Meilgi on oma ema Teresa

Hedvig Bülli ausammas Haapsalu Promenaadil. Foto: Arvo Tarmula.

Küllap on haapsallased märganud, et Promenaadile on tekkinud üks veider, et mitte öelda kole hauasammas, mis on pühendatud Hedvig Büllile.

Ehk on nad märganud sedagi, et selle maja seinale, kus asub Iloni Imedemaa, panid armeenlased juba 1989. aastal tahvli, millega tähistatakse Hedvig Bülli sünnimaja. Aga kes on Hedvig Büll, seda teatakse vähe.

Nüüd, mil olud Süürias on juba pikka aega ärevad, oleme välisuudistest kuulnud mitmel korral Aleppo linnast ning sellestki, et seal kandis elab palju armeenlasi.

Viimased sattusid sinna muu hulgas tänu Hedvig Büllile. Ja et need armeenlased on rahvusvahelise avalikkuse silmis paariast presidendi Bashar al-Asadi toetajad, sest Bashar al-Asadit võib süüdistada nii mõneski kuriteos, aga ta ei ole islamistist usuhull.

Väike vapper misjonär

Kui ma 1989. aastal Haapsallu kolisin ja Hedvig Büllist teada sain, rääkisin oma tuttavatega Tallinnfilmist, mis oli veel täiesti olemas, et Haapsalust on pärit selline põnev naine. 

Et ehk saaks Armeenias ära käia, seal filmida ning rääkida inimestega, kes Hedvig Bülli tundsid. Helistasin ka Armeeniasse, et tahaksime teda Eestis paremini tutvustada. Sealt öeldi mulle, et see naine on nende tšurr. Nad tegelevad tema tutvustamisega ise.

Nüüd on tollest ajast 25 aastat möödas, Tallinnfilm teadagi ammu hingusele läinud ega ole armeenlased isegi Hedvig Bülli tutvustamisega eriti edukad olnud. Ometi oleks ta seda väärt, sest Haapsalus sündinud ja kasvanud tüdrukust sai Armeenia Ema, kes minu arusaamist mööda saatis korda kraad kangemaid tegusid võrreldes isegi ema Teresaga.

Hedwig Büll sündis Haapsalus 5. veebruaril (vana kalendri järgi 23. jaanuaril) 1887 varaka kaupmehe Ernst Gottlieb Theodor Bülli ja tema abikaasa Alma-Louise Wilhelmine Stürmeri peres. Kodakondsed ootasid kärsitult uudist poisi ilmaletuleku kohta, sest kolm ilusat väikest tüdrukut – Olga Jenni Katerine (1880), Sophia Charlotte Elisaveta (1881), Alma Henriette (1884) – neil juba oli.

Oodatud sõnumit ämmaemandal elevil isale paraku ei olnud. „Nii mehine tüdruk, terve ja tugev,” lohutas ta, pistes pisikese krimpsus pambu isale sülle. Vastse ilmakodaniku ristis kohalik pastor kodus täpselt kuu aja pärast Anna Hedvigiks. Tüdrukule endale meeldis nimedest rohkem Hedvig, sest ise kasutas ta edaspidi just seda nime.

Hedvig oli lahtise peaga tüdruk, kes õppis vanemate õdede kõrval peaaegu märkamatult lugema. Eriti hõlpsalt hakkasid talle külge keeled: kodus kõneldavale saksa keelele lisandus märkamatult õues ja köögis räägitav eesti keel; bonne aitas järje peale prantsuse keelega; algkoolis, mis ka oli sealsamas Kooli tänaval – sellest ju tänava nimigi –, lisandus vene.

14. augustil 1901 lõpetas ta Haapsalu linna tütarlastekooli, kus tema õppeedukus hinnati eeskujulikuks. Hedvigi isa kuulus jõukasse baltisaksa kaupmehesuguvõssa, kus järeltulijate haridusele suurt rõhku pandi. Hedvig tahtis samuti enamat kui pruuditurul hädavajalik õmblus- ning keetmisoskus.

Tollasel Venemaal naised kõrgkooli ei pääsenud, küll aga võisid nad end täiendada mitmesugustel kõrgematel kursustel.
Tõenäoliselt lahkus Hedvig Haapsalust täisealiseks saades 1905. aastal.

Edasise hariduse sai ta Püha Anna Evangeelse Luteriusu kiriku koolis St. Peterburgis, kust ta sai koduõpetaja kutse. Sellega said tema Venemaa-võimalused otsa. Ent soov maailmas ringi vaadata ja edasi õppida oli alles. 1907. aastal oli ta juba Saksamaal, kus astus piibliinstituuti.

Kristlik humanist

Büllide peres oli usk au sees ja Hedvig kasvas üles kristliku humanismi põhimõtete vaimus. Huvi misjonitöö ja heategevuse vastu tärkas tal juba lapsepõlves ning seda huvi järgides valis ta ka oma haridustee.

1909. aastal kirjutasid Euroopa ajalehed armeenlaste pogrommidest Ottomani impeeriumis. Saksa kiriku- ja misjoniorganisatsioonid kogusid humanitaarabi ja avasid Kiliikias lastekodusid.

Sooviga aidata kaasa kristlike laste päästmisele sõitis Marashi Beiteli-nimelisse lastekodusse 1909 (mõnedel andmetel ka 1911) tööle ka Hedvig Büll, olles siis 22- või 24aastane. Õppis mõne kuuga ära türgi ja hiljem ka armeenia keele.

Elu lastekodus oli nagu elu lastekodus ikka. Orbude eest tuli päevast päeva hoolitseda; peale selle töötas Hedvig Büll ka koolis, õpetades looduslugu ja usuõpetust. Teisalt oldi pidevas sõjaseisukorras. 

Saksa misjonäridest kasvatajad riskisid pidevalt oma eluga ja nii mõnigi neist langes ise genotsiidi ohvriks. Nõudis vaprust eirata Istanbulist tulnud käske, mis nõudsid armeenia laste üleandmist türgi lastekodudesse.

Üks kunagisi kasvandikke A. Kesarents kirjutas 1987. a: „Õde Büll tegi üliinimlikke pingutusi, et päästa laste elu. Miski ei takistanud teda lihtsalt lahkumast, pöördumast tagasi koju omaste juurde ja unustamast kõiki neid õudusi. Ent ta jäi.”

Tigran Armenjan, kes pidas Hedvig Bülli oma emaks, kirjeldas 1980ndate lõpus üht seika. Oli aasta 1911. Armeenia rahvast rõhus Türgi sultani ike. Marashi linnas käis järjekordne pogromm.

Kiriku õuel tungles kuni neli tuhat naist-last, et pühakotta pakku pääseda. Korraga ronis kirikut ümbritsevale müürile väike heledapäine neiu ja needis sealt valjuhäälselt türklasi, et need kaitsetutele kallale tulevad: „Jumal näeb seda kõike!”

Siis aga leidis ta lahtise kivi ja viskas ründajate sekka, ärgitades sellega teisigi armeenia naisi vastu hakkama. Need asusidki tema kõrvale kive loopima, hoides väge tagasi seni, kuni kirikuaia värav kinni saadi. Türklased pidid selleks korraks häbiga taanduma.

„Hiljem sain teada, et selle jumalast saadetud tüdruku nimi, kes meid tol korral ja palju kordi edaspidigi päästis, oli Hedvig Büll. Ta oli väga ilus – jumalanna, tõeline jumalanna!” olevat Tigran Armenjan pisarsilmil kinnitanud.

Beitelis töötas Hedvig Büll 1919. aastani. Siis saatsid Kiliikia okupeerinud Prantsuse väed ta saksa heategevusorganisatsiooni esindajana maalt välja. See ei pannud Hedvigit loobuma. 

Armeenia asula Süürias

Ta veetis aasta Euroopas, lõi kontakte heategevusorganisatsioonidega, otsis lahkeid annetajaid ja valmistas ette oma uut tulekut. Muuhulgas käis 1921. aasta alguses ära ka Haapsalus, kohtus kodustega ning taotles endale optandina Eesti kodakondsuse. Jäi sellele truuks surmani 1981. aastal.

1921. aasta keskpaiku naasis Hedvig Süüriasse juba prantsuse heategevusorganisatsiooni „Abi idakristlastele” esindajana. Annetatud raha eest ostis ta Aleppos (praeguses Süürias) maatüki ning viis Marashi armeenlased sinna üle.

Kui koliti, oli maatükk veetu kõrb. Aleppos tuli kogu see tuhandetesse ulatuv naiste-laste seltskond majutada, toitlustada, kooli panna ja tööga varustada. Algsed barakid ehitati savist ja palmiokstest, korralikumad elamud saadi hiljem.

Siis, ühel suvel, puhkes katkuepideemia. Hedvig Bülli kutse peale tuli kohale neli armeenia arsti, ta muretses ravimeid, tõmbas selga valge kitli ja asus ka ise põetama. Haigusele pandi piir, aga tulevikule mõeldes leidis ta võimaluse ehitada ja sisustada haigla.

Järjepanu asutas armeeniakeelseid koole ja kangakudumis/käsitööettevõtteid naistele, et nad saaksid ise endale leiba teenida.

Sarm ja pühendumine

Kogu Hedvig Bülli lugu näib uskumatu. Tema pühendumus ja energia tundusid olevat piiritud. Kiriku liine pidi korraldati Euroopas korjandusi, aga ikkagi tundub, et hästi suur osa õnnestumistes oli tema isiklikul sarmil.

Ta kasvandikud on kirjeldanud, kuidas ta korraldas Aleppos vastuvõtte eri riikide saadikuile, poliitikuile, ärimeestele, et leida tänapäeva mõistes sponsoreid ja turustada armeenia naiste toodangut. Pani kõik istuma pika laua taha, kus lapsedki sõid, ja pakkus neile plekk-kaussidest sama putru, mida kasvandikelegi. Asi igatahes toimis. 

Aleppo asundus lõpetas tegevuse 1951, kui enamik sealseid elanikke naasis Nõukogude Armeeniasse. Büllile sissesõiduluba ei antud ja temast kui kristlikust misjonärist ei tohtinud nõukogude ajal rääkidagi.

Büll läks Saksamaale ja jätkas veel aastaid heategevuslikku tööd – avaldas raamatuid, osales rahakogumisprojektides. Oma elupäevad lõpetas ta 94aastasena 2. oktoobril 1981 misjonäride vanadekodus Lääne-Saksamaal.

Armeenia armeenlased kuulsid temast esimest korda alles 80ndate lõpus.