Haapsalu neuroloogilises rehabilitatsioonikeskuses avati täna nii moodne jõusaal, et teist sellist ei ole ei Eestis ega üheski teises Balti riigis.
Jõusaali 15 sinivalget jõumasinat töötavad suruõhuga, seepärast ei ole saalis näha raskusplokke. See on ühelt poolt hädavajalik, sest jõusaal on ehitatud suure treeningusaali kohale ja poleks seda raskust välja kannatanud. Teisalt on surõhu kasutamine lihastele parem, sest surve on ühtlane ja lihased ei saa viga.
Tänu suruõhusüsteemile on haiglas nüüd kaks ratastoolikummide täitmiseks mõeldud kohta, üks neist on ligipääsetav ka tänavalt. Tavalise tankla rõhk pole ratastoolile piisav.
Kõik seadmed on ülitargad. Igale inimesele saab programmeerida individuaalse treeningukava. Kuidas see kava sobib, saab füsioterapeut arvutist jälgida ja kava korrigeerida.
Masin oskab ka ise otsuseid vastu võtta. Kui mõni harjutus on liiga lihtne ja inimene teeb rohkem kordusi kui ette nähtud, paneb masin järgmiseks korraks juba suurema kordade arvu.
Raskusi saab reguleerida 100 grammi kaupa. See on neuroloogiahaigla patsientidele tähtis, eriti pärast operatsiooni.
Rehabilitatsioonikeskuse juhataja Priit Eelmäe selgitas, et
praegu on jõusaal nende maja klientide ravi üks osa, aga edaspidi on kavas avada jõusaal väljaspool tööaega ka kõigile teistele. Sel juhul on see tasuline teenus.
Jõusaali avamisel viibinud Eesti invaspordiliidu peasekretär ja paraolümpiakomitee juhatuse liige Signe Falkenberg juba lootis, et „saame oma treeninglaagriga siia tulla”.
Falkenberg lisas, et selline moodne jõusaal, millele pääseb pealegi ligi ka ratastooliga, toob juurde hulga uusi invasportlasi.
Eesti puuetega inimeste koja juhatuse esimees ja neuroloogiahaigla nõukogu liige Monika Haukanõmm ütles, et selline jõusaal võiks olla igas suuremas linnas.
Haukanõmme sõnul on Eestis kuni 140 000 puudega inimest — iga kümnes elanik.
„Kas tõesti tahavad kõik muud jõusaalid igast kümnendast kliendist ilma jääda?” küsis Haukanõmm naljaga pooleks.
Jõusaal läks maksma ligi 160 000 eurot,sellest moodustas märkimisväärse osa kütte pealt säästetud raha, ütles Eelmäe. Kui enne renoveerimist tarbis maja keskmiselt 850 MWh energiat aastas, siis nüüd 410 MWh ehk poole vähem.
Rehabilitatsioonikeskus renoveeriti energiasäästlikuks 2012. aastal CO2 saastekvootide müügist saadud raha abiga.
Füsioterapeut Mari–Liis Ööpik ütles, et jõusaal katab praegu maja vajaduse.
Priit Eelmäe sõnul kohe uusi suuri ettevõtmisi plaanis ei ole, kuid mõtted liiguvad laienemise suunas. See on aga kaugema tuleviku teema.
Eelmäe sõnul ei ole laienemise eesmärk suurendada statsionaarsete patsienetide arvu. Pigem oleks vaja luua avaramaid tingimusi, et näiteks invasportlased saaksid treenimas käia, et saaks rohkem inimesi aidata tagasi tööturule jne.
Neuroloogilise rehabilitatsioonikeskuse eelarvest 70% tuleb haigekassalt, ülejäänu jaguneb 10% kaupa patsientide ja tasuliste teenuste, erakindlustuse ja rehabilitatsiooni vahel.
Neuroloogiline rehabilitatsioonikeskus on suurim statsionaarse taastusraviteenuse osutaja Eestis. Mullu raviti seal üle 2500 statsionaarse haigusjuhu.
Fotod: Arvo Tarmula
Neuroloogiahaigla juhataja Priit Eelmäe sõnud läks jõusaal maksma ligi 160 000 eurot.
Jõusaali 15 masinat töötavad suruõhuga ja on ligipääsetavad ka ratastooli inimesele.
Eesti puuetega inimeste koja juhatuse esimees Monika Haukanõmm leidis, et selline jõusaal võiks olla vähemalt igas suuremas linnas.
Füsioterapeut Mari–Liis Ööpik: igale harjutajale saab programmeerida individuaalse kava ja selle täitmist saab füsioterapeut analüüsida.
Eesti Invaspordiliidu peasekretär ja paraolümpiakomitee juhatuse liige Signe Falkenberg (paremal)proovib ise järele, kas vastab tõele, et ratastoolis inimene saab jõusaalis trenni teha.
