Eesti põllumeestel on käes kibedad ajad. Lääneriikidele Venemaa kehtestatud sanktsioonid on toonud kaasa toorpiima hinna järsu alanemise. Eriti kehvas seisus on tootjad, kes on teinud hiljuti suuri investeeringuid. Pangalaenud vajavad nüüd maksmist, kuid mida pole võtta, on tulu. Siin tasub mõelda, kuidas ühiskond tervikuna tootjaid toetada võiks.
Juba augustis pakkus põllumajandusminister, et pangad võiksid anda maksepuhkust klientidele, keda Vene sanktsioonid puudutavad. Otseselt ei saa riik panku kui eraettevõtteid selleks sundida, aga pankadel tasuks seda ettepanekut järgida. Eesti suuremate pankade kasumeid vaadates võib kindel olla, et käputäie põllumajandusettevõtete laenumaksete ajutine peatamine või maksegraafiku ümbertegemine ei käi neile üle jõu. Pankadele on see aga hea PR võimalus. Nad saavad näidata, et hoolivad Eesti (põllu)majanduse tulevikust pikemas perspektiivis.
Elu Eesti maapiirkondades ei ole juba praegu roosiline. Töökohti on vähe, rahvas lahkub Tallinna või koguni üle lahe ning uusi ettevõtjaid pole maale kusagilt juurde tulemas. Põllumajandusettevõtted on ühed vähestest, kes veel linnadest väljaspool elu sees hoiavad. Kui nüüd peaks terve hulk neist hingusele minema, ei ole selle mõju mitte ainult majanduslik. Selle tagajärg oleks paljudele väikevaldadele väga halb.
Lihtne on siin ja praegu põllumeeste käest nende varad võlgade katteks ära võtta. Põllumeestele vastu tulles saaksid pangad oma raha tagasi ehk veidi pikema aja pärast, kuid kindlustaksid endale sellega kliendid ka kaugemas tulevikus. Ei tasu alahinnata vastutulelikkuse psühholoogilist mõju kliendile. Tõenäoliselt valiks see ettevõtja ka tulevikus just selle panga kasuks, kes temaga inimlikult käitub.