1

Maailma toidupäev: kas ühistuline tegevus aitab näljahäda vastu?

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

1695.–1697. aastal tabas Eestit kõigi aegade suurim näljahäda, mida on hakatud kutsuma Suureks näljaks. Vili ikaldus täielikult järjest kahel aastal ning lisaks olid talved väga külmad. Nälga ja samal ajal levinud haigustesse suri hinnanguliselt 70 000–75 000 inimest ehk ligi neljandik elanikkonnast.

Kõige hullemini tabas nälg maarahva vaesemat osa, sulasrahvast ja vabadikke. Nemad ei saanud enamasti osa neistki vähestest viljavarudest, mis Eestis veel alles olid. Suur osa vilja oli juba enne näljaaega välja müüdud ning ka näljahäda ajal veeti Eestist vilja välja, et leevendada näljahäda Rootsis ja Soomes.

Selline õnnetus tabas Eestit üle 300 aasta tagasi, kuid mitmetes maailma piirkondades on taoline olukord üsna tavapärane ning seda mitte erakordse ikalduse, vaid sõdade, kehvade tootmistingimuste ning halva valitsemise pideva tagajärjena. 16. oktoobril tähistatav maailma toidupäev võtab kokku inimolukorra maailmas ning püüab meid panna vaatama kaugemale oma ninaesisest.

Seekordse toidupäeva teemaks oli „Põllumajandusühistud – maailma toitmise võti“, mis rõhutab koostöö tähtsust toidujulgeoleku saavutamisel, seda eriti väiketootjate vahel, kes moodustavad suurema osa tootjaist ning toodavad enamiku inimkonna toidulauale jõudvast toidust.

Kuidas põllumajanduse kasv aidata saab?

ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni (FAO) äsjailmunud raporti andmetel kannatab kroonilise alatoitluse käes 870 miljonit inimest – iga kaheksas meie planeedil –, neist 16 miljonit arenenenud riikides. Suurim koguarv nälgivaid paikneb Aasias (ca 560 miljonit), kuid Aasia on olnud samas viimastel kümnenditel üks edukamaid nälja vähendajaid. Samal ajal Aafrikas on probleem pigem kasvanud.

Nälja põhjuseks pole tänapäeval niivõrd toidunappus, kuivõrd toidu kättesaadavus ja taskukohasus. Mõned riigid lubavad endale hoopis toidu raiskamist ning peavad võitlust ülekaalulisuse probleemiga. Seega tuleks vaadelda toiduga kindlustatust üldise majandusarengu kontekstis.

Tänapäeval räägitakse peamiselt kaheastmelisest lähenemisest toiduga kindlustatusele, kus ootamatult tabanud kriisiolukorras tuleb sekkuda kohe – vajadusel toiduabi anda ning käivitada väljastpoolt teatud turvavõrke nagu tervisekaitse, toiduvautšerid või rahaline abi. Pikaaegse tulemuslikkuse annab samas kõikide osapoolte koostööl toimiv strateegia, mis sisaldab endas läbimõeldud toetusskeeme nii põllumajandusse kui teistesse sektoritesse, et tagada ka majanduskasv.

Siinjuures tuleb rõhutada, et kasv põllumajanduses on võrreldes kasvuga muudes sektorites kuni viis korda võimsam meetod vaesuse vähendamiseks kõige vaesemate seas. Kasv teistes sektorites toimib aga mõjukama nälja leevendajana nende hulgas, kes teenivad juba üle 2 dollari päevas.

Võti tulevikku – ühistuline tegevus?

Näljaga maadlevate riikide üks peamisi eripärasid on olukord, kus tootja on ühtlasi ka enda toodangu põhitarbijaks. Aafrikas on mitmetes riikides erinevatel põllumajandussaadustel turul osalejaid tootjate koguarvust ainult 10–50%, sest turule sisenemise kulud on liiga suured ning toodangumaht liialt väike. Seega peaksid valitsused neis riikides soodustama eelkõige turu loomist põllumajandussaadustele, k.a läbi infrastruktuuri, mis on sageli üsna olematul tasemel. Samuti on näiteks OECD küllaltki mõjukaks hinnanud sisenditoetusi, kuid seda koos haridusprogrammide tugevdamisega, et vältida väetiste jmt väärkasutusi. Ekstreemsetel juhtudel, nt erakorralise kriisi olukorras, võivad kasu tuua ka turule sekkumise meetmed.

Toidutootmise efektiivistamine on arenenud maades käinud üsna sarnase mudeli läbi, põllumajanduses hõivatute osakaal ajas on langenud ning tehnoloogia olulisus kasvanud koos tootmisettevõtete suurusega. Analüütikute hinnangul ootab sarnane areng tõenäoliselt ees ka praegu nälja käes vaevlevaid maid, ehkki mitmetes neist on maa omandivormid, pärimisõigus jms arenenud üsna vähesel määral või soodustavad maakasutuse jätkuvat killustumist. Eriti tavaõigusele tuginevates riikides nähakse potentsiaalset lahendust mastaabiefekti loomiseks ühistulises tegevuses.

Kolmandik maailma toidust kasvab kunstlikult niisutatud maal

Nõudlus toidu järele on lähitulevikus veelgi suurenemas seoses demograafiliste protsessidega, mida ei saa lihtsalt ümber pöörata, kuid mille puhul ennustatatakse küll ennetavate meetmete ning teavitustöö mõju kasvu ajas. Kujunenud olukorras on tähtis piiratud ressursside arukas kasutamine; ca 70% maakeral inimese poolt tarbitavast veehulgast kulutatakse põllumajanduse otstarbeks. Taastuvenergia arendamine võimaldab mõningal määral pidurdada negatiivseid kliimamuutusi, kuid konkureerib samas üha enam toidu tootmiseks kasutatava maaga.

Täna toodetakse 1/3 maailma toidust kunstlikult niisutataval maal. Kahtlemata tuleb kiiresti parandada saagikust põllumajanduses. Peamine küsimus siin on innovatsioon ning suurem panustamine põllumajandusteadustesse ja -haridusse, mis on viimase 30 aasta jooksul kogenud kroonilist alarahastatust. See võimaldaks tootjatel võtta kasutusse kõik tehnoloogilised võimalused ning täiendavalt harida erinevatel põhjustel sööti jäänud maid.

Õigus toidule on üks olulisemaid inimõigusi, kuid selle õiguse rahuldamise peab garanteerima eelkõige riigi valitsus, kasutades selleks muuhulgas ka rahvusvahelist abi. Siinkohal tuleb positiivselt tunnustada paljude arenguriikide märkimisväärset panustamist põllumajanduse arendamiseks viimastel aastatel. Mitmete riikide vaesuslõksu põhjuseks on aga pikaleveninud poliitilised kriisid, nendega kaasnevad kodusõjad, olematu keskvalitsus ning hõimusuhete sasipuntrad, mis ei lase majandusel moonutusteta toimida ega anna erainitsiatiivile võimalust oma kasvupotentsiaali rakendada. Neid probleeme ei saa lahendada väljast sissepoole doonorabiga, vaid eelkõige riigi elanikkonna enda ühisel soovil oma elu paremaks muuta.

Siim Tiidemann,
Eesti alaline esindaja ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni (FAO) juures

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Neeger
Neeger

Eesti ongi sellel teemal kuia arengumaa või Aafrika riik. Teadmised ja võimekus ühistulise tegevuse jaoks puuduvad isegi mõiste ruumis puudub selline mõiste nagu ühistegevus maru kodune tunne on. läänemaal puudub isegi organisatsioon kes sellega tegeleks, te räägite siin mingist arengust. meie arenguideeks on see et saaks soome tööle ja talunikele seepi ning nööri.

wpDiscuz