Lapse häält on ühiskonnas vähe kuulda. Eriti vähe teame sellest, kuidas elavad lapsed asendushooldusel, millest nad mõtlevad ja unistavad. Värske laste ombudsmani poolt tellitud ja poliitikauuringute keskuse Praxis valminud uuringu „Lapse õiguste ja vanemluse monitooring“* tulemused tõid hästi esile selle vaatenurga, et täiskasvanutena arvame end sageli teadvat, mis on lapsele parim ning tegutseme oma arvamise järgi. Kuid selleks, et mõista, mis on lapsele parim, tuleb teda kaasata ja kuulata. Vahel on kuulamine eriti keeruline – kuidas kuulata nii, et laps julgeks rääkida? See on üheks võtmeküsimuseks asendushoolduse edasisel arendamisel.
Mind ajendas kirjutama lastekaitsepäeval ERRi uudisteportaalis avaldatud Triin Lumi artikkel „Turva vajavad lapsed muutuvad üha enam postipakkideks“. Autor väljendas oma seisukohta, et Eestis leviv praktika, mille kohaselt püütakse säilitada lapsevanemate hooldusõigust viimse võimaluseni, muudab asenduskodudes elavad lapsed niinimetatud postipakkideks ning seejuures jäävad lapsed isikutena tagaplaanile. Et arutelu oleks mitmekülgsem, lisan diskussioonile oma mõtteid.
Tõepoolest on asenduskodudes kasvavate laste osakaal võrreldes hooldusperedes elavate laste arvuga Eestis märkimisväärselt suur. Kuigi riigi prioriteediks on olnud lapse- ja peresõbralike hooldusvormide arendamine, elas 2010. aastal asenduskodus 1215 last, hooldusperes aga 337 last (andmed pärinevad leheküljel www.omapere.ee). Võime küsida: miks on asenduskodudes ja hooldusperedes elavate laste arvu erinevus nii suur? Arvan aga, et see ei olegi enam prioriteetne küsimus. Esmapilgul näib, et hooldusperes kasvamine ongi lapse- ja perekesksem hooldusvorm, kuna pakub lapsele võimaluse elada nii-öelda pärisperekonnas. Samas ei saa me seda kindlalt väita. Eestis napib uuringuid ühe või teise hooldusvormi tõhususest, üksikjuhtumeid on nii- ja naasuguseid ning kahjuks esineb ebaõnnestumisi mõlema hooldusvormi puhul.
Üks oluline erinevus siiski on: kui üldjuhul hooldusperel on võimalus valida, milline laps tema perre elama tuleb, siis asenduskodu seda teha ei saa. Asenduskodu ei ole mitte iga lapse jaoks parim paik kasvamiseks. Nõus. Kuid asutustes töötab palju inimesi, kes teevad oma tööd (selle sõna kõige paremas tähenduses) südamega ning siinjuures väga erinevate arenguvajadustega lastega. Nii on asenduskodude ja hooldusperede vastandamine nii asutustes töötavate inimeste kui ka seal kasvavate laste jaoks solvav. Samuti ei ole sellest laias plaanis kasu. Asendushooldusega seonduvad probleemid vajavad laiapõhjalist ja kompleksset käsitlust. Tegelikud probleemid on sügaval peidus: neid me kas ei taha, ei oska märgata või on nendega tegelemine liialt kulukas.
Lapsel on õigus kasvada oma perekonnas
See on tõesti nii, et üha enam esineb asendushoolduse praktikas seda, et vanematelt ei võeta ära vanemlikke õigusi, vaid piiratakse isikuhooldusõigust ehk oma lapse kasvatamise õigust.
Selline praktika võib teatud juhtudel osutada karuteene lapsele, kes juriidilises mõttes on seotud oma vanematega, kuid kelle vanemate vanemlikkuse potensiaal on olematu. Nii ei saa last lapsendada või kujuneb see protsess keeruliseks. Miks aga esineb vanemlike õiguste äravõtmist üha vähem? Selline praktika väljendab nii seadusandja tahet ning arvan ka, et asendushoolduse kaasaja põhimõtteid. Eelkõige on iga lapse õigus kasvada oma enda päritoluperekonnas. Miks paljud pered ei saa, ei taha, ei jõua – see peab saama Eesti lastekaitse põhiprioriteediks.
Igal lapsel võrdsed õigused?
Kaasaegsed arusaamad parimast kasvukeskkonnast väärtustavad lapse kasvamist perekonnas koos bioloogiliste vanematega. Ka Eesti põhiseadus tunnustab perekonna olulisust lapse kasvatamisel: vanematele ei anta mitte ainult õigus, aga ka kohustus oma lapsi kasvatada. Samas mainitakse põhiseaduses rohkem kui ühel korral riigi kohustust perekonda laste kasvatamisel abistada.
Seega annavad mitmed põhiseaduse sätted õiguse nõuda riigilt positiivset tegevust lastekaitse korraldamisel ja tagamisel. Eesti seadusandluse kohaselt on laste kaitse ja sotsiaaltöö abivajavate peredega suunatud kohalike omavalitsuste ülesandeks.
Olemasolev seadusandlus on aga deklaratiivne ning ajale jalgu jäänud. Näiteks pole kehtivates seadustes piisavalt reguleeritud lapse-vanema suhte toetamine ja säilitamine toetavate sotsiaalteenuste kaudu ning vanemate kaasamine kasvatus- ja otsustusprotsessidesse. Samuti on omavalitsused oma võimekuselt erinevad ning lastele ja peredele mõeldud sotsiaalteenused on omavalitsuste lõikes väga erinevalt kättesaadavad. See, mis on võimalik Tallinna linnas, ei pruugi olla juba ressursside nappuse tõttu teostatav näiteks väikeses piiriäärses külakeses Läti lähedal. Kuid lapsel on õigus, et tema perekonda väärtustatakse ja vajadusel abistatakse, olenemata elukohast.
Asendushoolduse roll ja lapse parimates huvides tegutsemine: kas näha perekonda süüdlase või ressursina?
Maailmakogemus kinnitab seda, et pikaajaline hooldus asutuses on kahjulik lapse arengule. See on nii peamiselt seetõttu, et asutushooldusel ei koge lapsed lähedasi suhteid täiskasvanutega. Tunnetel põhinevate suhete puudumine lapsepõlves annab endast märku aga isegi aastakümneid hiljem. Nii peaks laps ideaalvariandis viibima asendushooldusel nii kaua kui vaja ja nii vähe kui võimalik.
Oleme üle võtmas seda põhimõtet Põhjamaadelt ja Lääne-Euroopa riikidelt. Näiteks Norras viibib laps asendushooldusel keskmiselt neli kuud. Kui Eestis eraldatakse laps perekonnast ja paigutatakse asendushooldusele, siis suure tõenäosusega jääb laps sinna kuni oma iseseisva elutee alustamiseni (täisealiseks saamiseni või õpingute lõpetamiseni). Üheks põhjuseks on sotsiaalteenuste nappus, millest ka eelpool juttu oli. Et laps viibiks asendushooldusel ainult temale hädavajaliku aja, eeldab see probleemide võimalikult varajast märkamist ja sekkumist.
Teisalt, nii nagu kaasaja ühiskond nõuab täiskasvanult üha paremaid oskusi lapsevanemaks olemisel, on suurenenud vajadus järjest professionaalsemale asendushooldusele. Selleks, et pakkuda lähedasi ja hoolivaid suhteid, ei pea asendushoolduses tegutsev täiskasvanu olema lapsele tingimata ei kasuema ega kasuisa. Ta peab olemas olema ning teadvustama oma suhet ja tegevust lapsega (ja tema perekonnaga).
Üheks keskseks küsimuseks siinkohal on see, et kas ja kuivõrd kaasata lapse (sageli suurte probleemidega) perekonda. Selleks tuleb last kuulata. Minu asenduskodutöö kogemus ütleb seda, et laps vajab suhtlust oma vanematega. Lisaks sellele, et paljud uuringud räägivad asendushooldusel olnud noorte toimetulekuraskustest ühiskonnas, räägivad uuringud ka sellest, et olgu pere ja vanemad millised tahes, laps vajab oma päritoluperekonda. Isegi siis, kui peres on toimunud last traumeerivad juhtumid, armastab laps oma vanemaid. Lapsel on peaaegu et piiritu andestamisvõime oma lähedaste suhtes. Seetõttu eeskätte tuleb last aidata tema enda pere kontekstis.
Eelarvamused ja stereotüübid: kes ei uju, see upub
Eesti on ikka veel üleminekuühiskonna staadiumis, kus eelarvamustel ja stereotüüpidel on suur mõju. Nõukogude ühiskonnast kanname endaga kaasas mustvalget maailmavaadet, arvame end teadvat, mis on õige ja mis vale ning usume, et igaüks on oma õnne sepp. Ühiskonnas nõrgemal positsioonil olev inimene ei vaja kõrvaletõukamist, vaid kaasamist ja sallivat suhtumist. Peame muutma hoiakuid lapse suhtes ja võtma teda kui võrdväärset partnerit. Laps ei vaja üldjuhul kaitset oma perekonna eest, vaid kaitset eelarvamuste ja stereotüüpsete hoiakute eest.
Kuulame last, siis kuuleme vastuseid! Päriselt ka.
Ingrid Sindi,
SOS Lasteküla Eesti ühingu perepõhise hoolduse nõunik
* Karu, M, Turk, P; Suvi, H ja Biin, H (2012). „Lapse õiguste ja vanemluse monitooring“. Laste ja täiskasvanute küsitluse kokkuvõte. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis.