Swedbanki otsus loobuda Haapsalu kontoris sularahateenustest näib esmapilgul lausa uskumatu. Üks asi on, kui maakonna ääremail mõni pangaautomaat kinni pannakse, kuid hoopis teisest kategooriast on juhtum, kus maakonnakeskuse ainus kontor lõpetab sularahateeninduse.
Swedbanki esindaja ütles, et rahaline kokkuhoid ei ole suur. Kui see vastab tõele, siis miks on vaja loobuda maakonna ainsas kontoris sularahast? Kas tõesti on sularahas arveldamine nii tülikas, et pank seda oma maine säilitamiseks teha ei võiks?
Haapsalule kui turismilinnale on Swedbanki loobumine valuutavahetusest ääretult halb. Olgu, euroala turistidega pole probleemi, kuid näiteks Rootsi või Vene inimesed sooviks kindlasti raha vahetada. Ei saa ju eeldada, et kõik maksavad ainult kaardiga või toovad kogu sularaha kodumaalt kaasa.
Esialgu saab valuutat vahetada veel SEB pangas, mille esindaja kinnitas, et lähitulevikus nad oma Läänemaa esindustes sularahatehinguid ei piira. Mis saab aga edasi kaugemas tulevikus?
Siinkohal võiksid mõtlema hakata ka kohalike omavalitsuste juhid ning kaaluda, kas poleks võimalik pidada ettevõttega ühiseid läbirääkimisi, et kindlustada vajalike teenuste kättesaadavus. Praegune olukord on musternäide Läänemaa ääremaastumisest.
Haapsalust saab Lihula. Protsess on pöördumatu.
Tegelikult on ikka kõige tähtsam, et kontor on maakonnas olemas, nad on paigaldanud ka kaks automaati, mis võtavad raha vastu kui ka väljastavad. Ehk siis automaat ei saa ruttu täis ja lisaks see ka dubleeritud.
Ise kui lähen näiteks Venemaale, siis kasutan ikka kaarti ja vajalikud tugrikud võtan välja ikka automaadist. Seega see sularaha asi on liigselt ülepaisutatud jutt, peaasi, et on kontor ja head automaadid.