövõimekaoga inimesi tööle võtnud, ütlevad, et vähenenud töövõimega inimesed on väga pühendunud ja motiveeritud. Mitmed tööandjad on toonud välja selle, et väljaõppe periood võib olla tavapärasest pikem. Seetõttu on töövõimereformiga kavandatud tänasega võrreldes rohkem osutada meetmeid, mis aitavad tööandjatel neid kulusid vähendada (nt palgatoetuse maksmine kauem jne).

Töötukassa andmed näitavad, et umbes pooled töövõimekaoga töötud liiguvad 12 kuu jooksul alates töötuks registreerimisest tööle. Nende tööle liikumise kiirus on veidi madalam kui teistel registreeritud töötutel, kuid vahe on siiski suhteliselt väike.

Kindel, ja mitte müüt, on see, et elanikkond vananeb ja iga aastaga väheneb tööturule sisenevate noorte arv. Eestis on u 640 000 töötavat inimest, kelle maksudest makstakse pensioni 300 000 vanaduspensionärile ja 100 000 töövõimetuspensionärile. Mõlemas viimatinimetatud grupis on suurel hulgal neid, kes jätkavad töötamist, panustades nii oma isikliku sissetuleku suurenemisele kui maksumaksjatena. Ühiskonna huvi on seda igati toetada.

Katre Pall, sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna juhataja