Naiskodukaitsjate aktsioon ukrainlastele sokke kududa on kiiduväärt ettevõtmine. Ühest küljest on selge, et suures plaanis ei mõjuta sokkide ega käpikute saatmine olukorda, mis sõja käes vaevlevas riigis praegu valitseb. Mängus on materiaalsest abist hoopis sügavam mõõde.
Sokid näitavad, et Eesti on Ukrainale raskel hetkel toeks. See näitab just seda, et toeks on tavalised, lihtsalt Eesti inimesed. On üks asi, kui suurejooneliste loosungitega esinevad tähtsad poliitikud, kellel on kõnede pidamine igapäevane leib. Hoopis teine väärtus on aga südamest tuleval žestil, mida teeb tavakodanik.
Nagu ütles tänases Lääne Elus ilmunud loos üks kohalik kuduja: „Meie töö peaks enda eest ise rääkima.” Räägibki. Räägib paremini, kui seda suudaksid poliitikud, kes kipuvad Ukraina sündmusi isikliku tähelepanuvajaduse vankri ette rakendama. Ukrainat on kahtlemata tabanud tragöödia. Krimmist ollakse ilma ning riigi idaosaski toimuv ei lase hellitada erilist lootust konflikti lahenemisele. Pigem tundub, et tõeks saab Venemaa presidendi Vladimir Putini juba mustriks saanud taktika.
Tekitatud on sõjaline situatsioon, mis ei leia kiiret lahendust ning muutub nii-öelda külmutatud konfliktiks. Selle puhul ei pea agressorriik end vaevama naabri täiemahulise annekteerimise majandusliku ja inimressursilise hinnaga ning ohver nokauditakse edasisest integreerumisest Euroopa Liitu ja NATOsse. Lihtsat rohtu sellele ei ole. Siiski saame olla praegu ukrainlastele moraalselt toeks. Sokkide kudumise kampaania on selle hea näide. Ehk saab mõni teinegi seltskond sellest inspiratsiooni ja korraldab midagi sellesarnast.
kus te neid ilukõnesid näete, kogu aeg käibi üks sokkimine
Kui tahate šoud teha minge strippama
Ilus demagoogia.