Toimetusega võttis ühendust ema, kes tahtis täna hommikul lapse haigele käele arstiabi. Perearst saatis ta traumapunkti, seal viidati aga, et oleks pidanud perearsti juurde minema.
Lääne Elu uuris Läänemaa haigla ravijuht Kai Tennisbergilt ja perearst Andri Meriloolt milliste vigastustega tuleks pöörduda traumapunkti ja millisel juhul perearsti poole.
Lugeja pöördumine
“Laps sai eile jalgpalliga vastu kätt, õhtuks olid sõrmed paistes ja lillakad. Kuna tundus, et tegemist ei ole vigastusega, mis vajaks vältimatut kiiret abi, otsustasime hommikul perearsti poole pöörduda. Perearsti juurest öeldi aga, et minge traumapunkti – meil pole täna aega.
Traumapunktist küsiti omakorda miks me perearsti juurde ei läinud. Öeldi, et meie laps on täna juba teine patsient, kes sama perearsti juurest traumapunkti saadeti.
Vajalik röntgenpilt tehti ära, soovitati kätt paigal hoida ja kasseeriti 3.20 eurot. Perearsti kaudu oleks sama ravi tasuta olnud.”
Perearst Andri Meriloo vastus
“Kui on värsked traumad, siis peakski traumapunkti pöörduma. Kui on kaks-kolm-neli nädalat möödas ehk vana trauma, tuleks perearsti poole pöörduda. Minul on täna 40 inimest vastuvõtul. Peale selle olen valvekirurg ka ise praegu – mind kutsutakse traumapunkti kui vaja. Füüsiliselt ei jõua praegu rohkem. Olen ainuke perearst, kes on ühtlasi kirurg, teised minu teada ei võta üldse traumadega vastu. Mina võtan nii palju kui suudan.”
SA Läänemaa haigla ravijuht Kai Tennisbergi kommentaar
“Selliste asjadega töötab tõepoolest perearst. Tegelikult on ikka nii, et värske asi on trauma ja muidu perearst. Kui perearstil tõesti pole aega tegeleda, siis on viisakas kui arst helistab meile. Inimesed on hakanud erakorralise meditsiini osakonda kuritarvitama – tullakse kõigi asjadega, öeldakse, et perearstil on järjekord.
Traumapunkt on erakorralise, tõesti erakorralise jaoks! Erakorralisse tuleks minna värske traumaga. Paar päeva vana traumaga on juriidiline õigus minna saatekirjata kirurgi vastuvõtule. Teistel juhtudel igal juhul perearstile.
Selle juhtumi puhul on nii, et peaaegu ükskõik kumb [perearst või traumapunkt]. Ei ole vaja toriseda ühel ega teisel. Ilmselt põrutuse koht ongi valus, aga mitte erakorralist abi vajav – kui oleks erakorraline, oleks kohe pöördutud. Sellesmõttes igal juhul perearsti asi, aga tavaline inimene lihtsalt ei pruugi seda teada.”
Ühel pool torisev EMO, teisel pool torisev perearst, nende vahel piksevardaks õnnetu patsient… Leppige siis ometi kord kokku, mida keegi teist peab tegema ja mida ei pea tegema, kuid ärge solgutage abi otsima tulnud inimest. Ja ravijuht, selle asemel, et saata patsient EMO ja perearsti vahelisse lahingusse ebamäärase teadmisega “peaaegu ükskõik kumb”, riputagu oma maja seinale üles täpne juhend, kuidas ja kelle poole Läänemaa haiglas hädaline üldse pöörduda tohib, et lisaks füüsilisele traumale ei lahkuks inimene teie majast ka psüühiliste haavadega.