Andrus Ansip: Reformierakond on keskklassi — tööinimeste — erakond

Reformierakonna esimehe, peaminister Andrus Ansipi kõne erakonna Üldkogul Tartus 25. mail

Armas Reformierakond, austatud aatekaaslased üle Eesti, Mul on hea meel tervitada teid oma kallis kodulinnas – tänu Reformierakonna pingutustele ilusamas ja uhkemas kui kunagi varem.

Paslik ongi alustada verivärske Tartu vanasõnaga, mida alles täna kuulsin: läinud kord üks mees erakonna esimeheks… ja jäänudki.

Nali naljaks.

Head sõbrad, viimastel Riigikogu valimistel ütlesime ausalt ja selgelt välja oma kavad ja kavatsused. Pakkusime 4-aastase tegevuskava, kuidas hoida Eestit kriisis eduvõimelisena.

Rahvas toetas meie kavu rohkem kui ühegi konkurendi omi ja andis nende teostamiseks selge mandaadi. Reformierakond võitis valimised 164 255 häälega. Mind toetas valimistel 18 967 valijat. Meie erakonnale anti volitused valitsuse moodustamiseks.

Selline toetus mitte üksnes ei anna volitusi, vaid ka kohustab.

Tänased erakonnavalimised, 4-aastase valimisperioodi keskel, on meie jaoks seepärast mitmes mõttes vahekokkuvõte.

Ütlesin juba veebruaris erakonna volikogul, et mina oma valijaid ei peta ning kavatsen jätkata valimislubaduste täitmist ja kandideerin esimeheks ka seekord. Lubasin, et praegust valitsust juhtides annan ma endast parimaEesti riigi hea käekäigu eest seismisel.

Kallid kaasvõitlejad, minu vaateid te teate. Need on Reformierakonna vaated.

Te teate, et Reformierakonna missioon on vaba ühiskonna kaitsmine ja võitlus majandusliku heaolu kasvu eest — kõigi Eesti inimeste heaolu kasvu eest. Minu veendumuste kohaselt püsib edukas riik tugeval keskklassil, tööinimestel, ja et minu nägemuses on Reformierakond keskklassi — tööinimeste — erakond.

Erakond, kes seisab sõltumata rahvusest või muudest tunnustest nende valijate eest, kes unistavad perelisast, oma majast, väärikast vanaduspõlvest, iga–aastasest päikesereisist.

Te teate, et ma olen veendunud reformist, kes usub, et alati on võimalik asju järk–järgult paremaks teha, probleemidele lahendusi leida ja nende teostamiseks ka liitlasi omada.

Erakonnana oleme me alati olnud tulevikupartei, proovinud koos otsida töötavaid lahendusi, eluvõimelisi reforme, olgu majanduse elavdamiseks, demograafiliste trendidega mõjutamiseks või riigikorralduse moderniseerimiseks.

Reformierakond on varsti juba 20 aasta jooksul väga hästi oma missiooni eluviimisega hakkama saanud. Just Reformierakond on eriti viimasel keerulisel aastakümnel olnud Eesti vabaduse, vabaturumajanduse ja vaba ühiskonna kestmise sisuliseks kindlustajaks. Meil on põhjust oma erakonna üle uhke olla.

Head sõbrad, on täiesti loomulik, et neile, kelle eesmärgid on meie vaadete ja sihtidega risti vastupidised, ei meeldi sugugi, et me oma missiooni hästi täidame.

Seepärast on nüüd juba pea poolteist aastat üritatud meid ja meie poliitikat üle valada kahtluste laviiniga, mille keskmes on olnud küsimus: äkki on meie tegevus ikkagi kuidagi kõver, kallutatud mingites karvastes huvides? Mõnda aega on meie erakonnale esitatud ühte ja sama küsimust sajal erineval moel:kuidas te tõestate, et te ei ole ajanud asja kellegi hämarates huvides?

Auväärt sõbrad ja oponendid, me tõestame seda oma poliitikaga. Oma avaliku poliitikaga. Iga jumala päev. Juba pea 20 aastat.

Ma küsiksin hoopis meie vastastelt — kelle huvides siis on olnud Reformierakonna aetud poliitika seista ettevõtlusvabaduse eest ja kaitseks?

Kelle huvides on Reformierakond ajanud poliitikat, mille eesmärgiks on olnud:
– lihtne ja selge maksusüsteem?
– Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilvese toetamine presidendiks?
– ettevõtte tulumaksu kaotamine ja üksikisiku tulumaksu vähendamine?
– Eesti viimine Euroopa Liitu ja NATOsse?
– eesti keele kaitseklausli lisamine põhiseaduse preambulisse?
– vanemahüvitis?
– Eesti riigikaitsekulude viimine 2%ni SKTst?
– vajaduspõhine lastetoetusreform?
– Eesti väärikuse ja iseseisvuse kaitsmine pronksiööl?
– eurole üleminek ja Eesti edukas juhtimine läbi majanduskriisi?

Vastake ka küsimusele — kelle huvides on ajanud vastupidist poliitikat meie oponendid?

Reformierakonnal ei ole mitte midagi varjata, ammugi häbeneda — meie poliitika on olnud avalik, kõigile näha ja kritiseerida ning teeninud üksnes ja ainult Eesti kodanike heaolu kasvatamise ja iseseisva Eesti riigi kestmise huve.

Fakt jääb siiski faktiks. Ühe ämma tõest sünnitati läinud aasta suurim vale. Ämm oli tõeline, raha aus. Annetus oli nii seaduse kui eetika seisukohalt lubatud — aus ja läbipaistev.

Lihtne on öelda: poliitika, aga ka ajakirjandus ja õiguskaitse ei pea mitte ainult olema aus, vaid ka näima aus. Tegelikkuses võib mõnikord juhtuda nii, et aus näib valena ja vale näib ausana. Kuid näilisus, mõnikord eksitav näilisus, ei too kaasa näilist, vaid tegelikku ülekohut. Ja sellega ei tohi me kunagi leppida.

Head sõbrad, Kaks aastat valitsuse juhterakonna ja peaministrina on pikk aeg, rääkimata kaheksast. Ütlesin ennist, et tänane üldkogu on erakonnale omamoodi vahekokkuvõte.

Me teame, et aastail 2005-2013, see tähendab Reformierakonna juhitud valitsuste ajal on keskmine vanaduspension suurenenud üle kahe korra.

Meie riiki on järjestikuste valitsuste ajal juhitud vastutustundlikult. Täname selle eest ka kõiki meie koalitsioonipartnereid, eriti Isamaa ja Res Publica Liitu.

Me ei ole elanud tuleviku arvel, me ei ole kogunud riigile hukatuslikke laene, headel aegadel oleme säästnud, mis on võimaldanud elada üle raskemad ajad.

Kui Itaalia pidi mullu iga elaniku kohta maksma riigi laenude intressikuludeks 1392 eurot, Euroopa Liidus keskmiselt 754 eurot, siis Eestis oli see summa vaid 20 eurot.

Ajal, mil paljud riigid peavad maksma hiigellaenude hiigelintresse, saame meie kulutada raha õpetajate, politseinike ja teiste riigiteenistujate palkade, niisamuti pensionide tõstmiseks.

Ma võiksin siin samasuguste näidetega jätkata, aga laseme seda kokkuvõtet seekord teha neutraalsetel vaatlejatel või lausa meie oponentidel.

See siin on verivärske Eesti Inimarengu aruanne, mille autoriteks Eesti juhtivad sotsiaalteadlased, nende hulgas mitmed meie põlised kriitikud. Sekka ka mõni puhastverd sots.

Kallid sõbrad, ma pean teile ütlema, et äsjailmunud Inimarengu aruanne on ülistuslaul Reformierakonna poliitikale. Tunnustan aruande koostajaid akadeemilise aususe eest.

Ma ei kujuta ette kui valus võib olla vasakpoolsetel kõike seda möönda, mida Eesti viimaste aastate arengust ausalt rääkides möönda tuleb.

Aruande autorid sisuliselt möönavad, et meie poliitika on suunatud igaühe jõukuse ja heaolu kasvule ning viib kokkuvõttes edasi kõiki ühiskonnaelu valdkondi.

Aga laskem meie tegemistest rääkida teistel.

Mati Heidmets, Inimarengu aruande peatoimetaja, ütles, et aruande koostajail ei õnnestunud leida ühtegi riiki, mis oleks olnud taasiseseisvumise algusaegu Eestist inimarengult tagapool ning on vahepeal meist mööda liikunud.

„Võiks teha järelduse, et segases maailmas ja hästi üldises vaates on Eesti teinud peaaegu maksimaalse tulemuse,” ütleb Heidmets.

Aruandes endas kirjutab Heidmets selle kohta: „Lõhkise maailma taustal näeb Eesti hea välja. ÜRO 2013. aasta inimarengu aruande kohaselt oleme me jätkuvalt väga kõrge inimarenguga riik. Maailma mastaabis pole Eesti sugugi vaene ääremaa, milliseks me ennast ajuti mõtleme – tegelikult oleme keskmisest oluliselt targem, rikkam ja arenenum riik ning globaalsel turuplatsil hästi hakkama saanud ühiskond.”

Olgu mainitud, et Eesti on ÜRO Inimarengu aruandes oma arengult maailma riikide hulgas kõrgel 33. kohal.

Kuidas on lood majandusliku ebavõrdsusega?

Triin Roosalu Inimarengu aruandes: „sissetulekute ebavõrdsus /on/ Eestis Euroopa keskmisel tasemel ning märgata on ebavõrdsuse mõningast vähenemist.”

Kuidas on seis rahva tervisega?

Raul-Allan Kiivet võtab kokku: „Üldiselt on Eesti rahvastiku tervis viimasel aastakümnel paranenud. Eeldatava eluea ja tervena elada jäänud aastate poolest on Eestis 21. sajandil saavutatud rekordtase.”

Aga demokraatia ja kodanikuühiskond? Viimastest valimistest saadik oleme kuulnud, et siin on asjad halvad. „Eesti demokraatia laguneb meie silmade all,” väitis sots Marju Lauristin Harta 12s.

Inimarengu aruandes kirjutab seesama Marju Lauristin seevastu: „Analüüsi tulemusel võime väita, et Eesti ühiskonna areng on jõudnud tasemele, kus demokraatlikule õigusriigile vajalikud institutsionaalsed mehhanismid on piisavalt kindlustunud ja toimivad suhteliselt hästi.”

Ma küsiksin: kummal juhul Lauristini uskuda, kas hartas või aruandes?

Vaatame edasi.

Lauristin, koos teise „hartalase” Juhan Kivirähkiga kirjutavad:

„Seejuures on Eestis, võrreldes teiste uute EL-i liikmetega, usaldus nii valitsuse kui parlamendi suhtes kõige kõrgem.”

Ja teisal: „Üldiselt võib siiski väita, et Eestis on esindusdemokraatial põhinev poliitiline süsteem kujunenud avaliku kriitika suurenemisele vaatamata stabiilsemaks kui enamikus teistes Ida- ja Kesk-Euroopa riikides.” Sama hinnang kordub nende autorite sulest veelgi.

Martin Mölder ja Vello Pettai ütlevad Eesti vabaduse ja demokraatia seisundi kohta: „/Indeksid/ annavad Eestile üsna maksimumilähedase tulemuse, mis tähendab, et käesolevaks hetkeks on Eesti saavutanud kõrgeima demokraatia taseme, mida nende indeksitega on võimalik määratleda.”

Ma usun, et eelöeldu valguses pole liialdus nimetada viimast pea kahtkümmet aastat, mil Eesti poliitikat oleme väga suurel määral suunanud meie teiega, vabatahtlik ja rõõmsatujuline poliitikaühendus Reformierakond. Ja meil on põhjust selle üle siiralt uhke olla.

Meil ON viimase 20 aasta arengute pärast põhjust uhke olla terve rahva, maa ja riigina. Aga kas me ka oleme?

Siit jõuan ma ühe läbiva probleemini, mida ka Inimarengu aruanne esile toob ja mis vähemasti näib olevat kergesti lahendatav, sest see näib sõltuvat vaid meie endi tahtest, hoiakutest ja häälestatusest.

Üht sotsiaalmeedia teravkeelt tsiteerides nimetaksin ma seda probleemi vingumürgituseks. See on pidev, justkui loomupärane vingus olemise seisund, mis meie igapäevast kooselamise kvaliteeti selgelt halvendab ja võimalikest win-win olukordadest aina ving-ving olukordi taastoodab.

Anu Toots ütleb juba korduvalt tsiteeritud Inimarengu aruandes selle kohta selgelt: „meie tulevikuoptimismi kasutamine arengumootorina võib sattuda ohtu inimeste madala enesehinnangu tõttu. Tunnetuslikult hindavad eestimaalased end viletsamaks kui näitab objektiivne statistika.”

Millest see küll tuleb? Millest tuleb see krooniliselt madal enesehinnang, lausa masohhistlik pahurus, mille ainsaks tagajärjeks ei saagi olla muu kui püsivalt halb enesetunne ja kogu emotsionaalse elukeskkonna reostamine negatiivsusega?

Peeter Vihalemm tõdeb Inimarengu aruandes, et Eesti ühiskond paistab silma väga suure meediavabadusega ja väga aktiivse infotarbimisega. Üldise meediakasutuse tase on Vihalemma sõnul Eestis oluliselt üle EL-i keskmise.

Ühes satiirisaates etendati kunagi valimisteks valmistumist ja Reformierakonna jaoks pakuti seal välja loosung: Kui tahad olla õnnelik, siis ole!

Mu meelest tabati selles meie erakonna vaimu üsna hästi. Reformierakond on alati olnud tulevikku jaatav ja positiivsete inimeste erakond. Erakond, kes usub, et elu saame paremaks muuta üksnes meie ise omaenda hoiakute ning tegudega.

Ütlesin selle aasta Vabariigi aastapäeval siinsamas Tartus, et mulle tundub iga päevaga üha selgemalt, et Eesti saatus sõltub sellest, kui kalliks keegi meist oma maad peab. Kui südame lähedal see riik igaühele meist on. Sellest sõltub Eesti tulevik.

Norralane on uhke Norra üle, venelane Venemaa üle.

Ja meie oleme häbenemata uhked Eesti üle! Uhked meie maa, meie kauni looduse üle. Meie ilusate valdade ja linnade üle, mis näevad iga aastaga välja üha rohkem nagu need, mida oleme imetlenud turvalistes ja hoolitsetud Põhjamaades.

Ma olen uhke, et hiljuti arutas Rootsi Eesti eeskujul ühetaolisele tulumaksule ülemineku ideed. Olen uhke, et Eesti aastaid hoolikalt disainitud ja hoitud ettevõtluskeskkond meelitab siia üha rohkem Soome ettevõtjaid nagu võisime äsja lugeda.

Me oleme uhked Eesti riigi üle. Eestist on mõne aastakümnega saanud riik, millest teised eeskuju võtavad.

See suur muutus on saanud teoks tänu tublidele Eesti inimestele, kes on tahtnud teha asju paremini. See püüdlus, see Eesti inimeste visadus, see positiivne jonn ja mitte ving, viib meid edasi. Need püüdlustega inimesed on teinud meie elu rikkamaks ja paremaks seni ja nende püüdlused on see, mis teevad meid rikkamaks ja meie elu paremaks ka homme. Samm-sammult.

Eestis on väga palju asju, mis on hästi tehtud ja mille üle võib julgelt uhkust tunda. Nii suuri kui väikeseid asju, mis on viinud meie elu edasi kogu Eestis, igaühe kodukandis ja tublide Eesti inimeste kodudes. Ja tundes meie inimesi, võime kindlad olla, et me teeme tulevikus veel rohkem, et iga Eesti inimene saaks vaadata tänasest paremasse homsesse.

Armsad erakonnakaaslased, me tahaksime olla jõukamad ning me tahaksime, et meid oleks rohkem, et elaksime kauem ja tervemalt kui täna.

Mõistagi tahavad inimesed olla ennekõike õnnelikud, kirjutas hiljuti Peeter Jalakas. Aga olen kindel ka selles, et ükski inimene ei taha, et seda õnne tuleks tema õuele ja magamistuppa tooma isiklikult Ansip vabariigi valitsusega.

Poliitikute ja valitsuse ülesanne on luua inimestele elamisväärne elukeskkond. Oma õnne leiavad vabad inimesed iseseisvalt. Kordan eelpool öeldut — õnnelikkus, enesega rahulolu on ennekõike mõtte- ja eluviis, mitte valitsuse poliitika saavutus.

Eesti inimeste põhimured on seotud igapäevase majandusliku toimetulekuga. Nende probleemide lahendamisega valitsus saab tegeleda ja see on ka meie prioriteediks.

Kuidas meie vasakpoolsed oponendid ka ei üritaks keerutada justnagu kasvaks üldine jõukus rahva taskust võetavatest maksudest – iga inimene teab, et ainuke püsiv sissetulekute kasvu allikas on majanduskasv.

Ainult siis, kui suudame majandust kasvatada, kasvavad ka meie inimeste sissetulekud. Ainult siis saavad ettevõtjad maksta oma töötajatele suuremat palka ja ainult siis saab riik eelarvest maksta suuremaid pensione ja abivajajatele sotsiaaltoetusi.

Kuidas majanduskasvule veelgi hoogu anda? Kuidas toestada Eesti majandusarengu jõudmist järgmisele tasemele?

Päris selge on, et Eesti üldise jõukuse tõusuks on vaja tootlikkuse kasvu ja selleks omakorda kahte asja: rohkem nutikust ehk tipptasemel teadmiste ja tehnoloogia laiemat kasutuselevõttu ning rohkem kapitali.

Peamine, mida valitsus saab ära teha, on ettevõtlus- ja maksukeskkonna rahvusvahelise konkurentsivõime hoidmine ja suurendamine. Uusi töökohti ja tipptasemel tehnoloogiat Eestisse toov investor armastab stabiilsust, usaldusväärse rahanduse ja vähese bürokraatiaga riike ning madalaid maksumäärasid nii kapitalile kui ka tööjõule.

Seda kõike me kavatseme pakkuda. Reformierakonnal on siin järgmiseks kaheks aastaks kindlad plaanid. Me kavatseme:
– langetada tulumaksu ja maksukoormat;
– fokusseerida Euroopa Liidu eelarve pikale arengule, töökohtadele ja konkurentsivõimele;
– läbi viia riigi finantsjuhtimise reform;
– jätkata riigiaparaadi kaasajastamist – sealhulgas tugiteenuste ja avaliku teenistuse ning maksukogumise tõhustamist, seda viimast ausa konkurentsi ja ausa maksumaksja koormuse vähendamise eesmärgil;
– luua Eesti pensionifondidele võimaluse investeerida riigiasutuste kasutatavasse ehk RKASi kinnisvaraportfelli;
– kehtestada uus planeerimis- ja ehitusseadustik, et ehitamine ja planeerimine oleks lihtsam ja kiirem;
– tugevdada inimeste põhiõiguste kaitset, loobudes põhjendamatust bürokraatiast ja kriminaliseerimisest;
– panna Eesti positiivne kuvand kapitali ja töökohtade siiameelitamiseks veelgi paremini tööle.

Just iga inimese väärtustamise eesmärki kannavad kavandatavad vajaduspõhised pere- ja sotsiaaltoetused, töövõimereform kui ka jõulise panuse tegemine personaaltervishoiu edendamisse.

Peame aina arendama keskkonda, kuhu Eesti inimesed sooviksid lapsi ilmale tuua.

Aasta tagasi tegin teile üldkogul ettepaneku viia läbi vajaduspõhine lastetoetuste reform. Viis nädalat veel ja ideest on saanud reaalsus — alates 1. juulist hakkavad täiendavat toetust saama just need pered, kes riigi tuge enim vajavad. Lisaks madalama sissetulekuga peredele otsustasime täiendava lastetoetuse saajate ringi lisada ka pered, kus kasvab kolm või enam last. See oli teadlik valik, sest soovime, et kolm last oleks normiks igas Eesti peres.

Täna veel sündimata lapsed võiksid olla meie parimad kingitused viie aasta pärast saabuvaks oma riigi sajandaks sünnipäevaks.

Iga inimese väärtustamise mõttest on kantud ka kavandatav töövõimereform. Igal seitsmendal Eesti tööealisel isikul on osaline või täielik töövõimetus. Paljud neist, kokku ligi 100 000 inimesest (98 800), soovib oma töövõimet taastada ning aktiivsesse ellu naasta.

Paljusid neist saab riik aidata – investeerides nende inimeste tervise taastamisse, töötamist võimaldavatesse abivahenditesse ja töökohtade kohaldamisse. Oleme selleks varunud üle 200 miljoni euro, millest 169 miljonit tuleb Euroopa Liidu maksumaksjalt.

Summad on suured ja võimaldavad aidata paljusid, kuid — nagu ütleb aktiivselt erivajadustega inimeste huvide eest seisev Jüri Jaanson — veelgi olulisem on see, et muudaksime oma suhtumist erivajadustega inimestesse ning näeksime töövõime kao asemel positiivselt võimalusi töövõime taastamiseks.

Tööpuuduse kiire langus on taas tõstatanud küsimuse tööjõu puudusest ning erivajadusega inimeste tööle aitamine on oodatud nii inimeste endi kui tööandjate poolt. Kolme reformierakondlasest ministri ettevalmistatud — töövõimereformil on kõik eeldused kujuneda viimase kümnekonna aasta suurimaks suhtumise muutuseks sotsiaalvallas.

Ja veel ühest üliolulisest teemast meie jaoks — rahva tervisest.

Kogu maailm vananeb, kulutused tervishoiule suurenevad ning kõikjal otsitakse võimalusi, kuidas saavutada tasakaal terve rahvastiku ja ravikulude vahel.

Personaalne tervishoid on üks lahendustest, millele peaksime kõvasti panustama. Nimetan seda teadlikult tervishoiuks, mitte meditsiiniks — sest tervishoid sisaldab võimalust ennetada kallist meditsiinilist ravi.

Kuigi Eestis on personaalset tervishoidu tutvustatud ka varem, tõi teema laiema publiku teadvusesse hiljuti USA näitlejatar Angelina Jolie, kes geeniuuringutest saadud informatsiooni põhjal võttis vastu otsuse pikendada oma eluiga ja tervena elatud aastaid. Seda kõike iseenda kvaliteetsema elu nimel.

Ma näen selles valdkonnas Eesti jaoks suurt potentsiaali, kui me seame endile varakult eesmärgiks saada selles vallas üheks maailma juhtriigiks.

Ma näen selles Eesti inimeste tervelt elatud aastate kasvu, kvaliteetsemat ja pikemat elu. Ma näen ennetustegevusega kokkuhoitavat raviressurssi. Asjatundjate hinnangul saaks vähemasti kümnendik ravirahadest mõistlikuma kasutuse — vähemalt 100 miljonit lisaeurot tervishoiule! Ma näen arengutõuget majanduse innovatsiooniks ja sellest tõusvat otsest kasu eestimaalastele töökohtade ja kõgemate sissetulekute näol.

Ma näen, et tulevik saab aina enam olema personaalse tervishoiu päralt. See on uus põlvkond tervishoius: ennetav, personaalne, ennustav ja osaluslik.

Ma väidan, et Eestil on väga head eeldused saada personaal­tervishoiu valdkonna pioneeriks. Meil on tugev IT sektor ning toimivad e-lahendused nagu ID-kaart, e-tervis, digiretsept. Meil on geenivaramu. Kui olemasolevad lahendused kohtuvad hea hariduse, oskuste, teadmiste ja isikuandmete kaitsega, annab see Eestile ainulaadse eelise personaalse tervishoiu süsteemi ülesehitamiseks.

Meil on geenivaramus üle 50 000 inimese andmed. Eestis vajaliku andmebaasi koostamiseks on vaja vähemalt 5000 geenidoonori DNA täielik sekveneerimine. Saadav info võimaldab koostada Eesti populatsioonile omase geenikiibi, mis on oluline infoallikas meid kõiki ravivatele arstidele.

Rõhutan, et väga olulisel kohal kogu süsteemi arendamise juures peavad olema vabatahtlikkus ja isikuandmete kaitse.

Kuidas see praktikas kedagi aidata võiks?

Ma toon prof Andres Metspalu lihtsa näite: glaukoomi ehk rohelise kae risk on enamasti geneetiline. Silmarõhu tõustes võib inimene nägemise kaotada. Riski ette teades tuleb regulaarselt mõõta silma rõhku. Rõhu tõusu korral piisab silmatilkadest ja inimene ei jää pimedaks. See on selge näide juhtumist, mida ei saa ravida, küll aga ennetada säilitades oma elukvaliteedi.

Head sõbrad, meile öeldakse ikka — aga inimesed lähevad Eestist ära. Milline on teie poliitika Eesti inimeste kodumaale tagasikutsumiseks?

Ärgem unustagem, et piiride avanemine, inimeste vaba liikumine on olnud meie rahva ja valitsuste aus programmiline eesmärk, üks iseseisvuse taastamise eelseid paleusi.

Välismaale siirdumisel on mitmeid tahke.

Tunnen rõõmu noorte üle, kelle ees maailm on avatud, kes saavad ennast arendada ka mujal. Kindlasti ei tähenda välismaal õppimine või töötamine oma kodumaaga hüvastijättu.

Ka minu noorim tütar teeb plaane minna õppima välismaale. Tal on see võimalus. Võimalus, mida meil, tänaste noorte vanematel ei olnud.

Peaministrina muretseksin ma hoopis rohkem siis, kui eestlased ei oleks kusagil oodatud, kui meie keeleoskus, teadmised ja maine ei võimaldaks meid kusagil mujal väljaspool Eestit ennast teostada. Ma arvan, et just sellise, endasse sulgunud ühiskonna tulevik oleks ohustatud.

Näitan teile Inimarengu aruannet ja ütlen, et meil on eestimaalaste koju tagasitoomise programm olemas.

See on meie üldine rahva jõukuse suurendamisele suunatud poliitika. Me oleme teinud läbi kiire ja eduka arengu just tänu meie järjepidevale majanduse arenemist soodustavale poliitikale mitte ühekordsete populistlike kingikotikeste pakkumisega.

Siinsete inimeste heaolu kasv – inimeste suurema igapäevase sõbralikkuse kõrval — on ainus tegelikult toimiv rohi Eestist väljarändamise vastu.

Kallid sõbrad, veel üks asi, millele peame tõsist tähelepanu pöörama — see on noorte meeste haridustaseme tõstmine.

Inimarengu aruanne ütleb, et madalama haridusega 30-aastane mees elab Eestis 17 (!) aastat vähem kui kõrgharidusega, samas kui Lääne-Euroopas on see erinevus 4–6 aastat. Naiste puhul on see vahe oluliselt väiksem.

Kõrgem haridus on statistika järgi tegelikult üks universaalne rohi mitmete hädade vastu.

Kui tahad kauem elada — mine ülikooli, ôpi.

Kui ei taha töötuks jääda, mine ülikooli, õpi. Tahad suuremat sissetulekut – mine ülikooli, ôpi.

Head kaasvõitlejad, kuigi täna volitusi maha paneva juhatuse ametiajal ei olnud tarvidust viia erakonda valimistele, ei olnud need aastad just kergete killast. Tänan oma aseesimehi Keit Pentus-Rosimannust, Jürgen Ligi ja Urmas Paeti ning kogu lahkuvat juhatust südamest arukuse, riigimehelikkuse ja ühtehoidmise eest.

Täna valitava juhatuse ametiaja sisse langevad seevastu tervelt kolmed valimised – kohalikud, Euroopa Parlamendi ja Riigikogu. Sügisesteks kohalikeks valimisteks on erakond teinud pingutusi, et meie esindus neil valimistel oleks kõigi aegade suurim ja edukaim. Põhjalikumalt räägib kohalikeks valimisteks seatud eesmärkidest ja ettevalmistustest oma kõnes kindlasti peasekretär Martin Kukk.

Head sõbrad, Reformierakonna missioon kaitsta kodanike vabadust, vaba ettevõtlust, parlamentaarset demokraatiat ja oma riiki on täna eriti aktuaalne.

Me peame keskenduma rollile, mida oleme siiani edukalt täitnud — olema Eesti paremaks ja jõukamaks muutmise veduriks.

Meie valijad ootavad meilt, et Reformierakond oleks tugev ja tulevikku vaatav.

Seepärast kutsun tegutsema kõiki, kes armastavad vabadust kui väärtust ja Reformierakonda kui vabaduse parteid.

Kutsun tegutsema kõiki, kes tahaksid, et väärika ajalooga Reformierakond liiguks jõuliselt edasi ka tulevikus, tehes rohkem õigeid asju kui keegi teine, et Eesti oleks turvalisem, õnnelikum ja jõukam.

Et meid kõiki liidaks ja ühendaks Eesti edu. Ei rohkem ega vähem.

Eesti vajab iga päev paremaks muutmist ja mitte keegi peale meie endi seda tööd ei tee. Jõudu tööle! Elagu Reformierakond. Elagu Eesti!