Täna külastas Lääne Elu toimetust ajakirjanik Anna Gerassimenko Kemerovost, kes otsustas oma puhkuse ajal käia läbi kolm Balti riiki ja kui juba on Siberist nii kaugele tuldud, põigata korra ka Helsingisse.
Haapsallu tõi teda kahe aasta tagune tutvus Haapsalus elava ajakirjaniku Ene Pajulaga. Pajula käis 2010. aasta suvel Kemerovos, otsides seal oma vanaisa jälgi. Läänemaal metsaülemana töötanud vanaisa arreteeriti detsembris 1944 ja saadeti Kemerovost 100 km kaugusele jäänud vangilaagrisse. Ta lasti maha sügisel 1946.
Kemerovos otsiski Pajula abi ajakirjanduselt ja tutvus Komsomolskaja Pravdas töötanud Anna Gerassimenkoga. Nad leidsid üles küla, mille lähedal laager oli, ja sealse raamatukoguhoidja, kes oli vangilaagri kohta kogunud palju materjali. Sellest ilmus lugu nii Komsomolskaja Pravdas kui ka Lääne Elus.
Nüüd oli Gerassimenkol põhjust oma uut tuttavat Eestis külastada, aga ühtlasi käia ka lapsepõlveradadel. Ta elas väiksena mõnda aega Riias ja käis ka Tallinnas.
„Muinasjutulised mälestused on lapsepõlvest,” ütles ta. Eriti vaimustavaks pidas ta kohtumist sügisese merega.
Moskva kaudu Tallinnasse saabunud, võttis teda vastu isegi siberlasele liiga külm ja tuuline ilm.
Kuigi Kemerovos on pool miljonit elanikku ja ümberringi on palju teisi suuri linnu, ka miljonilinnu, kipuvad inimesed ikka ära. Moskvasse või Peterburi.
„Paljud, eriti loomeinimesed lähevad ära, sest tunnevad, et Kemerovo on tupiktee, et seal ei ole neil enam arenguvõimalusi,” ütles Gerassimenko.
Kemerovo on kaevurite linn, aga seal on ka kirev kultuurielu: on palju festivale ja kinosid, muuseume ja omanäolisi kunstnikke. Inimesed elavad päris jõukalt: linnas on kalleid firmakauplusi ja need ei ole sugugi tühjad, inimesed käivad neis ja ostavad. Tänavail sõidab kalleid autosid. Paljud puhkavad Hiinas, sest seal on odav. Käiakse ka Türgis, kus on samuti odav puhata, aga mitte ainult. Käiakse ka kaugetel eksootilistel maadel.
Gerassimenko sõnul on ta poliitika suhtes üsna ükskõikne, sest nii suurel maal ja veel nii kaugel keskusest on raske midagi kardinaalselt muuta. Ta möönis, et võib–olla läheb Putini kultus kohati liiale, aga samas on Putin mees, kes on suutnud riigis midagi muuta.
„1990. aastail nälgisime, ei olnud ei tööd ega süüa,” ütles Gerassimenko. „Paarikümne aastaga on palju muutunud, ma saan endale lubada mitte ainult leiba, vaid ka võid ja juustu leiva peale.”
Kõige suuremaks mureks nimetas ta oma kodulinnas korteripuudust. Inimestel on raske korterit osta ja ennast laenuga mitmekümneks aastaks siduda.
Oma reisist ei kavatse Gerassimenko lugu kirjutada, küll aga mõtleb ta fotonäituse peale. Tema lemmikobjektid on majade uksed, kaupluste uksed – kõik uksed üldse ja neist võibki tal Kemerovos fotonäitus tulla.