0

Haapsalu vanamuusikafestivali tähtede paraad jätkub

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Eilne publik ei tahtnud The Thallis Scholarsit kuidagi lavalt minema lasta. Foto: Arvo Tarmula
Eilne publik ei tahtnud The Thallis Scholarsit kuidagi lavalt minema lasta. Foto: Arvo Tarmula

Eilne Haapsalu Vanamuusikafestivali avakontsert läks puupüsti täis saalile. Inglise koor The Tallis Scholars sai lõputute ovatsioonide osaliseks ning rahvas ei tahtnud toomkirikust lahkuda.

Täna pakub vanamuusikapidu gambaansambli Phantasm jumalikku mängu ning öökontserti. Reedel kõlab festivali koorilt Victoria Reekviem. Renessansi kooripolüfoonia viimane suurteos on reekviem tervele ajastule.

Festivali kunstiline juhi Toomas Siitani sõnul oskab Victoria kirjeldamatul kombel vahendada kõige puhtamat muusikalist ilu ning manipuleerida ajaga. Ta on meister, kes viib su teise ajamõõtmesse.

Toomas Siitan räägib: „Victoria Reekviem (1603/05) on olnud läbi elu üks mu lemmikteoseid. Mul on siiani riiulis vana LP sellega, Alberto Blancaforti ja Hispaania Raadio ja TV kooriga, Hispavoxi väljaanne 1974. aastast, täpsemalt nõukogude Melodija-firma koopia sellest. Selliseid plaate oli omal ajal võimalik hea õnne korral osta ja see pidi olema minu esimene kokkupuude selle muusikaga. Suure segakoori romantiline kõla pole see, mida tahaks täna järele teha, aga ma ei saa seda plaati kunagi kuulata ilma erilise hingeliigutuseta, sest see on mind sügavalt vapustanud ja avanud mingi müstilise maailma.

Victoria muusika on nii erinev tema õpetaja Palestrina omast. Viimase klaarile, mõistuspärasele ja lihvitud ilule lisandub siin miski, mida nii vähesed on suutnud või julgenud väljendada. Mingi sügavaim kogemus sellest ainsast, mis tõepoolest on tähtis. See on muusika surnuteenistuseks (Officium defunctorum), loodud leskkeisrinna Maria, Maximilianus II lese, Hispaania kuninga Felipe II õe surma puhul – Victoria teenis teda Madridis oma elu teisel poolel. Aga see pole muusika surmast, nii nagu hilisem maailm sellest aru saaks, vaid millestki eksistentsiaalselt samaväärsest.

Victoria oskab kirjeldamatul kombel vahendada kõige puhtamat muusikalist ilu. Ja veel: ta manipuleerib ajaga. Ta on meister, kes oskab su viia teise ajamõõtmesse, eemale su seesmisest närvilisest mürast – ehe teraapia!“

Reede hilisõhtul saab kuulda tšelloversioone J. S. Bachi teostest sooloviiulile Markku Luolajan-Mikkola esituses.

Markku Luolajan-Mikkola kirjutas oma kontserdile saateteksti: „Alustasin tšellomänguga 6-aastaselt. Bachi sooloteoseid keelpillidele olen kuulnud kindlasti jube väikese poisina, aga huvi tšellomängu vastu tekkis aeglaselt. Esimest võimast elamust mäletan II süidi prelüüdi kuulamisest umbes 12-aastasena. Siis sain varsti oma noodi, mis oli Paul Tortelier’ väljaanne. Sellest on nüüd üle 35 aasta ja sealt peale on mind saatnud Bachi tšellosüidid.

Aga vaatenurk on muutunud. Noorena astusin Bachi maailma otse omaaegse rockmuusika keskelt, Led Zeppelin ja Jimi Hendrix olid mu muusikalised iidolid ja tolleaegsed tšellistid mu eeskujud. Viimased paarkümmend aastat olen mänginud tohutul hulgal Bachi aja ja selle eelkäijate muusikat viola da gambal, aga ka barokktšellol. Bachi süidid ja Bach heliloojana paistavad nüüd teisiti. Omaaegne ja läinud aegade muusika, samuti eri maade stiilid segunesid tema puhul polüfoonia, rikka harmoonia, tantsurütmide ja pillimängukunsti ainulaadseks sünteesiks. Bachi ajal polnud polüfooniline muusika enam nii armastatud kui eelmisel sajandil, kuid tema muusikas on see endiselt elus, ka teostes soolopillidele. Bachi mängides olen õppinud kõike, mis seostub muusika ja pillivalitsemisega. Olen kogenud, et Bachi muusikaga liitub kummalisel kombel inimese elu kogu spekter, tunnetus, emotsioonid ja metafüüsika on seal tasakaalus ja täielises harmoonias, seepärast pole ma saanud Bachist küllalt ja mängin teda sama väsimatult kui aastate eest.

Proovisin juba õppimise ajal mängida ka Bachi sooloviiuliteoseid, aga toona tundusid need mulle tšelloga võimatud. Mõne aasta eest tõdesin aga, et need sobivad ka tšellole õigupoolest hästi. Mu mängutehnika on aastate jooksul gamba-mängu tõttu samuti muutunud ja sobib nüüd neile teostele paremini.

Esimene käsikiri Bachi viiulisoolode tšelloversioonidega pärineb 19. sajandi algusest (Berlin Staatsbibliothek, Stiftung Preußischer Kulturbesitz, Mus. ms. Bach P 236) – viiuli partii on seal transponeeritud duodeetsimi jagu madalamale. Me ei tea, kas seda versiooni tol ajal ka esitati. Kaasaegsel tšellol Bachi viiulisoolosid kuigivõrra mängitakse ja neist on ka kaks salvestust algsetes helistikes, mida võib muidugi üritada, ent tšellol tuleb sel puhul teha liiga palju kompromisse akordide ja polüfoonia suhtes, kuna tšellol puudub e-keel.

Eestis pole Bachi viiulisoolosid tšelloga minu teada varem mängitud. Haapsalu kontserdil esitan Bachi II sonaadi ja II partiita barokktšellol duodeetsimi võrra transponeeritult, st viiuli originaalidest kvint madalamas helistikus.

Bachi muusika sobitub hästi ka kaasaegsetele pillidele, nagu ka näiteks prantsuse barokkmuusika. Ma ei esinda esteetikat, mis lähtub enesestmõistetavalt ajastu pillidest ja mänguvõtetest, kuid mängin Bachi 18. sajandi poogna ja tolleaegse tava järgi keelestatud pillil, sest need vastavad kõige paremini mu isiklikele taotlustele.“

Vanamuusikafestival on oma väga valitud esinejate ja elamust pakkuva kavaga Haapsallu vanamuusika austajaid meelitanud juba kakskümmend aastat.

Piret Hallik-Sass,
Haapsalu vanamuusikafestivali mõtte algataja ja käivitaja

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz