Prügi on meie jaoks midagi sellist, mis enamasti haiseb ja millest soovime võimalikult ruttu vabaneda. Üllataval kombel on aga viimastel aastatel toimunud muutus: jäätmetest on saanud ressurss, mida saab võtta toormena uuesti ringlusse, millest saab valmistada kütust ja mida saab soojuse tootmiseks lihtsalt põletada, kirjutab riigikogu keskkonnakomisjoni esimees, sotsiaaldemokraat Rainer Vakra (pildil).
Nagu igat maapealset ressurssi, leidub ka prügi piiratud kogustes, mis tekitab võitlust ja tüli. Erinevalt näiteks naftast või kullast on nii-öelda prügipuuduse põhjuseks Eesti riigi viltune jäätmepoliitika ja mitmed rumalad investeeringud.
Tundub, et kohati oleme lausa unustatud, et peaeesmärk peab olema vähendada jäätmete teket, mitte pigistada prügiärist välja kasumit. Eesti inimesed tekitavad aastas 390000 tonni olmeprügi. Eraettevõtted ja ka Eesti Energia on panustanud prügipõletamisvõimekusse kõvasti üle saja miljoni euro, mis praeguseks vastab 400000 prügitonnile aastas, ületades sellega maarjamaalaste võime toota olmesodi.
Lisaks sellele on Eestisse rajatud viis kallist europrügilat. Tegelikkuses oleks terve riigi peale vaja läinud ainult ühte nn superprügilat.
Prügilatesse on omakorda investeeritud ligi 13 miljonit eurot abiraha, millele lisanduvad eraettevõtete ja kohalike omavalitsuste finantseeringud. Paraku pole enam prügi, mida neisse matta, sest kõik läheb ahju. Keskkonna vaatevinklist on tegu hea ja õige asjaga, aga hirmkallilt rajatud europrügilad seisavad nüüd jõude ja ootavad sulgemist.
Riiklikult oleme võtnud sihiks vähendada jäätmete teket veelgi. Euroopa Liidu nõuetest tulenevalt on seatud eesmärgiks, et aastal 2020 peab praeguse 27 protsendi asemel olema ringlusse võetud 50 protsenti olmejäätmetest. Kas siis peavad ka prügipõletajad või jäätmekütusetootjad europrügilate kombel tehtud investeerinud korstnasse kirjutama?
Selgelt on suurenemas ka prügi importimise soov. Prügi põletamine on aga keskkonna vaatenurgast poolik lahendus, mida tuleks kasutada ainult sellise prügi puhul, mida pole võimalik taas ringlusse võtta. Tähtis on muuta inimeste hoiakuid ja saada lahti kõige tüüpilisemast vastuväitest „Ma ei viitsi jäätmeid liigiti koguda, sest kõik läheb nagunii ühte ahju”.
Jäätmete põletamine või neist kütuse tegemine on selgelt mõistlikum kui prügimäkke ladustamine. Samas kahjustavad prügipõletustehase korstnast tulevad heitgaasid loodust isegi siis, kui nad vastavad Euroopa Liidus kehtestatud normidele. Tasub teada, et igast põletatud prügitonnist jääb järele 25 protsenti ehk 250 kilogrammi tuhka, mis tegelikult maetakse prügilasse. Seetõttu on nii keskkonda kui ka majandust silmas pidades vajalik, et võtaksime plasti, paberi, kartongi ja metalli taas ringlusse ning suunaksime põletamisele ainult selle osa prügist (30–40 protsenti), mida ei ole võimalik uuesti kasutada.
Ühe plastpudeli ümbersulatamine uueks pudeliks ehk ringlussevõtt on energeetiliselt ja majanduslikult 3–5 korda kasulikum kui selle ahjus põletamine või sellest jäätmekütuse tootmine.
Ideaalses jäätmemaailmas peab kehtima kuldreegel: kes saastab, see maksab. Kõige kallimalt tuleb maksustada prügi mahamatmine, järgmiseks tasemeks jäägu jäätmete kasutamine energia saamiseks ning kõige soodsamaks variandiks prügi ringlussevõtt.
Praegu on kohustuslik tühjendada prügikonteinerit kord kuus. Selleks et olmejäätmete sorteerimist väärtustada ja tagada reaalne rahaline kokkuhoid, saavad omavalitsused alates sügisest pikendada äraveograafikut elanikel, kes biojäätmeid kompostivad ja sorteerivad.
Jäätmekäitlushierarhiale vastanduvaid lahendusi ja äriskeeme ei tohi ega saa doteerida maksumaksja rahaga. Lühinägelike ja rumalate otsuste eest tuleb võtta vastutus nii ärimaalimas kui ka poliitikas.
Ühesõnaga, sorteeritud prügi äravedu peab olema odavam kui ühte konteinerisse kokku visatud prügi äravedu. Ainult siis saame rääkida mõistlikust arengust ja säästlikumast Eestist.
Rainer Vakra, riigikogu keskkonnakomisjoni esimees, SDE
Mõistlikud mõtted Raineril. Aga kuidas tagada, et loodussäästlik käitumine oleks odavam kui prügi tootmine? Praegu igatahes on biolaguneva prügi äravedu kallim kui (sorteerimata) olmeprügi vedu. Lisakonteineri rent juurde – oluliselt kallim. Ja kuidas ma saaks teada, mida tehakse mu hoolikalt sorteeritud ja pestud pakendiprügiga? Näen vaid seda, et nii plast, klaas kui ka papp ja paber visatakse kord kuus ühte ja samasse prügiautosse, kus prügipress selle kõik katki ja segamini pressib. Kui see kõik olmeprügiga samasse ahju läheb, siis pole mul ju mõtet sorteerida – vabalt saaks olmeprügikasti mahutada, isegi juurde ei peaks maksma.
Jälle need poliitikute kummalised artiklid. Eriti on neid SDE poolt. Plastik on ju hea küttematerjal, annab rohkem soojusenergiat. Ja enne koldesse minekud toimub niikui nii prügi sorteerimine, eraldatakse metall jne. Korstnast väljuvatel suitsugaasidel on filtrid ees, lisaks pidev erinevate gaaside mõõtmine ja kontroll. Eriti hea on lõppsõna: prügi äravedu peab olema odavam…. Ah, et peab või ei pea? Mis nüüd siis edasi? Mõistlik areng? Säästlik Eesti – veel parem? Rohkem raha keskkonna säästlikutesse projektidesse, küll rahvas tagasi maksab. Kui prügi läheb pressi alla ja sealt põletusseadmesse, siis on see sorteerimine mõtetu. Mida te kiusate inimesi?
kui tootja või kaupmees laseb oma mugavuse huvides kauba pakendada ja ostja on sunnitud selle pakendi koju tassima ja prügikasti viskama, siis tuleb tootja ja kaupmehe kulul see prügiks muutunud pakend toimetada prügilasse, sest ostjalt on selle pakendi eest juba niigi raha sisse kasseeritud