Nädalavahetusel Helsingis peetud mardilaat on üks viimase aja suurimaid Läänemaa promoüritusi. Sadakonna inimese sõit üritusele ja sellele eelnenud poolteist aastat ettevalmistusi. Kas see mäng vääris küünlaid?
Võib–olla ainult laadasaali külastades võis küll märkamata jääda, kus Läänemaa osa algas ja kus lõppes. Läänemaa oli küll kujunduslikult eristatud, kuid tavalaadalisena, pilk lettidele suunatud, ei pruugi inimene seda märgata.
Kultuuriprogrammis oli Läänemaa hõng paremini tuntav. Nagu ütles Anneli Haabu, oli eesmärk, et esinejad oleksid Läänemaaga seotud ja tunneksid, et on oma asja eest väljas. See oma asja tegemise tunne jõudis saali küll.
Kõige suurema promotöö tegi ilmselt Sofi Oksanen täiesti ettekavatsemata. Tähtis on seegi, et tänu mardilaadale mõni „kadunud poeg” taas oma juurtele mõtles.
Kui ka iga mardilaadaline ei pruukinud aru saada, mis või kus see Läänemaa asub, oli kindlasti väga palju neid, kellele midagi kuklasse tiksuma jäi. Nii et mäng oli küünlaid väärt.
