Põdrad kaasikus. Foto: Urmas Lauri
Eesti Erametsaliit on seisukohal, et Eesti Jahimeeste Seltsi levitatav ringkiri jahiseaduse muutmiseks ei aita jahikorraldust paremaks muuta, vaid pööraks kogu praeguse seaduse loogika pea peale. Tegelik lahendus saab olla vaid kohustus sõlmida jahimaa kasutamiseks leping, teatas Erametsaliit oma pressiteates.
Eesti Jahimeeste Seltsi koostanud ringkirjast selgub, et jahimeeste esindusorganisatsioon peab probleemi allikaks jahiseadusest tulenevat nõuet, mille kohaselt lepingu puudumisel tuleb maaomanikele tasuda kompensatsiooni ulukikahjude eest. Selts leiab, et nõue on jahimehi diskrimineeriv, sest seadus ei määratle, milliseid meetmeid peab maaomanik ulukikahjude vältimiseks kasutama.
Oma eile (03.09.2014) saadetud avalikus kirjas Eesti Jahimeeste Seltsile (vaata kirja SIIT) juhib Eesti Erametsaliit tähelepanu asjaolule, et tänase jahiseaduse puhul on maaomanikel õigus vaid väikeulukite küttimisele, suurulukite küttimise korraldamine on aga endiselt jahiseltside privileeg ning arvestatav tuluallikas. Kuna suurulukite küttimisest saadav jahitulu jääb jahiseltsidele, kuid ulukite toidulaua eest kannab tahes tahtmata hoolt maaomanik, siis on loomulik, et osaliselt kompenseerivad jahimehed ka selle kulu.
Jahiseadust saab muuta vaid põhjaliku analüüsi tulemusena ning kompleksselt kõiki tänaseid küsimusi ning kitsaskohti arutades. Tänaste probleemide allikana jahikorralduses näeb metsaomanike esindusorganisatsioon seda, et tänase jahiseadusega säilis võimalus ka lepinguta jahti pidada. Jahiseaduse muutmisel tuleks sellesse sisse kirjutada lepingute sõlmimise kohustus jahimaa kasutamiseks.
Eesti Erametsaliidu seisukohad:
Tänasest jahiseadusest tulenevalt kohaldatakse kahjustuste kompenseerimise nõuet vaid siis, kui suhteid reguleeriv leping maaomanikega puudub. Seega pole EJS algatatud probleemi lahenduseks mitte tagasipöördumine eelmise riigikorra aegsesse jahikorraldusse, vaid see, et seadusesse on sisse kirjutatud lepingu sõlmimise kohustus;
EEMLil puuduvad andmed, et eri huvigruppide osalusel sõlmitud konsensuslikud lepped jahindusnõukogudes oleks sündinud ulukiasurkonna seisundi halvendamise arvel – kui see on nii, siis peaks Eesti Jahimeeste Selts küsima aru oma esindajatelt jahindusnõukogudes ja kaaluma nende eetilisust;
ulukikahjude kompenseerimise probleemi aitaks leevendada suurulukite, va suurkiskjad, küttimise õiguse andmine maaomanikele, kes saavad võimaluse seda vahendada jahiseltsidele. Nii tekiks maaomanikele tulubaas metsale tekitatud ulukikahjude osaliseks katmiseks.