Kas notsu näeb jõule?
Lavastaja Aivo Paljasmaa
Teksti autor Aidi Vallik
Helilooja Sirje Kaasik
Viimased etendused Haapsalu muusikakooli saalis 23. ja 27. detsembril kell 12. Pääse 2 eurot.
Kes ikka mõtleb sinki ja praadi süües, et üks kena loomake on pidanud selle tarvis oma elunatukese jätma. Mõnel võib see teadmine isu sootumaks ära võtta. Mudilaste jõulunäidendiks riskantne teema, ometi kahtlemata maailmapilti avardav, mõtlema ärgitav.
Lastekirjandus teab Sigudikku („Vahtramäe Emil”) ja Wilburit („Charlotte koob võrku”), kes kodusea kurvast saatusest on pääsenud. Nüüd siis lisandub neile Aidi Valliku Notsu.
Selle kolmveerandtunnise lastelavastuse sisse on oskuslikult pakitud kõik vajalik ja oluline — lähteolukorra ja tausta selgitamine, muusikalised etteasted, oht peategelasele, seiklus, turvaline põnevus, tublisti nalja. (No ei ole mudilase meelest midagi koomilisemat, kui kukkumine ja kentsakalt jalgadega siputamine!) Aga see, mis lõpus kõlama jääb, on harras ja mõtlik meeleolu.
Pääsupesa lasteaia saalis oli reedel näha pastoraalset lavaseadet aedikute, põhupallide ja piimanirkuga. (Lavameister Kalle Kusta Tõnisma) See oli lüürilise ja melanhoolse Lehma (Sirje Kaasik) ning tragi Notsu (Elise Pihlakas) eluase.
Nooruke Notsu saab teada, et jõule ta ei näe. Tema ettemääratud saatus viib ahju ja lauale. Lehm teab ka, et Jõuluvana võib täita mis tahes soovi (nimelt on ta natuke võlur), ja nii kirjutab Notsu vanale kirja, kus palub ellujäämist. Seniks pageb ta metsa.
Metsas hulgub näljane hunt. Tragi siga suudab karnivoori ooterežiimile veenda. Hunt on nõus, et kedagi ei sööda, kui kõht saab muul moel täis.
Jõuluvana täidab mõlema looma soovid ja rahu on maa pääl.
Hea ja kurja vastuolu on juba tekstist alates selles näidendis komplitseeritum kui tavapärane must–valge variant. Mida siis jõululauale panna? Ainult kapsast? Kas Hunt (Aivo Paljasmaa) peaks tõesti kuuse ära sööma, nagu hääl publiku hulgast soovitas?
Sellel konkreetsel juhul sekkub Jõuluvana, kes pererahva lauale sinki, vorsti ja praadi toob ning hundile võluliha kingib, mis aasta jooksul otsa ei saa. (Parem ärme mõtleme, kust vana need lihavaagnad saanud on.)
Tibake äraspidisust on vist juba tekstis ja seda enam lavastuses. Notsu on aktiivne, sportlik, tugev; hakkab kiskjale kuraasikalt vastu, aga ei muutu õnneks agressiivseks.
Hunt on kõhetu, kole ja hale ja ikka väga ära nälginud, aga mitte loomuldasa heasüdamlik. Teda peab õigel moel motiveerima, et ta ümber kasvaks.
Küllap on iga etendus isemoodi. Sest üks näidendi tegelastest — publik — võib reageerida omatahtsi. Lasteetendustele omaselt pöörduvad tegelased vaatajate poole küsimustega, millele saadud vastused võivad olla ootuspärased, aga mõnikord otse vastupidi, nõuavad osavat improviseerimist, et lugu võiks õiget rööbast pidi edasi kulgeda.
Näljane hunt on üles võtnud peitu pugenud Notsu lõhna ja küsib publikult, kas nad on siga näinud ja kuhu too läks.
Pääsupesa lapsed püüdsid hunti eksitada.
Küsimuse „Kas ma pean siis nälga surema?” peale kõlas otsekohene vastus: „Sure ära jah!” Ka ei olnud lapsed nõus, et Hunt on hea loom.
Näitetrupil on aga ka niisugune kogemus, et saal näitab üksmeelselt põrsa peidukoha poole. Siis tuleb Hundil mängida kurti ja lühinägelikku. Samuti võib tema niru olek ja laulus väljendatud igatsus oma kodu järele kaastunnet tekitada, nii et publikusse visatud küsimus, ons Hunt hea või paha loom, saab vastuse, et hea.
Varasemail aastatel on lavastaja Paljasmaa võtnud enesele näidendis rolli, mida mängides saab ta etendust ka juhtida. Nüüd on vastutus ealt ja/või kogemuselt noorukestel näitlejatel. Kes väga hästi toime tulevad.
Elise Pihlakas on üliroosa, intelligentne ja hakkaja siga, kes võidab kohe publiku südame. Tema õde Mona mängib Päkapikku, kes näeb välja nagu hästitopitud vorstike, kasutab „objekti” leidmiseks GPSi ja kihistab parastavalt naerda. Seda naeru võinuks ka rohkem kõlada, nii asjakohane ja härjapõlvlastele iseloomulik tundus see.
Sirje Kaasik ei jäänud pelgalt helilooja ja klaverisaatja rolli. Talle tõmmati selga lehma kostüüm (kostüümid õmbles Margit Saarsoo) ja nii mmmuuuu–muutus ta lihtsameelseks melanhoolseks piimaandjaks, kelle kanda jäi lavaloo muusikaline pool.
Selles heliloojas on peidus nipikas näitleja! Lavastusele loodud originaalmuusika on tegelikult suur luksus. Kalle Kusta Tõnisma etteasted Peremehe ja Jõuluvanana mõjusid muhedalt.
Vaatamist–kuulamist on tolles laulumängus nii suurele kui ka väikesele. Väikestele läheb korda vigur ja veiderdamine, kukkumine ja kentsakas kõnnak, suureks mängitud emotsioon ja võimendatud reageering partneri tekstile–tegevusele. Täiskasvanut köidavad muud asjad.
Mingil hetkel ajas muigama see, et lavastusse on torgatud tõdemus põlvkondade erinevusest. Lehm ja Hunt on silmanähtavalt vanem põlvkond ja neil puudub igasugune kirjaoskus. Samal ajal kribib lapseohtu Notsu kirjutada, nagu oleks see laudaloomale tavaline tegevus. Paralleeli tõmmates — arvuti ja nutitelefoni kasutamise oskus on noorematel paremini käpas kui vanemal põlvkonnal.
Näidendi vigurliku allteksti esiletoomine toimib hästi täiskasvanu peal. Jõuluvana küsib Hundilt: sa ei olegi Notsut ära söönud? Hunt vastab: „Ei ole jah, ma ootasin sind.“
Aidi Valliku, Sirje Kaasiku ja Aivo Paljasmaa jõulutükk ootab ka sel nädalal vaatajaid.
Krista Kumberg
Kahju,et ma ei nainud 🙂
Mis iganes….mulle see etendus meeldis ja minu kolmele lapsele ka!
Üle hulga aja sain mõnusalt naerda Krista Kumbergi arvustust lugedes. Jah, minagi vaatasin relklaamlehte,selle kujundust ja näidendi pelkirja ning mõtlesin, et räigevõitu. Kas loomakaitsjad ei tõuse rünnakule. Kas notsu näeb Jõule? See viitab ju otse seatapule! Mida ei tohi televiisoris näidata. Lapsed võivad äkki näha. Kas keegi lähitulevikus kirjutab ka sellise näidendi, kus notsu tõesti Jõule ei näe. Kus kogu pere koos lastega asub jõululaua taga notsupraadi sööma nagu päriselt.