0

President Toomas Hendrik Ilves: Eesti filmi parimad päevad on veel ees

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Vabariigi presidendi tervitus Eesti Film 100 aktusel.

Austatavad daamid ja härrad, hea filmirahvas, kallid sõbrad.

Kui ma enne siiatulekut heitsin väga põgusa pilgu Eesti filmiloo esimesele, Teise maailmasõja eelsele perioodile, siis jäi silma paar paralleeli ammuste aegade ja tänase päeva vahel, mida teie loal täna siin isegi aegadeüleseks sillaks nimetan.

Esiteks, iseseisva Eesti kinokunstil on alati raha nappinud, toodetud filmid pole pea kunagi tehtud kulutusi tagasi teeninud. Alati on Eesti riik kodumaist filmitööstust enda meelest jõukohasel määral toetanud.

Filmirahva endi hinnang nii toona kui praegu on olnud märksa kriitilisem. Raha on alati olnud liiga vähe.

Teiseks, ja siin saab rääkida juba mõningatest erinevustest: kunagise Eesti Kultuurfilmi toetusel sündinud ja meile täna teada olevad filmid liigituvad enamasti ühe Euroopa väikeriigi igapäevast elu-olu valgustava ringvaatelise dokumentalistika
alla.

Meie taastatud iseseisvuse ajal räägitakse eelkõige kunstilisest loomingust, kuigi olustikufilmid on jätkuvalt väga head.

1930ndate aastate, ja eriti niinimetet vaikiva ajastu filmitoodangu puhul võib igasuguse valehäbita rääkida riiklikult toetatud propagandast.

Meie värskemas filmiminevikus on esikohal pigem kunstilised sihid. Aga on ka patriotismi ja pateetikat.

Millest jõuan kohe loogiliselt kolmanda ja viimase mõttesillani, mis eelmisega päris tihedalt seotud:

1930ndatel aastatel oli riigivanem ja pärastine president Konstantin Päts filmilinal päris keskne tegelane, ümbritsetuna juubeldavatest rahvahulkadest ja lilli kinkivatest lastest.

Nüüdsel ajal on Eesti film teinud ka siin sammu kunsti suunas. Riigipea maakonnavisiitidest enam filmikroonikat ei sünni. Võib-olla põhjusel, et ajastu pole enam vaikne, vaid kohati päris vali. Aga ehk pigem seetõttu, et filmikaamerate asemel on kohal televisioon.

Küll aga sai minust endast juhuste kokkulangemise tõttu osaline ühes komöödiafilmis. Olen seda filmi ühe korra näinud ja seetõttu tean, et Jan Uuspõld jõudis lõpuks Tartusse.

Ma ise lubasin kinolinal poliitika sinnapaika jätta ja hoopis tisleriks hakata.

Läks teisiti. Mis tõestabki ju meile ehedal kombel, et tegelik elu ja kinokunst on hoopis erinevad asjad.

Head sõbrad, siin saavad minu paralleelid tänaseks otsa. Ehk saame lisa ja teistsuguseid võrdlusi kohe, kui algab selle aktuse sisulisem osa ehk akadeemilised ettekanded.

Nagu kogu muu elu, on ka kinokunst teinud sajandiga läbi tohutu arengu. See, et viimasel Oscarite galal saatis edu tummfilmi, tunnustab vististi head ideed ja näitlejate meisterlikkust, mitte aga seda, et filmikunst on võtnud suuna tagasi oma lapsepõlve.

Hea idee ja meisterlik teostus. Need märksõnad kehtivad kõigis elu ja kunsti valdkondades. Nagu koolipoiste poolt garaažis idanema pandud ideest võib saada maailma tuntuim ja jõukaim firma, nii võib ka tänapäeva mõttes tühise eelarvega tehtud film panna endast kõnelema kogu maailma.

Oleme oma taastatud iseseisvuse ajal paljudel aladel tõestanud, et saame riigina hakkama, et oleme leidlikud ja originaalsed.

Et meid ei takista see, et oleme väikesed, et meid on vähe ja et meil on raha alati vähe. Kindlasti vähem kui teistel.

Seetõttu soovin kinorahvale häid, julgeid, uuenduslikke ja nutikaid ideesid. Soovin Eesti filmile meisterlikkust ka tema teisel aastasajal.

Palju õnne, Eesti film, Su parimad päevad on kindlasti veel ees.

Ma tänan.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz