3

Jevgeni Ossinovski: Koolivõrgu korrastamine ei säästa raha, kuid parandab kvaliteeti

Avatar

Juhan Hepner

juhanh@hot.ee

IMG_6704

HaridusministerJevgeni Ossinovski Läänemaa ühisgümnaasiumis. Foto: Arvo Tarmula.

Eesti koolivõrk on suurel määral välja ehitatud aastatel, kui Eestis sündis 22 000 last aastas, ent tänaseks on sündide arv kahanenud ligi 14 000 lapsele aastas. Vähenev õpilaste arv seab küsimuse alla hariduse kvaliteedi ning sunnib gümnaasiumiharidust maakonnakeskustesse koondama. Igasse valda peab aga jääma korralik põhikool.

Poliitikauuringutekeskuse Praxis teostatud koolivõrgu analüüsi kohaselt peaks 2020. aastaks optimaalse koolivõrgu saavutamiseks sulgema kõvasti üle poole hetkel olemasolevatest gümnaasiumidest. Mõistagi oleks populaarne öelda, et nimetatud analüüs ei arvesta regionaalpoliitiliste, emotsionaalsete ning ajalooliste asjaoludega ning tegelikult ei kao need koolid kuhugi. Siiski tuleb olla aus: Eesti gümnaasiumivõrk muutub lähiaastatel oluliselt ahtamaks. Samas, iga konkreetne gümnaasiumiastme sulgemise otsus on kohalike omavalitsuste käes ning nii mõnigi Praxise poolt sulgemisele määratud gümnaasium jääb veel pikkadeks aastateks töötama.

Ühe olulisima tulemusena toob koolivõrgu prognoos meieni uue jõuga tõdemuse, et Eesti demograafiline seis on äärmiselt nukker. Uus valitsuses viib ellu mitmeid sotsiaaldemokraatlikke meetmeid perede toimetuleku parandamiseks (lastetoetuste tõus, tasuta koolitoit gümnaasiumiõpilastele), mis peaks pikemas plaanis suurendama ka sündivust. Need muutused võtavad aga paratamatult aega, samas hariduse kvaliteedi tõstmise nimel tuleb otsuseid teha juba praegu. 

Eks valdades ja linnades üle Eesti oleme me demograafilise vetsupoti (Rein Taagepera sõnad) tulemusi tegelikult üsna vahetult näinud. Mina alustasin oma kooliteed Aseri Keskkoolis, kus 90ndate algul õppis ligi 500 last. Tänaseks on kolmekordsesse kolme tiivaga hiigelhoonesse jäänud pisut üle 100 õpilase. Pooltühja hoonet tuleb aga jätkuvasti kütta ning ka 100 õpilasele tuleb hea haridus anda. See ei ole lihtne ega odav.

Koolivõrgu optimeerimise diskussioonis ongi liialt palju keskendutud just viimasele ehk raha kokkuhoiu vajadusele. Minu jaoks on see teisejärguline. Asja tuum on hoopis hariduse kvaliteedi tõstmine kõikjal Eestis, et iga noor inimene saaks oma võimetele vastava hariduse ning saaks hiljem maksimaalselt panustada meie ühiskonda ja majandusse. Olen seisukohal, et selleks tuleb suur osa gümnaasiumiharidusest koondada maakonnakeskustesse, kus saavad toimida valikuterohked gümnaasiumid. Seepärast jätkab haridusministeerium hoogsalt riigigümnaasiumide loomist üle Eesti.

Kas suur on ilus?

Osa inimesi on vastustanud riigigümnaasiumide loomist, kuna need, üle 250 õpilasega ning mõnel juhul üle 500 õpilasega puhtad gümnaasiumid olevat suured kombinaadid, kus õpilase isiksusele ning erivajadustele ei pöörata piisavalt tähelepanu. Tõepoolest, miks on suur gümnaasium parem kui väike kodune keskkool? 

Esiteks, hariduse kvaliteedi kõige olulisem määraja on hea õpetaja ning on paratamatu, et keskuses on head pedagoogi lihtsam leida. Juba praegu on maakoolidel raske leida aineõpetajaid ning seda eriti gümnaasiumi tasemel. Tulevikus süveneb probleem veelgi, sest Eesti õpetajate keskmine vanus on ligi 45 eluaastat, mis on üks Euroopa kõrgemaid näitajaid. Et probleem on akuutsem just maapiirkondades näitab seegi, et Tartus on üle 50-aastaseid õpetajaid 39%, samas kui mitmes maapiirkonnas on sellisid õpetajaid üle poole.

Lisaks headele õpetajatele suudab rohkemate õpilastega gümnaasium pakkuda valikuterohket haridust, mis vastab õpilase huvidele ning valmistab ta ette kõrgkooliks. Toon näitena Viljandi riigigümnaasiumi, mis suudab pakkuda õpilasele seitse õppesuunda kunsti- ja reaalsuunast kuni majanduse ja humanitaarsuunani.

Väikegümnaasiumid suutsid suure vaevaga pakkuda kolme õppesuunda, kui seadus seda veel nõudis. Loomulikult on see ka mõistetav, sest kui kogu gümnaasiumiastme peale on kokku alla 50 õpilase (Eestis on selliseid gümnaasiume rohkem kui neljandik ehk 54), siis mitu õppesuunda saa ikka suudad pakkuda, kui õpperühmas on 4-5 õpilast.

Heaks näiteks on ka võõrkeelte õppe võimalused suurtes gümnaasiumides. Kui paljud väikegümnaasiumid suudavad pakkuda 5-6 võõrkeele õppimise võimalust? Mitte ükski.

Kas väike klass on parem?

Siiski võib väita, et ehkki väikegümnaasium ei suuda pakkuda valikuterohket haridust, on see haridus siiski teistmoodi hea, kuna õpetajal on rohkem aega tegeleda iga õpilasega individuaalselt. Loomulikult, mõnele inimesele ei sobi suures klassis või koolis õppimine ning rahulikum maakeskkond aitab hariduslikult ja sotsiaalselt järjel püsida. Üldjuhul see siiski nii ei ole.

Eestis (ja paljudes teistes riikides) vaieldakse ikka ja jälle selle üle, kui suured peaksid olema klassid. Väikestes klassides nähakse hariduse kvaliteedi parandamise olulist meedet. Nõnda arvavad nii õpetajad kui ka lapsevanemad. Viimastel kümnenditel on klasside reaalne suurus oluliselt vähenenud ning tänaseks on meil iga õpetaja kohta keskmiselt vaid ligi 10 õpilast.

Kümne või vähema õpilasega klassid on saanud uueks normaalsuseks väljaspool maakonnakeskusi. Samas on suurte linnade gümnaasiumides jätkuvalt üle 30 õpilase. Kui vastaks tõele, et väikestes klassides antav haridus on kvaliteetsem, siis peaksid maakoolide õpilased näitama paremaid tulemusi kui linnakoolide lapsed, ent just nn mammutgümnaasiumide õpilased on stabiilselt riigieksami tulemuste tipus.

Sama näitavad ka PISA testi tulemused, mille järgi on maakoolide õpilaste tulemused kehvemad, isegi sotsiaalmajanduslikke erinevusi arvesse võttes. Tõsi, mõni maagümnaasium on suutnud tulemustes nn eliitkoolidega võistelda, ent need on vähesed positiivsed erandid. 

Üldine järeldus on siiski väga lihtne ning OECD riikidevahelises võrdluses on see ikka ja jälle kinnitust leidnud: klassi suurus ei mõjuta kuidagi õpilaste oskusi ja teadmisi. Ainuke, mis selgelt ja üle maailma mõjutab tulemusi, on hea (ja hästitasustatud) õpetaja olemasolu. 
 
Kas ilma gümnaasiumita jäävad lapsed ripakile?

Teine argument, mida gümnaasiumivõrgu korrastamise vastu tuuakse, on järgmine. Kui siiani läksid ka nõrgemad lapsed pärast põhikooli kohe edasi gümnaasiumi ning said mingitki teadmised, siis gümnaasiumi kadumisel ei sõida see noor mitte maakonnakeskusesse riigigümnaasiumi, vaid hoopis külapoe taha õlut jooma. See argument baseerub arvamusel, et on suur hulk inimesi, kes ei ole motiveeritud koolis käima ning teevad seda vaid juhul, kui gümnaasium on kodulinnas või -vallas. 

Esmapilgul tundub argument usutav, kuid põhikoolilõpetajate statistika näitab, et ka see ei vasta tõele. Pärast põhikooli lõppu ei jätka oma õpinguid vaid mõni protsent Eesti noortest ning see ei ole kuidagi sõltuvuses sellest, kas vallas või linnas on gümnaasium. Näiteks, Muhu vallas, kus gümnaasiumi ei ole, ei jätka 9. klassi lõpetades samal aastal õpinguid vaid 2% õpilastest, ent Abja vallas, kus gümnaasium on, on sama näitaja 4%. 

Gümnaasiumiosa sulgemine võimaldab panustada põhikooli

Reaalses elus tähendab gümnaasiumide koondumine maakonnakeskustesse ühelt poolt seda, et riik jätkab riigigümnaasiumide rajamisega, ning teiselt poolt toob lähiaastatel kaasa paljude nn täistsüklikoolide muutumise põhikoolideks. 

Kuidas aga aitab gümnaasiumiosa sulgemine kohalikke omavalitsusi? Või, pöördudes tagasi artikli algusesse, mida võidab Aseri vald sellest, et on lõpetanud gümnaasiumitasemel hariduse andmise? See kolme tiivaga kütmist vajav õppehoone ei ole ju sellest väiksemaks läinud.

Siin peab riik toetama omavalitsusi põhikooli hoonete rekonstrueerimisel õpilaste arvule ning tänapäeva vajadustele vastavaks. Koolivõrgu ehitusteks ongi Euroopa Liidu uuest eelarveperioodist ette nähtud ligi 240 miljonit eurot, mis kulub nii riigigümnaasiumide rajamisele kui ka põhikoolide väiksemaks kohandamisele.

Seega, gümnaasiumite koondamine maakonnakeskustesse koos koolimajade ümberehitusega aitab kohalikel omavalitsustel majandamiskulusid kokku hoida. Suured majandamiskulud on aga üks oluline põhjus, miks Eestis läheb vaid kolmandik üldhariduskuludest õpetajate palkadeks (Soomes 52%, OECD keskmine 60%).

Väiksemad majandamiskulud võimaldavad omavalitsustel suunata rohkem raha põhikoolile, makstes õpetajatele rohkem palka ning tagades õpilastele head õpitingimused. Teisisõnu, need meetmed võimaldavad koos riigi toetusega tagada tugeva kodulähedase põhikooli. 

Koolivõrgu korrastamine ei ole raha kokkuhoiu projekt. Väikestele gümnaasiumidele eraldatav riiklik toetus ei ole võrreldav 240 miljoni euroga, mida riik investeerib koolivõrgu korrastamisse. Meie eesmärgiks ei ole hariduse pealt säästa, vaid tagada, et haridusele eraldatav raha kuluks sellele, mis päriselt hariduse kvaliteeti parandab – õpetajatele

Jevgeni Ossinovski, haridus- ja teadusminister

 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
just
just

gümnaasiumis peab olema keelerühmas vähemalt kuusteist õpilast,varem olid rühmad ,kus õppis keelt ka alla kümne õpilase.Et kus see kvaliteeedi parandamine siis on….

!
!

Oleme kõigega nõus-kogu elu läheb aina paremaks!

mõned
mõned

mõtted on siin küll kogemuste- ja teadmistevaesed.

wpDiscuz