Elen Kuli, lapsevanem. Foto: Andrus Karnau
Koos Haapsalu põhikooli tantsurühmas Tantsujalad tantsivate poegadega kuus päeva Tallinnas olnud Elen Kuli jäi peoga rahule. „Vägev elamus oli. Telekast seda vaadata ei ole sama,” ütles Kuli.
Kulil oli tänavune laulu- ja tantsupidu naasmine lapsepõlve. „Esinenud ma ise laulupeol ei ole, kuid olin lapsena oma emal laulupeol kaasas,” ütles Kuli.
Kuli sõnul ei olnud tema kahel pojal, Henril ja Robil, noorusest hoolimata etenduste ajal närvipinget. Seda ei olnud ka Kulil endal. „Poisid olid nii palju harjutanud, et olin kindel: nad saavad hakkama,” lausus Kuli.
Rasked olid hoopis õhtuni kestvad proovipäevad. „Eks lapsed olnud proovide lõpus väsinud, kuid selleks ajaks, kui ööbimiskohta tagasi jõudsime, olid nad enamasti energia tagasi saanud,” ütles Kuli.
Lapsi väsitas ka rongkäigule eelnenud ootamine. „Kohal pidi olema kell 14, kuid liikumine algas meil alles pärast kella 15,” nentis Kuli.
Kuli elas kõik Tallinnas oldud päevad koos oma laste tantsurühma ja veel kolme kaasas olnud vanemaga ühises klassiruumis. Kord oli Tõnismäe reaalkooli hoones karm. „Kell 24 oli öörahu ning vähemalt selle koridori peal, kus meie ruum oli, lärmi ei olnud,” kinnitas Kuli.
Söögi ja magamistingimuste üle Kuli ei kurtnud. Hommikul pakuti neile putru, päeval toodi harjutusväljakule suppi ning õhtueineks oli praad. „Ainukene probleem oli, et koolimajas ei olnud vahepeal vett saada,” lisas Kuli.
Logistika oli Kuli sõnul hea. „Lasnamäel asunud harjutusväljakule läksime bussiga ning Kalevi staadionile suundusime jalgsi, sest sinna jõudis Tõnismäe reaalkoolist omal jalal kiiremini kui bussiga,” ütles Kuli.
Tantsujalgade rühmal oli õnne, sest peale ühe peavalu käes vaevelnud tüdruku ei teinud nädalavahetusel paistnud ere päike kurja.
„Meil läks hästi,” nentis Kuli.