Veikko Kõrv: Miks muutub kool vastikuks?

Vormsi koolijuht Veikko Kõrv (pildil) kirjutab sellest, miks muutub kooliharidus nii paljudele lastele kiiresti vastikuks. Ühe lahendusena pakub ta tehnoloogiliste uuendustega kaasaskäimist.

Tehnoloogia ülikiire areng on meie elu viimasel kahekümnel aastal väga palju mõjutanud. Enamik valdkondi on sunnitud ellujäämise nimel arenguga kaasa minema. Haridus on selles osas olnud konservatiivsem. Enamik koole ja klassiruume on oma funktsionaalsuselt samasugused kui 100 aastat tagasi.

Õpetamise protsess koolis ei ole oma olemuselt eriti muutunud. Küll on muutunud teadmiste ja oskuste hulk ning nende hankimise võimalused. Pakutav ületab tarbimise võimekuse. Konservatiivsus, mõttelaiskus või lihtsalt mugavus on endaga kaasa toonud tagajärjed, millega kool tegeleb praegu iga päev — õpilaste, kohati ka õpetajate süveneva huvipuuduse. Motivatsioon on väline: hinne, eksam, raha vanematelt jms.

Nutikatel lastel on igav. Lastel, kes ei suuda hoida tempot või kelle isiksuse tüübiga õpetamismeetodid ei sobi, puudub eduelamus. Õpetaja ei ole enamasti ja enamusele positiivne eeskuju, veelgi enam, tema isiksus jätab õpilased ükskõikseks. Kooliigavus, –tüdimus, ükskõiksus, pinge või lihtsalt kartus eksida algab juba 2.— 3. klassis ning süveneb väga jõuliselt 7.— 8. klassiks.

Põhjused? Kool ei ole põnev. Puudub eakohane mänguaeg või on see liiga reguleeritud. Soovitud hinnete saamine ei ole kõigile ühtemoodi tore ja hakkab peagi kujunema võistluseks ning usalduse eelduseks, viimast halvemal juhul ka kodus. Kaob julgus katsetada, proovida, eksida, millega omakorda saab pärsitud loovus ja loomingulisus. Õpetajale sobivad terad eraldatakse peagi sõkaldest. Kui see kõik on esimeses kooliastmes juhtunud, ei ole tagajärgede likvideerimine teismeeas enam võimalik.

Praegust olukorda hariduses iseloomustab hästi ühel konverentsil kuuldud mõttekäik: „Kui sa oleksid kooli asemel supermarketi omanik ja näeksid, et 30 klienti sajast lahkub iga päev poest oste sooritamata, kaaluksid sa kahtlusteta kaubavaliku muutmist. Koolis ei juhtu asjad nii lihtsalt, sest sügavalt on juurdunud uskumus, et õppimine saab toimuda vaid teatud viisil.” (Andreas Schleicher, OECD Education Directorate).

Teadvustamata enesestmõistetavused, nn „pühad lehmad” hoiavad meie kooli kinni sajandivanuses mudelis. Õppeprotsessi paradigma muutumist on takistanud kivistunud suhtumine õpikeskkonda ja õppevahenditesse nagu õppeained, õpikud, õpetaja ja õpilase rollid, 45minutiline ainetund, õpetaja laud, tahvel ja nende asend klassiruumis, õpilaste pingiread, klass, hinne (enamasti 2—5) ning isegi ühetaoline koolikohustus.

Täiskasvanutel puudub autobiograafilistel põhjustel võime märgata laste kasvukeskkonna muutumist. Me ei vaevu uurima, kuidas mõjub näpuga üle ekraani libistamise abil maailmaga suhtlemine, enese tegemiste pidev korduvnägemine, kaasaskantav „maailm” jms meie laste aju ja psüühika arengule ning nende maailmavaate kujunemisele. Kui omal ajal siirduti tööle teadmisega, et karjäär kestab kogu elu, siis praegu tuleb meil lapsi ette valmistada tööks, mida veel ei eksisteeri. Kolmkümmend aastat tagasi mõõdeti teadmiste eluiga aastakümnetes, praegu on teadusharusid, kus teadmised muutuvad kuudega.

Õpilased peavad olema valmis kasutama tehnoloogiaid, mida pole veel leiutatudki, valmis probleemide lahendamiseks, mille esilekerkimist ei oska prognoosidagi.

Muutunud on lugemine: tekst on multimodaalne, lehekülgi keritakse, elektroonilist teksti loetakse otsingu abil, hüperteksti puhul on lugeja ja autor sageli samas isikus, tavaline on ühiskirjutamine, kirjutatu muutub pidevalt. Muutunud on õpikeskkond: füüsiline keskkond ja virtuaalruum vs klassiruum; ekraan kui õpikeskkond on kättesaadav, kus ja millal iganes vs õppimiseks ettenähtud koht ja aeg.

Muutunud on õppija: ta teeb mitut asja üheaegselt; tal on esikohal visuaalsus–ikoonilisus; ta on pidevalt ühendatud internetiga, ta on koostöine ja mänguline; aktiivsus põhineb ainult huvil ja kohesel kasul. See muutumine jätkub. Juba praegu on laste jaoks informaalne õppimine formaalharidusest olulisem: internet, kaaslased, raamatud, oma kogemused, kogukond. Tehnoloogia kasutamine kujundab mõtlemist ja aju. Kirjaoskus on enamat kui kirjutatud tekstid.

Praeguses koolis on ootuste ja pakutava vahel vastuolud. Kui õpilased ootavad koostööd, siis koolis soodustatakse konkurentsi. Tegevuse eesmärgid määrab standard, mitte personaalne areng, huvid ja võimed. Kooli ja õpetaja vastutus põhineb testidel, mitte usaldusel. Erapooletuse asemel rakendatakse koolides pigem selektiivsust. Õpilased ei saa koolis teadlikuks oma kirglikkusest.

Teadmiste hulk on viimase 10 aasta jooksul kahekordistunud ja jätkab kasvamist, aga endiselt ei lubata enamikus tundides kasutada taskus olevat mobiilset faktivaramut. Faktiteadmised peaksid loovutama ruumi efektiivsetele infootsingustrateegiatele, info ja infoallikate kriitilise hindamise oskustele.

Pelgalt faktide taasprodutseerimine ei anna meile seoste nägemise ja loomise oskust uues kontekstis või igapäevaelus. Lineaarsed tekstid tuleb asendada hüperlingitud tekstidega. Visuaalsust ja tegutsemist peaks eelistama abstraktsetele kirjeldustele. Iga õpetaja teab, et erinevatele isiksusetüüpidele sobivad erinevad õppemeetodid, samas pakutakse enamusele endiselt samu asju samal ajal ja samamoodi. Endiselt on õppetunni keskmes õpetaja tegevus, oskused ja teadmised ainest.

Õpilaste passiivsus tuleb muuta osalemiseks – tänane tehnoloogia võimaldab teadmusloomes kõikide osalemist, sõltumata ajast ja asukohast.

Laste eneseregulatsioonioskused on kesised. Miks? Koolis on kõik hästi reguleeritud väliselt: ühtne tunniplaan, kodukord, hindamissüsteem. Mis tunne oleks, kui meid keegi töö juures terve päev jälgiks ja kirjutaks enne töölt lahkumist tööraamatusse järjekordse numbri, millest kodus abikaasale aru peaks andma? Varsti hakkaksime otsima põhjuseid, miks jätta tööle minemata. Me sooviksime pigem personaalset motiveerivat tagasisidet, kuidas meil töö tegelikult välja tuleb.

Ameerika juhtimisteadlane Peter Drucker on öelnud, et põhiprintsiibiks on vabatahtlikkus. Vaimne töö olgu vabatahtlik ehk õpetaja peab tekitama õpilases tunde nii, et õpilane ise tahab tegutseda ja õppida.

Mida üldse peab koolis õpetama ja õppima? Kõige kokkuvõtlikumalt saab seda väljendada nelja pädevuse kaudu (National Education Association): kriitiline mõtlemine, probleemide lahendamine, suhtlemine ja koostööoskused.

Kuidas seda teha? Tuleb välja kasvada õpetajakesksest ja loengupidamisele toetuvast koolist. Haridusuuenduslikud võrgustikud ja visionäärid nimetavad 21. sajandi õppimise võtmeks projekt– ja probleemõpet. Lapsed õpetavad end õpetaja juhendamisel ja suunamisel ise. Mööda ei pääse me ka õppekorralduse muutusest: tundide asemel soovitatakse neljatunniseid õppesessioone, ainete asemel interdistsiplinaarseid teemasid, tavapärane klassiruum asendub avatud ruumiga paljudele lastele, ühetaoline koolikohustus muutub jätkuvaks ja individuaalseks õppimise rajaks.

Koolis ei õpetata enam seda, mida õpetajad on ette valmistanud, vaid fookuses on see, mida õpilased õpivad. Hindamine ja monitooring lähtuvad taotletavatest pädevustest, mitte konkreetsest õpitulemusest.

Ülaltoodu on vaid osa uuenenud kooli võimalustest. Sihiseadest ja eesmärkidest, mis võiksid praegu olla kooliarenduse fookuses, kirjutan juba järgmises loos.

Veikko Kõrv, Vormsi kooli direktor, füüsikaõpetaja

Artikkel on koostatud konverentside ja koolituste materjalide ning isiklike kogemuste põhjal.