Vabatahtlik tahaks luua uue hüljatud loomade varjupaiga

Ellu jäävad vaid üksikud varjupaika sattunud kassipojad. Foto Arvo Tarmula

Tallinnas tänavakassidega tegeleva Pesaleidja vabatahtliku Eliis Salmi kriitika on asetanud Haapsalu loomade varjupaiga meediatähelepanu keskmesse. Üleeile käis kohapeal TV3, varjupaiga vastu tunneb huvi ka ERRi „Pealtnägija” meeskond.

Lääne Elu üritas varjupaika pääseda esmaspäeval ja teisipäeval. Esmaspäeval oli varjupaik lukus ja omanikud kättesaamatud. Teisipäeval ei olnud omanikel aega ajakirjanikku ja fotograafi varjupaika lasta. Kokkulepe varjupaika pääseda õnnestus sõlmida kolmapäeva hommikuks.

Kolmapäeval oli varjupaigas kolm emast kassi – kaks täiskasvanut ja üks pojaohtu – ning viis-kuus isast kassi. Kõik kassid peale noorukese emase, kes köhis, tundusid olevat terved, magamisasemeid ja liivakaste paistis ruumides piisavat. Juulis varjupaika ette teatamata külastanud Eliis Salmile avanes toona aga hoopis teistsugune vaatepilt.

Lihulas sündinud ja kasvanud Salm ütles, et teda kui läänlast huvitas, kes ja kuidas tegeleb tema kodumaakonnas hüljatud loomadega. Haapsalu loomade varjupaigaga ta aga kontakti ei saanud: kevadel saadetud sõnumid ja meilid jäid vastuseta. Suvel otsustas Salm ise kohapeale minna.

Kuigi kodulehe järgi pidanuks varjupaigas olema vastuvõtuaeg, ei olnud kedagi kohal. Salm seisis kolmveerand tundi värava taga lootuses, et keegi teda märkab. Lõpuks helistas ta numbril, mille oli leidnud varjupaiga kodulehelt. Helistamise peale ilmus võtmega isik, kes väidetavalt enam varjupaigas ei töötanud, ja lasi Salmi sisse.

„Emaste toas oli sel hetkel neli täiskasvanud kassi ja neli kassipoega. Ühel kassipojal oli song, kahel silmad põletikulised. Kõikjal oli üsna räpane. Praktiliselt puudusid pesad, liivakaste oli kasside kohta liiga vähe, need olid räpased,” kirjeldas Salm suvist vaatepilti.

Isaste kasside toas nägi Salm kuut kassi, üks neist oli Salmi hinnangul tiine emane, üks isane oli väga kehvas seisus.

„Apaatne ja nuttis. Ühel hetkel kukkus kiisu lavatsilt maha, hakkas tõmblema ja vahtu välja ajama,” sõnas Salm.

Varjupaigas pani Salm tähele, et puudub karantiiniruum, mis tähendab, et iga uus kass võib haigestuda, sh need kassid, kes on kodust ära jooksnud.

„Nägin seal ka mitut kena välimuse ja meeldiva iseloomuga kassi, kes võiksid juba ammu uues kodus olla,” ütles Salm.

Varjupaigast lahkunud, kontrollis Salm, kust saab teavet seal elavate loomade kohta. Seaduse järgi on varjupaigal kohustus looma eest hoolitseda 14 päeva ja teavitada avalikkust sinna sattunud loomast.

Varjupaiga Facebooki-lehele on Salmi sõnul tehtud tänavu kolme looma kohta kolm postitust, kuigi lehel on 820 jälgijat. Mõned andmed lisati Facebooki-lehele ka eile, kui varjupaika külastas mitme meediakanali ajakirjanikke.

„Kindlasti ei sattunud need loomad varjupaika eile või üleeile. Endiselt on puudu looma leidmise koht ja aeg. Varem, pikema aja jooksul ei ole vastatud Facebooki saadetud kirjadele ega kommentaaridele, mis välistab ka loomadele kodu leidmise. Jääb mulje, et varjupaigas elavaid loomi ei soovitagi koju saata ja varjupaik on vaid koht, kus tänavalt püütud loomad oma elu lõpetavad,” ütles Salm.

Salm leiab, et tuleks luua uus varjupaik.

„Vana varjupaika ei ole võimalik elule turgutada. Ma ei saa aru, miks seda varjupaika üldse peetakse,” ütles Salm. „Pesaleidja kassikodu kolmes ruumis Mustamäel elab sada kassi, hoiukodudes kaks korda enam. Mullu läks koju 300 kassi. Hulk Pesaleidja loomi on kodu leidnud ka Haapsalus.”

Haapsalu loomade varjupaiga puudustele on tähelepanu juhitud varemgi. 2013. aastal tegi seda Hiiumaa loomakaitsja ja hüljatud loomadega tegeleva MTÜ Kuulikodu juht Kadri Taperson. Ka Tapersonile tegi muret eeskätt karantiiniruumi puudumine ja kehv info levik.

Varjupaika pidava Haapsalu Loomaabi MTÜ juhatuse liige Ivari Rahula ütles kritiseerijate kohta, et see käibki lainetena. Kord-paar aastas ilmub keegi, kes leiab, et kõik on halvasti, ja kaob. Rahula sõnul on kõik seadusest tulenevad kohustused täidetud. Facebooki-lehe pidamist seadus Rahula sõnul ette ei näe, teave on kodulehel ja songaga kassipoeg sai arstiabi.

„Alati võiks teha rohkem, ja on paiku, kus koostöös suure hulga vabatahtlikega tehaksegi. Meie tegutseme vastavalt oma võimalustele,” ütles Rahula.

Ka varjupaiga ametliku loomaarsti Kaja Lillemetsa sõnul vastavad loomade pidamistingimused võimalustele, ja paremat pole võimalik tahta.

„On poiste pool ja tüdrukute pool. Deso tehakse. Varjupaik on suhteliselt puhas. Haigusi esineb, sest maakonnas nagu varjupaigaski tiirleb juba aastaid viirus: kassid turtsuvad ja silmad jooksevad rähma,” ütles Lillemets.

Lillemets ise käis varjupaigas viimati nädala eest. „Ühele koerale tuli teha eutanaasia. Ta oli varjupaigas kaua olnud ja tema psüühika ei olnud nii korras, et talle kodu leida,” sõnas Lillemets.

Lillemets ütles, et vaatas üle ka kassid ja haigeid ei olnud.

Läänemaa veterinaarkeskuse peaspetsialist Tõnu Erik ütles, et seaduse järgi ei pea keskus järelevalvet tegema.
Erik on käinud varjupaigas, kui on tehtud kaebus. „Sageli tuleb kaebus tagantjärele, kui olukord pole enam see. Ei saa fikseerida seda, mida ma pole näinud,” sõnas Erik.

Eriku sõnul võiksid olud varjupaigas olla küll paremad, aga katastroofiline see pole. Viimati käis Erik varjupaigas suvel. „Isased ja emased olid eraldi. Haigeid loomi ma ei näinud,” ütles Erik.

Erik on teinud varjupaigale ettekirjutusi, et info loomade kohta oleks kergemini leitav ja kiiremini kättesaadav.
Eriku sõnul on omanik ettekirjutusi täitnud.

Seaduse järgi peab hulkuvate loomadega oma territooriumil tegelema kohalik omavalitsus ehk siis Haapsalu linn.

„Haapsalu linnal ongi selleks tarbeks koostööpartner, erakätes olev loomade varjupaik,” ütles Haapsalu linna avalike suhete spetsialist Tõnu Parbus.

Loomade hoiutingimuste järelevalvet linn ei tee, samuti ei finantseeri varjupaika ega ole seotud ka lepinguga.

Parbuse sõnul ostab linn teenust vajadusel ja maksab selle eest kehtivale hinnakirja alusel. „Keskmiselt tellib linn varjupaigalt aastas kümme korda loomade püüdmise teenust,” ütles Parbus.

2013. aasta teenuste eest maksis linn 4000 eurot. Tänavuse aasta kohta kokkuvõtet pole, aga Parbuse sõnul jääb see eeldatavasti samasse suurusjärku.

Võimaluse kohta, et keegi asutaks linna uue loomade varjupaiga, ütles Parbus, et linn oleks kahe käega poolt.

„Küll aga ei ole linnal võimalust pakkuda selleks mingit pinda,” ütles Parbus.

Peale Haapsalu kasutasid varjupaiga teenuseid ka Ridala, Lihula, Lääne-Nigula ja Noarootsi vald.

Haapsalus hukati pool kassidest

Mullu sattus Haapsalu varjupaika 68 kassi, kellest 30 hukati. Võrdluseks, Tallinnas leiavad koduta kassid enamasti uue omaniku.

Tallinna tänavakasside varjupaiga Pesaleidja vabatahtliku Eliis Salmi sõnul ei hukata neil ühtegi kassi ja kodu leiavad kõik. „Mõned peavad küll kodu ootama teistest kauem. Sel aastal on 300 juba koju läinud ja kõige „töisemad” kuud on alles saabumas. Sel aastal loodame kodu leida 500 kassile,” ütles Salm.

Haapsalu loomade varjupaika sattus 2013. aastal 7 koera ja 68 kassi. Uue kodu leidis 6 koera ja 3 kassi. 6 kassi tagastati omanikule. 30 kassi, st peaaegu pool varjupaika sattunud kassidest hukati.

Mis sai 29 kassist, kes aastavahetuse varjupaigas veetsid, pole teada, sest Haapsalu varjupaiga omanikud tänavust statistikat ei avaldanud.