Jaak Allik
Riigikogu liige, SDE
Haridusminister Aaviksoo võimsa surve ja reformierakondlaste lausa kuuldava hammastekrigina saatel sunniti riigikogule kahel viimasel kevadisel tööpäeval peale põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste vastuvõtmine.
Seda tehti tervet mõistust ja demokraatlikke norme hüljates — veel päev enne teist lugemist polnud arutusele minevat lõppteksti näinud isegi kultuurikomisjon. Eelnõu vastu protesteerisid nii omavalitsusliidud kui Eesti Haridustöötajate Liit, eriarvamusi oli ka Eesti Koolijuhtide Liidul. Viimasel tunnil selgus, et päri pole ka rahandusministeerium, mistõttu võeti sealt välja kõige olulisem — koolide rahastamist puudutav osa.
Erakordse kiirustamise põhjenduseks toodi asjaolu, et abituriendid peaksid enne kooliaasta algust teadma riigieksami lävendit. Tagatipuks läks aga koalitsioon just selle punkti hääletamisel lõhki ja nii suruti seadusse ähmiga sisse õiguslikult arusaamatu tekst. Seadus sätestab ühtaegu, et riigieksam on sooritatud nii siis, kui saavutatud on vähemalt üks protsent maksimaalsest tulemusest kui ka siis, kui saavutatud on vähemalt 20 protsenti maksimumtulemusest. On päevselge, et nii selle vastuolu kui rahastamisparagrahvi tõttu peab riigikogu sügisel uuesti seadust muutma hakkama.
Antud seaduse tegelikuks põhjuseks on haridusministri seisukoht, et õpetajate palgad on Eestis madalad mitte seepärast, et riik raha ei anna, vaid seetõttu, et õpetajaid ja koole on meil liiga palju ning omavalitsused kulutavad haridusraha kuhugi mujale. Just nende kahe „pahega” võitlemiseks see seaduse loodigi.
Ministri ideoloogia nurgakiviks on saanud muust haridusmaastikust välja kistud ja puhtakspoleeritud „õpetaja palk.”
Keegi ei kahtle, et väikesed palgad on meie haridussüsteemi suuremaid hädasid. Tavamõistus peab selle all silmas pedagoogi töötasu, mille eesmärgiks on kindlustada, et klassi ees seisaksid oma motiveeritud ja autoriteetsed spetsialistid.
Reaalteadlasest minister mõistab selle all aga riigieelarvesse kirjutatud rahanumbrit, mille ta on õpetajate (ja ainult õpetajate!) miinimum (ja ainult miinimum!) palgaks rahandusministrilt välja kaubelnud. Operatsiooni eesmärgiks on vastutuse endalt kõrvalelükkamine ning pahameele suunamine omavalitsus- ja koolijuhtide peale juhuks, kui palgakasvu vähesust tajuvad pedagoogid uuesti streikima hakkama.
Mida need muudatused toovad kaasa regionaalpoliitikale, haridussüsteemile tervikuna või ka konkreetsele õpilasele — kõik see ei paista ministeeriumi üldse huvitavat. Naeruväärse liigutusega asendada kogu seadusetekstis mõiste „pedagoog” mõistega „õpetaja” soovitakse välistada riiklik vastutus nn. tugispetsialistide — logopeedide, psühholoogide, eripedagoogide — palkade eest.
Just neile „kahjuritele” ongi omavalitsused seni laiali jaganud 3,4 miljonit eurot „õpetajate palgaraha”. Ministri taktikepi all hävitatakse pedagoogide senine atesteerimissüsteem ning sellest tulenevad palgaerisused.
Vahepeal paljukõneldud kutsekvalifikatsioonisüsteemi ei näe seadus samuti ette — see jääb kutsekoja ja kutseliitude eralõbuks. Koolidele eraldatav pedagoogide enesetäiendamise raha väheneb palgafondi kolmelt protsendilt ühele. Oma loomulikku surma surevad ka üleriigilised palgaläbirääkimised ministeeriumi, omavalitsuste ja haridustöötajate vahel, sest mis mõte on teeselda läbirääkimisi ühe numbri — miinimumpalga — määramiseks, mille rahandusminister niikuinii ette dikteerib.
Kaob ka klassijuhatajatasu ning võimalus maksta palgalisa üle normkoormuse töötamise eest, sest kaob ka senine normkoormus, milleks oli 18–24 õppetundi nädalas. Õpetaja palgaarvestus muutub ülilihtsaks. Direktor sõlmib temaga palgalepingu ning 35 nädalatunni sisse mahtuvad ülesanded on „kokkuleppe küsimus”.
Direktori kasutada on seejuures raha, mis on arvestatud 21 nädalatunni ja klassitäituvuse piirkondlike normide alusel. Miinimumpalgale lisandub mänguruumiks 20% palgafondi. Koolijuhtide ühenduse esimees Toomas Kruusimägi sõnul olnuks 16 tunnise normkoormuse arvestamise puhul jutul direktori kasvavatest õigustest ka mingi mõte, aga praegu aga jääb kõik endiseks. Ehk vaene direktor peab üritama kammida kahte juuksekarva kolme ritta.
Seda muidugi juhul, kui kool üldse rahaga välja tuleb, sest riik lõpetab ka pearahapõhise, mille alla on käinud nii remondiraha kui laenutagatised, maksmise. Just neile kahele omavalitsuste niigi tühjale rahakotile juurde pandavale koormisele — tugispetsialistide tasule ja remondikulule — haridusministeeriumi virtuaalne palgatõus suuresti tuginebki.
Reaalsema osa antud tõusus annab plaanitav koolivõrgu korrastamine. Selleks on kavas hakata põhikooli astmes edaspidi haridustoetust eraldama mitte kooli– vaid omavalitsuspõhiselt. Omavalitsustele luuakse seega stiimul jätta alles nii vähe koole kui võimalik.
Uues rahastamismudelis pole enam ka kooliastmete rahastamiserinevusi. Kuna täistsüklikoolide (1.–12. klass) jõuga kaotamine tekitas liiga suurt vastuseisu, siis üritatakse nüüd sama finantsilise kägistamise abil. Täistsükli koolis peavad gümnaasiumi ja põhikooli eelarved rangelt lahus olema ning gümnaasiumi rahastab riik arvestusega, et seal peab õppima vähemasti 252 õpilast. Täna õpib paljudes meie elujõulistes maakeskkoolides 60-100 gümnasisti. Seega — kui omavalitsus soovib kooli edasi pidada, maksku vahe ja muidugi ka „karbiraha” omast taskust kinni. Sisuliselt on ette evõetud pikkade traditsioonidega ning elujõuliste keskkoolide hävitamine.
Ajal, kui regionaalminister räägib nn. tõmbekeskuste baasil toimuvast haldusreformist, teeb haridusminister kõik selleks, et neis tõmbekeskustes keskkoole likvideerida. Alles jäävad vaid maakonnakeskustesse loodavad puhtad riigigümnaasiumid, mis on muidugi head asjad, kuid mille loomine ei peaks haridusteed sulgema neile noortele, kes eri põhjustel kas ei saa või ei taha kaugemale linnakooli õppima minna.
„Reform” annab tõesti raha õpetajate palgatõusuks, kuna hõreneb koolivõrk, väheneb õpetajate arv ja suureneb nende poolt antavate tundide hulk ning õpilaste arv koolides ja klassides. Iga lugeja elukogemuse otsustada jääb, kuidas see mõjub iga õpilase arengule ning kooli õppetöö kvaliteedile. Kardan, et sel moel kujunev haridusmaastik ei meelita noori pedagoogi elukutset valima. Ja seda isegi juhul, kui õpetaja miinimumpalk nihkub lähemale keskmisele palgale, nagu minister loodab.
