4

Imre Mürk: rahvusriigid vs ühendriigid

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Meile, eestlastele peaks vägagi korda minema nende eurovalimiste põhiteema — kuidas edasi, kas rahvusriikide koostööle tugineva Euoopa Liiduga või föderaalsema Euroopaga, kirjutab doktorant Imre Mürk.

Imre Mürk, doktorant, Vaba Tartu Isamaaline Kodanik. Foto: Isamaaline Tartu Kodanik
Imre Mürk, doktorant, Vaba Tartu Isamaaline Kodanik. Foto: Isamaaline Tartu Kodanik
Euroopa Liidu värskelt vastuvõetud seitsmeaastast eelarvet ning Eestile eraldatud osa sellest rahast (4 miljardit eurot ehk 470 eurot inimese kohta aastas) need valimised enam ei mõjuta. Küll aga on valimistulemustel üsna suur roll selles, millise poliitilise suuna Euroopa Liit järgmisteks aastateks võtab ning milline saab olema uus versioon Euroopa Liidu koostöö aluseks olevast Lissaboni leppest.

Põhimõtteline küsimus Euroopa Liidu juhtimisel on praegu, kes on tähtsam, kas liikmesriikide tahet esindav Euroopa Liidu Nõukogu või otse valitud ja aina rohkem mõju omandanud Euroopa Parlament.

Euroopa Liidus eksisteerib kaks paralleelset legitiimsust — praegu veel nõrgemas positsioonis olev Euroopa Parlamendi ja praegu Euroopa Liidu Nõukogu kaudu kandvaks poliitiliseks kaalukeeleks olev rahvuslike valitsuste legitiimsus (valitsuste taga on ju alati kodanike enamuse toetus valimistel). On oht, et senine rahvusriikide valitsuste põhine juhtimine ei pruugi jääda.

Euroopa Parlamendis on selgelt esile kerkinud mõjukas rühm (sotsid eesotsas Martin Schultziga, Euroopa Rahvapartei eesotsas Jean Claude Junkeriga, rohelised ja liberaalid), kes tahavad kehtestada teistsugust Euroopa Liitu. Selle sõnakaks kokkuvõtteks on liberaalide Euroopa Komisjoni presidendi kandidaadi Guy Verhofstadti eestvedamisel koostatud Euroopa manifest.

Tsiteerin: „Rahvusriikide Euroopa on mineviku jäänuk. Ta ei ole teeviit tulevikku. Euroopa peab oma naba jõllitavaist rahvusriikidest jäädavalt edasi liikuma. Euroopa Föderaalne Liit tuleb ellu kutsuda. Kui jäämegi klammerduma rahvusriikide külge, kaotame pöördumatult igasuguse võimaluse mängida mingitki olulist rolli 21. sajandi globaliseerunud maailmas.”

Ühesõnaga tahetakse tugevamat föderaalriiki, kus Euroopa institutsioonid — parlament, komisjon, kohus, kontrollikoda — on ülimuslikud liikmesriikide valitsuste suhtes.

Muu hulgas tähendab see ka migratsioonipoliitika pädevuse kangutamist liikmesriikide käest Euroopa Liidu tasandil otsustatavaks teemaks. Peale tsentraalselt koordineeritud ja lõdvema migratsioonipoliitika tähendab see ka Euroopa Liidu laienemise poliitika jätkamist näiteks Türgiga.

Eestlase vaatepunktist on Euroopa Liidus hea ja huvitav, kui see toimib rahvusriikide põhiselt.

Kui Euroopa Liidu ideest hakataks välja juurima ajaloolise eneseteadvusega rahvusriikide koostöö põhimõtet, pole kindlasti Eestile kui maailma kõige väiksema omakeelse akadeemilise kultuuriga põlisrahvaga riigile kasulik. Piisab vaid, kui meenutada, mida tähendas soome–ugri väikerahvaste ajalooteadvusele ja elujõule NSVL–aegne rahvaste ühtsuse uniformeeruv ideoloogia. Sellised protsessid oleks Eestile kahjulikud.

Europarlamendis on ka rahvuslikumalt meelestatud tiib — näiteks konservatiivid, kes usuvad, et just rahvusriikide koostööle tuginev Euroopa Liit tagab pikas plaanis suurema omavastutuse ja parema koostöö. Paraku on nende hääled Euroopa Parlameni lõpetavas koosseisus vähemuses.

Selles valguses osutub kevadistel europarlamendi valimistel üsna kõnekaks asjaolu, et kõik Eesti praegused kuus eurosaadikut (ka IRLi esindaja) kuuluvad just nendesse europarlamendi fraktsioonidesse, mis pooldavad rahvusriikide suhtes ülimuslikku, tugevama föderatiivsuse poole arenevat Euroopa Liitu.

Praegu pole Eestil europarlamendis ühtki esindajat, kes võtaks sõna näiteks illegaalsete immigrantide laagrite hajutamise vastu liikmesriikide vahel.

Euroopa vajab uut arengumudelit, sest pelgalt majanduskasvule, finantsvõimendusele ja ühtse siseturu ideoloogiale üles ehitatud Euroopa on muutunud globaalsete kriiside suhtes väga tundlikuks ja pole tegelikult suutnud finantskriisist toibuda. Veelgi teravamaks on kujunemas varanduslik lõhe rikkamate metropolide ja vaesemate perifeeriate vahel. Samal ajal suureneb Euroopa äärealadel suhtelises vaesuses elavate inimeste arv.

Praeguse mudeli alusel toimiv Euroopa kasvatab üksikuid globaalmajanduses tugevaid keskusi ning nõrgestab oma mitmekesisust ja paindlikkust. Kui jätkata sama moodi, pole võimalik lahendada Euroopa majandusgeograafilist murenemist. 2000ndate finants– ja ehitusbuum jättis Ida–Euroopale kõrged kinnisvarahinnad ja tööpuuduse ning tööjõu vaba liikumine kahandas nende piirkondade tulevikuväljavaateid, sest paljud noored lahkusid ääremaadelt Euroopa suurlinnadesse.

Neis oludes on vaja uut tüüpi poliitikat. Ei piisa enam lahendusest koguda Brüsselisse veelgi rohkem ressursse ja koondada Euroopa Parlamenti otsustusõigust, et sealt seda siis „targemalt” ümber jaotada. Piirkondade arengu eelduseks saab olla vaid nende piirkondade endi sisemine aktiivsus ja kohapealne haritud kogukond.

Ehk siis — rahvusriikidepõhine ja võimeka kohaliku juhtimisega Euroopa on kokkuvõttes elujõulisem, konkurentsivõimelisem ja mõnusamalt mitmekesisem kui tsentraalne föderatsioon.

Sestap kaitsen neil eurovalimistel kandideerides kohalike piirkondade elujõulisust ja mõnusalt kodust elustiili ning Eesti kui rahvusriigi huve. Seisan selle eest, et migratsiooni–, maksu– ja kaitsepoliitika jääks rahvusriikide ainupädevusse ning näiteks Euroopasse illegaalselt sisserännanute (umbes 1 miljon inimest aastas) põgenikelaagrid ei saaks tulevikus kerkida Eestisse Brüsselist tehtud otsusega.

Imre Mürk, doktorant, Vaba Tartu Isamaaline Kodanik

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
ätt.
ätt.

Saavad ikka tulla küll põgenike laagrid,selleks piisab ainult Brüsseli vihjest ! Meie pugejad panevad kohe asja käima.

Hannes Rumm
Hannes Rumm

Imre, kuna eeldan, et see lugu ilmub mujalgi, siis soovitan ära parandada faktivea, mis õõnestab usaldust loo sisu suhtes – Euroopa Komisjoni presidendi kandidaat Guy Verhofstadt on liberaalide liider. Sotside kandidaat, nagu ka ise kaks rida ülalpool märgite, on Martin Schultz.
Urmas – ehk saad selle info autorile edastada.

wpDiscuz