1

Kuidas me kogu perega Soome kolisime. 21. osa

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Enriika Liiv. Foto: Erakogu
Enriika Liiv. Foto: Erakogu

Kuum ja veripunane vabariigi aastapäev võõrsil

Kui mehel on vaba päev ja tütar koolis, on kiirematel päevadel meil pojad ära jagatud – üks vastutab ühe, teine teise eest.

„Kallis, on sul abi vaja?” küsis mees, kui üritasin, beebi kaenlaaugus, perele lõunat valmistada.

„Nojah, ehk viilutad kartulid–porgandid ära, teen täna hakkliha–kartulivormi,” pobisesin moka otsast, ise mõeldes, et Eesti sünnipäeva puhul võiks ju koogigi lauale võluda. Õnneks ma seda välja ei öelnud, oleks jälle üks lubadus aia taha läinud. Väikeste lastega ei saa väga täpselt aega planeerida, tuleb olla loominguline ja reageerida jooksvalt.

Mees võttis köögikapist meie uhke käsikombaini välja — ikka seks puhuks, et viilutamine kärmemalt sujuks. Tšah–tšah–tšah!

„Appiiii! Ei ole võimalik!” karjatas mees järsku köögipoolelt. Härra oli nimelt usinalt viilutades kahel sõrmel „kaaned” pealt ära lõiganud.

Ma ei julgenud kohe vaatama minnagi. Köögirätik oli verest punane.

„No olen ma ikka loll küll,” ütles härra enne, kui näost valgeks tõmbas.

Mida sina teeksid? Ma ehmusin ikka päris ära. Tavaliselt ma tean, mida teha. Niisama iga väikese asjaga traumasse ei torma.

Nüüd oli aga poolkõva seis — õmmelda nagu poleks vaja, kuid verd lahmas ikka korralikult. Võtsin kapist Septidini ja valasin kõigepealt ühe näpu sellega üle. Hopp! Kiirelt side peale. Järgmine näpp. Sama. Mees istus köögipõrandal. Näost sinivalge.

Seejärel guugeldasin arstiabi infotelefoninumbri. Ikka Eestis! Samal ajal kussutasin titte (teine magas) ja postitasin Facebooki — ehk on mõni arstiharidusega tuttav sees, kes vastata oskab.

Perearsti infoliin ei öelnud kahjuks midagi asjalikku — puhastada haav ja side peale, hoida kätt 15 minutit ülal, et veri kinni jääks. Facebookist oli rohkem abi, üks meditsiinitöötaja soovitas siiski traumasse näitama minna. Mees läkski. Hea, et läks.

Traumas öeldi kohe, et kui ta poleks nüüd tulnud, oleks õhtul nagunii seal maandunud. Säärase lihahaava korral veri ise seisma niipea ei jää. Kuna õmmelda olnuks keerukas torgati valuvaigistit ja kõrvetati veri kinni. Mees jäi haiguslehele.

Koju jõudes tõusis meie aastasel pojal 40kraadine palavik. Paratsetamooliga seda alla ei saanud, ikka 39,5. Soomes kiirabi nii lihtsalt välja ei tule kui Eesti oma. Soovitati anda ibuprofeeni lisaks ja kui paremaks ei lähe, hommikul ise arsti juurde minna. Müstika.

Tervist ja jõudu!

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Nimi (kohustuslik)
Nimi (kohustuslik)

Mida kõike ka lehest lugeda ei saa. Pole sõnu lihtsalt.

wpDiscuz