2

Rahandusministeeriumi vastulause: Hankija ei pea leppima alapakkumisega

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Kristiina_Kaarna8. juulil ilmunud artiklis „Probleemne riigihange“ oli tehtud meelevaldne järeldus, nagu sunniks riigihangete süsteem hankijat leppima alapakkumisega, kirjutab Rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonna nõunik Kristiina Kaarna (pildil).

Selline järeldus ei põhine seadusel ega praktikal, vaid kajastab pigem näidet „halvimate praktikate“ rubriigist ehk olukorrast, kus hankija ei planeerinud hanget korralikult ja ei osanud eesmärke piisavalt sõnastada.

Riigihankeõigus on viimase kümne aasta jooksul võimaldanud hankijal valida edukat pakkumust mitte ainult odavaima hinna alusel, vaid lähtudes ka mitmesugustest muudest kvaliteedinõuetest ehk majandusliku soodsuse metoodikast. Sealjuures eelistab riigihangete seadus just majandusliku soodsust, mis püüab leida parima hinna ja kvaliteedi suhet. Seadus sisaldab pikka nimekirja näidisteguritest, mida hankija saab kõrvuti odavaima hinnaga või odavaima hinna asemel kasutada, et välja selgitada temale majanduslikult soodsaim pakkumus. Samuti paneb seadus kohustuse kahtluse korral kontrollida, kas pakkuja ei ole esitanud alapakkumust, ja see tagasi lükata.

Eesti kohtupraktika on aga lausa jaatanud hankija õigust valida, kas kasutada  majandusliku soodsuse tegurina või hoopis kvalifitseerimistingimusena bussijuhtidele nii liini- kui ka veoseveol kollektiivlepingutega kehtestatud palga määra, mis on miinimumpalgast kõrgem. Ehk majandusliku soodsuse kasutamisel saab kõrgemad punktid pakkumus, mille puhul pakkuja ei ole lähtunud miinimumpalgast, vaid hoopis laiendatud kollektiivlepinguga kehtestatud bussijuhtide palgamäärast. Kui hankija kasutab siiski odavaima hinna metoodikat, saab ta kehtestada kvalifitseerimistingimuse, mille kohaselt vastavad nõuetele ainult need pakkujad, kes maksavad bussijuhtidele laiendatud kollektiivlepingu järgset palka, mitte pelgalt miinimumpalka.

Hanke tulemuse ja hankelepingu täitmise edukuse seisukohast on määrav hankija hoolas tegevus hanke ettevalmistamisel, samuti selle läbiviimisel – sealhulgas esitatud alapakkumuse välistamine. Hankija ei tohiks hanget läbi viia kiirustades ja huupi ega teadlikult aktsepteerida alapakkumist. Ilmsed vead hanke planeerimisel, eeskätt hankija ebapiisav ülevaade tema enda vajadustest, soovitava tulemuse olulistest detailidest ja turusituatsioonist, annavad end hiljem valusalt tunda hankelepingu täitmisel. Hea planeerimise korral aga annavad soovitud tulemuse nii odavaima hinna metoodika (kus hankija näeb vaeva korraliku tehnilise kirjelduse kallal) kui ka majandusliku soodsuse metoodika (kus hankija kirjeldab, milles seisneb kõrgemaid punkte andev kvaliteeditegur).

Kristiina Kaarna
Rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonna nõunik

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
lugeja
lugeja

Hankija ei ole loll. Vähe on hankijaid, kes tunnevad valdkonda, või oskavad korraliku hanget kirjutada. Kardetakse vaidlustusi, jms. Lihtsaim on panna kriteeriumiks madalaim hind, tehniliseks kirjelduseks X toote – teenuse nimetus ühe reaga ja kogu moos. Mõte küll pisut lihtsustatud, aga 80% juhtudel umbes nii käib. Kardetakse vaidlustusi, eriti kui tähtajad kukil.

hmm
hmm

Eks lõpuks on süüdi ikkagi hankija ehk Läänemaa Maavalitsus. Loll pidi kirikus ka peksa saama.

wpDiscuz