Lääne Elu 25: Kes on kes Lääne Elu toimetuses?

Lääne Elu esimene number ilmus 13. juulil 1989. Leht ilmus esialgu kaks korda kuus, juba samal aastal sai väljaandest nädalaleht ning seejärel kolm korda nädalas ilmuv päevaleht.

Lääne Elu toimetuses töötab praegu seitse ajakirjanikku, kes kirjutavad uudiseid, olemuslugusid ja arvamusi ning teevad fotosid nii paberlehte kui ka veebiportaali www.le.ee. Lääne Elu avas uudisteportaali 2011. aastal.

Lääne Elu katab praegu kogu maakonda, seades oma sihiks peale kohalike uudiste hoida lugejaid kursis ka tähtsamate Eesti ja maailma sündmustega.

Lääne Elu toimetus ja omanikud 2014: Arvo Tarmula (vasakult), Aivar Õepa, Lauri Oja, Urmas Lauri, Arne Veske, Heli Tammik, Kaie Ilves, Lehte Ilves, Aivo Paljasmaa, Kaja Klettenberg, Andrus Karnau, Vilma Höövel, Juhan Hepner, Maire Uusen, Andres Ammas, Malle-Liisa Loodus, Merilin Sellik. Foto: Arvo Tarmula

Lehte Ilves

„Kas mõnd nupsikut ei ole?” on Lehte lemmikküsimus, kui keegi toimetuse uksest sisse astub. Vahet pole, kas oma või võõras.
Lehte on väga tihke küsitlusmasin. Küsitletav telefoni teises otsas satub risttule alla, kust tavaliselt välja ei siple. Selle omaduse järgi võiks Lehte tööd saada jõustruktuurides.

Lehtel on tegelikult ka hea kuulamisoskus, mis puudutab intervjueeritavaid. Mis aga toimetuses taustal toimub, ta tavaliselt ei kuule ega näe.

Lehte on hommikul alati esimesena kohal ja tihtipeale tõuseb oma toolilt siis, kui kell 16.30 koju viiva bussi peale tõttab. Teeb päev läbi tööd: istub telefoni otsas, klapp kõrvas, ja klõbistab jutu arvutisse.

Armastab teatrit, mett ja nakatavalt naerda, sööb püstijalu (kui just restoranis istuma ei pea) ja on pärit Palamuselt.

Kaie Ilves

Kaie ei ole Lehte Ilvese tütar, kuigi paljud seda arvavad. Pole sugulanegi mitte.

Kaie tunneb väga hästi kirjandust, on ka ise kirjanikuteed alustanud ja juba mitu raamatut välja andnud. Märgid näitavad, et lisa on tulemas. Võib-olla otsustab ta ühel päeval suu puhtaks rääkida ja Lääne Elu toimetuse igapäevaelu raamatuks kirjutada, kuid eks see paista.

Lehelugudes ilmutab Kaie sõnaseadeoskus end pikemais reportaažlugudes ja kui ta ikka soonele satub, kipub leht kitsaks jääma.
Kultuuriajakirjanikuna läheb Kaie alati hea meelega pitsikeskusse ja Okase muuseumi. Niisama särasilmselt tõttab ta ka karjalauta või kirjutab maaparandusmasinaist, kuigi algul pidi võõrasse valdkonda sisenemisel kreepsu saama.

Lihulast pärit tüdrukuna, kust Tallinna sõidetakse otse ja Haapsallu asja ei ole, eksis Kaie oma esimesel Lääne Elu tööaastal Uuemõisas ära – ei teadnud, kuspool Haapsalu asub.

Andrus Karnau

Parajalt paks ja parimais aastais – see Katuse-Karlssoni määratlus sobib igati, ainult et Andrus on Karlssonist pikem ja propellerit ei paista tal olevat. Või on? Sest vahel suudab ta enda ümber korraliku pöörise tekitada.

Kogu poolest on Andrus võrreldav Lääne Elu asutaja ja esimese peatoimetaja Andres Ammasega, ambitsioonikuse poolest samuti.

Andrus suudab esitada sada küsimust minutis, tihtilugu neile vastuseid ära ootamata. Mõned neist polegi vastamiseks mõeldud.

„Kas me täna ilmume ka?” kõlab tema suust peaaegu igal lehepäeval just kõige kiiremal ajal, kutsudes esile alluvate hävitavaid pilke.

Puhata ja mängida Andrus alluvail ei lase. Kuigi tundub, et lugusid on valmis juba kolme lehe jagu, nõuab ta ikka uut ja värskemat.

Andrus ei taha kuidagi leppida, et Lääne Elu on vaid maakonnaleht, mitte üleriigiline häälekandja.

Ilmselt on tegemist Postimehest saadud elukooliga, kuigi tegelikult on Andrus ülikoolis õppinud hoopis ajalugu.

Sarkasmi mahub temasse ka üksjagu ja see võib esimesel kokkupuutel suisa ära ehmatada.

Kaire Reiljan

Kaire on kahe jalaga maa peal, ei kannata liigset eufooriat ega bluffi. Nagu Andrus ja Juhan on temagi ülikoolis ajalugu õppinud. Et ajalugu on üks tema suurimaid kirgi, peegeldab just Kaire lehes kaugete aegade kuma ja nende seoseid tänapäevaga.

Samavõrra läheb Kaire silm särama, kui on tegemist politsei- või päästeuudistega. Vabatahtliku päästja koolituse on ta ise ka läbi teinud.

Kaire on ajakirjanduses juba nii kaua tegutsenud, et teab ja tunneb palju huvitavaid inimesi.

Peale enda lehelugude vahendab ta tõlkijana lugejaile ka Jaan Perlitza kirjutisi, sest kaua võõrsil elanud eestlane kirjutab oma lood rootsi keeles.

Seda ootamatum on Kaire tagasihoidlik enesehinnang, nagu puuduks tal endal see õige sära. Kui aga mõni suurem säraja hakkab toimetuses häält tõstma, kutsub Kaire terav ja täpne ütlemine ta kohe maa peale tagasi. Vahel paugutab uksigi.

Juhan Hepner

Toimetuse noorim liige ja kolmas ajaloolane. Tegelikult ainus pärisajaloolane, sest Kairest ja Andrusest erinevalt on ta ülikooli sel alal ka ära lõpetanud. Tore on kuulata, kuidas Juhani keeles kõlab Lääne-Eesti murre.

Tänavu kevadel Lääne Elusse tööle tulles sai kohe toimetuse lemmikuks. Mõjub nagu junga laevas, kelle kulul aeg-ajalt ka sõbralikult aasitakse.

Juhan on Lehte kõrval toimetuse kõige töökam ajakirjanik. Ta ei vingu, virise ega pirtsuta, on püüdlik ning teeb kiiresti ja kohusetundlikult ära kõik lood, mis vaja. Mitte nagu mõni „vana kala”, kes vahel viilida üritab.

Juhanil on loomupärane korrektsus ja viisakustunne. Humanitaarharidusele vaatamata on ta end näidanud tubli majandusajakirjanikuna. Märgid näitavad, et temast sirgub võimekas ajakirjanik.

Juhan sööb kiiresti, nagu on noorele sõdurile kohane.

Malle-Liisa Loodus

Neljandat korda suvereporterina tegutsev Malle-Liisa vaatab kogenumaid kolleege üle oma arvuti serva suuri silmi.

Esimesel suvel gümnaasiumitüdrukuna uksest sisse astudes jättis ta sosistaja mulje, kes kõvemini ei suudagi rääkida.

Ajakirjandustudengina on Malle-Liisa enesekindlamaks muutunud, kuigi lapselik ujedus pole veel päris kadunud.

Urmas Lauri

Urmas on juba ei tea mitmendat korda ringiga Lääne Elus tagasi, sedapuhku vastutamas internetiväljaande eest.

Urmas on Urmas, ta on nagu kass, kes kõnnib omapäi, ja talle meeldib omaette nokitseda. Varasemail aegadel, eriti lehe algusaastail võis sageli juhtuda, et ta lubas ülejäänuil koju magama minna ja jäi ise lehe kallal pusima.

Urmas on sünnilt ja hingelt hiidlane, kasutades iga võimalust põgeneda oma pelgupaika Kassaris. Ei tea, kas teised hiidlased Urmast päris omaks peavad, aga hiiu mehe huumor saadab teda küll igal sammul. Urmase naljad pole kunagi labased ja ta oskab neid esitada nii tõsise näoga, et altminek pole sugugi välistatud. Seda naudib Urmas ise kõige rohkem.

Mõnikord puhkepausidel kukub ta ilmast ja inimestest heietama. Õnneks on ta palju ilmas liikunud ja palju inimesi kohanud, nii et on, millest pajatada.

Heli Tammik

Täheteadlane, õigemini küll korrektor. Paljasmaa armastab Helit vahel õrritada, lauldes talle nn korrektorite hümni „Ma tähte näen”.
Enamasti temast palju ei kuule – tuleb vaikselt, kiirel sammul ja istub oma laua taha, kus parandab lohakate ajakirjanike keele- ja kirjavigu. Sellega on ta ajakirjanikud ära hellitanud. „Küll Heli ära parandab,” jäädakse tema peale lootma.

Kui aga Helil korduvaist vigadest kõrini saab, tuleb ta ja ütleb. Varem korraldas ka toimetuses keelekoosolekuid, kus uuemaid keeletrende tutvustas.

Helil on uskumatu mälu ja ta võib detailse täpsusega rääkida lugusid, mis asjaosalistel ammu meelest läinud.

Heli mõjub pisut eraklikuna ja tal on väga isesorti huvid. Näiteks kord aastas muutub ta rahutuks ja nii peab ta saama minna esperantistide kokkutulekule. Reisisell on ta suur ja on käinud isegi Ameerikas, seda rohkem kui korra.

Kooris laulmas käib ta ikka ka. Äsja tuli suurelt laulupeolt, isegi Lääne Elu oli tal meelest läinud.

Kuigi Heli on pealtnäha uje ja häbelik ning tähelepanu keskpunktis tunneb end pigem kohmetuna, räägitakse, et lennukile hilinemise ohus jooksis vaata et lennujaama turvaväravad pikali. Pardale ta igatahes jõudis.

Lauri Oja

Lauri on mõneti Heliga sarnane, moodustades nn tagatoa pundi. Nemad kahekesi on need, kes ühe viimasena lehe ilmumise eest hoolt kannavad.

Lehte kujundab Lauri juba pikki aastaid. Töösse suhtub loominguliselt ja püüab ajakirjanike soovidele igati vastu tulla. Mõnikord on näost näha ka tüdimust, aga mis sa ikka „loominguliste isiksustega” vaidled, ja konflikte püüab Lauri vältida.

Vähese jutuga mees, kes oma elu hoiab enda teada. Sai hiljuti isaks ja tõi korraga tite toimetusse kaasa. Söötis teda ja hellitas, nagu ema kohe.

Arvo Tarmula

Fotograaf Arvo on juba ise legend. Ta on toimetuse eakaim liige, kes liigub Läänemaal ringi rohkem kui ükski teine lääneelukas.
Arvo võib ka pealtnäha väikesest sündmusest lapselikult innustuda. „Uh! Vägev! See on ajalooline sündmus!” Sellise hüüatusega astub Arvo toimetusse vaata et üle päeva, olles äsja millestki osa saanud.

Enne toimetusse jõudmist on kindlasti teinud tiiru promenaadil ning pildistanud üles luigepaari viimased tegemised ja viimati puhkenud roosiõied.

Looduse kõrval ei jäta Arvot külmaks ka sport. Nii armastab ta Paljasmaaga arutada eelmise õhtu jalgpallitulemusi või eestlaste edu või ebaedu üle olümpial. Usub esimese hooga kõike, mis kusagil kirjas või internetis ringlemas. Paljasmaad kipub see ärritama ja nii meenutavad tandemi spordivaidlused stseeni filmist „Vanad torisejad”.

Vanusele vaatamata on Arvo üks toimetuse kõige „trenditeadlikumaid” inimesi, eriti mis puudutab tehnikavidinaid.

Võib ka ennastunustavalt magusat saia süüa või loodusfotosid vaadata.

Vilma Höövel

Raamatupidajaid peetakse tihtipeale rangeteks kuivikuteks, aga Vilma küll selline ei ole. Tema sünnipäevad toimetuses on olnud need harvad korrad, mil muusikamasin kohapeale tuuakse ja tantsima aetakse needki toimetuse päntajalad, kes muidu kunagi ei tantsi.

Mille kallal Vilma oma toas tundide kaupa pusib ja posib, selle kohta täpselt arvata ei tea, aga kui Vilma sealt teiste keskele tuleb, siis ikka ta silmad naeratavad.

Toimetuse ühistel ettevõtmistel naerab ka valju häälega. Pärit on Kohtla-Järvelt, aga nüüd on veendunud Haapsalu patrioot.
Armastab vees paterdada. Maist septembrini näeb teda peaaegu iga päev Väikeses viigis ulpimas.

Aivo Paljasmaa

Paljasmaa, keda kutsutakse enamasti perekonna-, mitte eesnimega, on näitleja ja tundub, et sageli ei saa lavalt maha tulles ka rollist välja. Sellega on ta toimetuse liikmete hulgas teeninud ära rahvakunstniku aunimetuse.

Aeg-ajalt armastab koos Arvoga etendada stseeni filmist „Vanad torisejad”, sest ega Paljasmaale ju mahu pähe, et keegi võiks arvata teistmoodi kui tema.

Teatri kõrval on ta vaieldamatult kibe käsi spordis. Nüüd muidugi mitte sportlasena, vaid spordikommentaatorina. Tema pea on nagu prügikast, kuhu mahub hulk fakte, kõrvaltvaataja silmis ka ebaolulisi.

Paljasmaad võiks ka elukunstnikuks nimetada, sest tal on seljataga väga värvikas elu. Ta on kiire mõtlemise ja jutuga ning aeglase jutuga inimesi kuulates muutub ta silmanähtavalt kärsituks.

Ainult tehnika arenguga ei ole Paljasmaa Arvo Tarmulast erinevalt kaasa läinud. Mobiiltelefon on tal küll juba õige mitu aastat (ikka see tavaline, mitte nutikas), aga meiliaadressi mitte. Ka kirjutab ta kõik oma kaastööd paberile ja otsib toimetuses „ohvrit”, kes ta lood arvutisse toksiks.

Kaja Klettenberg

Kui Kaja 1990. aastate algupoolel Lääne Elusse sekretäriks tuli, oli parajasti sekretärtibide kõrghetk. Aastaid arvutusjaamas töötanud Kaja selle mustriga kokku ei läinud.

Kaja mõjus oma korrektse ja äärmise taktitundega. Aastate jooksul on väga palju külastajaid LE eestoast läbi käinud ja vaevalt leidub ühtegi, kel oleks etteheiteid ebaviisaka teeninduse pärast.

Kaja on kuulutuste vastuvõtjana ka hea nõuandja, kuidas üht või teist teksti vormistada. Toimetuse perele sisendab Kaja kohalolek kindlustunnet, et kõik on kontrolli all ja turvaline. Omamoodi toimetuse ema (aga mitte kanaema).

Maire Uusen ja Merilin Sellik

Toimetuse uusimad liikmed on Maire ja Merilin, kellega saabuja toimetuse eestoas kohtub. Maire ülesanne on reklaamide ja tellimustega tegelda, Merilin võtab kuulutusi vastu.

Maire ja Merilin on toimetuses nii uued töötajad, et pole jõudnud neid veel tundma õppida. Ka nende veidrused on alles avastamata.

Aga kenad ja sõbralikud tunduvad küll.