Selle nädala Maalehes vastavad tuntud inimesed ja endised poliitikud küsimusele, miks nad ei kandideeri kohalike omavalitsuste valimistel.
Oru vallas elav ettevõtja Olari Taal vastab, et sai ühel momendil aru, et poliitika temasugustele ei sobi, ka mitte kohalike omavalitsuste tasandil. Ta peab vähetõenäoliseks, et allal 10 000 elanikuga omavalitsustes saadakse kokku kriitiline mass ajusid, mis pole risustatud sugukondlike, sõpruskondlike ja/või erakondlike erihuvidega.
“Pole mõtet keerutada, meie “mänguomavalitsusi” ootab ka edaspidi ees entusiastlik vindumine, sest “väikeste” väljakujunenud püsikulud pärsivad arengut, aga riigimeheliku mõtte puudus ei võimalda saada vabatahtliku ühinemise teel suureks,” ütleb Taal.
“Pisikestes omavalitsustes poliitikuks olemine vajab kannatlikkust – on ju vaja pikalt selgitada, et vesi voolab allamäge ja päike loojub läände, vaatamata sellele, et esimesel paaril aastal ei taheta seda uskuda.” Kui aga inimene on kärsitu, siis pole tema koht poliitikas, arvab ta.
“Meie omavalitsuskorraldusele oleks vaja riiklikult korraldatud “õudset lõppu”, aga demokraatlik sadism on mõistnud ta “lõputule õudusele”,” lõpetab endine poliitik.
