Lihula valla uus võim on teada andnud, et tahab mõisas asuva muuseumi uuesti ellu äratada ja sinna eriharidusega inimese tööle võtta. See on üle hulga aja üks positiivne uudis pärast teateid, et üks või teine osa deponeeritud ekspositsioonist on tagasi viidud Tallinna või Haapsalu asutustesse hoiule. Lihulas polnud haritud spetsialisti, kes oleks museaalide eest vastutanud.
Paaril viimasel aastal tundus vallavõimu arusaam muuseumipidamisest olema see, et vajadusel peab keegi muuseumiukse lukust lahti keerama ja inimesed sisse laskma.
Paraku ei ole muuseum maalinäitus, kus maalid pildid valmis, riputad seinale ja sinna nad rahvast rõõmustama jäävadki — ole ainult mees ja lase vaatajad ligi.
Muuseum on asutus, mis kunagi valmis ei saa. Nii nagu muutub ajalugu iga päevaga pikemaks, tekib juurde ka kogutavat materjali. See tuleb omakorda arvele võtta, uurida, välja panna jne.
Tahaks loota, et kui Lihulas on uus muuseumitöötaja, siis mõne aja pärast saab uue kuue ka väljapanek. Ühelt poolt kutsub muutuv ekspositsioon inimesi ikka ja jälle muuseumi tagasi ja teisalt ootavad inimesed muuseumidelt järjest rohkem atraktiivsust — tänapäeva interaktiivse maailmaga harjunud inimesed lihtsalt klaasvitriinis olevaid esemeid vaatama ei tule.
Millal Lihula Kultuurimaja saab eriharidusega juhataja?
Aeg oleks endisel Lihula volikogu esimehel Tiina Lobjal aru saada, et keskharidusega kultuurimaja ei saa “juhatada”!?
hea ja natuke teistpidi mõtlemapanev uudis. Taaskordne näide, kuidas oskamatusest, lühinägelikkusest ja olematust “efektiivsuse” ihalusest tehakse otsuseid, mida pärast tuleb tagasi pöörata. Uuesti alustamine on alati raskem, kui vana lõhkumine…. Jõudu tegijatele ning pikka visiooni ja arusaamist otsustajatele.