7

Kooliteatrite festivali võitsid Lihula ja Wiedemanni gümnaasium

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Reedel, 9. märtsil peeti Haapsalu kultuurikeskuse rõdusaalis maha 11. Läänemaa kooliteatrite festival. Haapsalu aselinnapea Andreas Rahuvarm tunnistas, et teatrit teha on tore, sest teater mõjub talle intiimse kohana. Seejärel luges Rahuvarm Juhan Viidingu luuletust, kus autor nendib, et põlenud teater on veel masendunum vaatepilt kui põlenud kirik. Kirikus sa palvetad üksi, aga teatrit ei saa iialgi teha üksinda.

T-Stuudio kaheksa tantsutüdrukut esitasid „Tantsu rahakatla ümber“. Nende käed haarasid ahnelt õhku: „Raha, raha!“ Seejärel esitasid Wiedemanni gümnaasiumi õpilased Ann Lember ja Karl-Erik Illik kultusfilmist „Kabaree“ (1972) rahalaulu, kus nad püüdsid filmiartiste täpselt jäljendada.

Pärast seda algasid näitetruppide etteasted. Žürii koosseisu kuulusid esimehena Eesti harrastusteatrite liidu tegevjuht Kristiina Oomer, samuti Raul Tammet, Marika Matvei, Kai Tarmula ja Kati Grauberg. Enne lõunat esinesid kuni 9. klasside trupid.

“Vägev internet ja ahne naine”

Haapsalu sanatoorse internaatkooli näitering
13 tegelast, 20 minutit
Autor ja lavastaja Ülle Ehala

Tänapäeva muinasjutt peibutavatest reklaamidest ja mõttetutest laenudest. Sanatoorse kooli näitegrupp on viimastel aastatel korduvalt üllatanud teravmeelsete ja andekate lavastustega. Sedapuhku jätsid nad kesisema mulje. Teema ise oli aktuaalne, kuid lavaline teostus jäi sedapuhku keskpäraseks.

Esmalt häiris peategelaste halb diktsioon. Hiljem vanaema õe (Anni-Anete Altmets) tekst muutus küll arusaadavaks, kuid noorema õe (Marje Rogenbaum) sõnu oli väga raske kuulda. Samuti tundis ta ennast keset tühja lava väga kohmetult, saamatult. Ta ei läinud hetkekski lahti, ei hakanud oma tegelaskuju elu elama. Kindlasti saaks siin juhendaja aidata, kui veidi põhjalikumalt näitlejatega teha individuaalset tööd teha.

Andekas leid oli arvuti nelja näitleja esituses, eriti hiir (Jevgeni Medkov) ja tema piiks-piiks.

Meeldejääv oli eurolaen (Andrea Proos), kes tuli kassina lavale, lauldes ABBA rahalaulu. Muide, laule saatis oma kooli instrumentaalbänd. Eraldi number oli mustlannade tants, mis ilmselt näitas ellusuhtumist „täna pidu, eks homme paistab, mis saab“.

Kui vanem õde on töökas, siis noorem õde jahib õnne, aga lõpetab võlavanglas. Metsahaldjad päästavad ta sealt. Meeldiva rolli tegi interneti-neiu (Eva-Marja Randoja), kes tundis laval ennast vabalt, tekst oli arusaadav.

Lavastuse lõpp läks liialt primitiivseks, nagu oleks lasteaiakasvataja näpuga vibutamas, et nii ei tohi elada, et kõik pole kuld, mis hiilgab.

Kokkuvõtteks — vaatamata mõningatele vaimukatele leidudele ja hetkedele etenduses jättis lavastus kesise mulje. Sanatoorse internaatkooli trupil ja juhendajail on võimeid palju enamaks.

“Mis valemiga?”

Lihula gümnaasiumi näitering
7 tegelast, 27 minutit.
Autorid: Katrin Maimik ja Triin Ojalo
Lavastaja Hilje Tammaru

Lihulalased üllatasid meeldivalt. Olid laval loomulikud teismelised. Lugu ise oli noorte esimest armumisest, habras ja süütu teema. Algul mõjusid nad laval veidi kohmetutena ja ikka see häda, et räägivad oma nina alla. Eriti tüdrukute hääled on nõrgad. Aga näiteks Joonase (Marius Roos) ja Susanna (Laura Pärnpuu) metsastseen oli juba nauditav. Marius Roosil on veidi omapärane lavaline sarm. Tekst oli vaimukas (kiitus autoritele).

Hea stseen oli ka Roberti (Kert Pääbo) usutlus Joonase käest, et kas too läheb Susannaga kohtama. Susanna püüab eemalt märkide keeles Joonasele ette öelda, aga too ei saa täpselt aru ja ütleb, et nad lähevad Susannaga tema koju teleskoobiga tähti vaatama.

Lõpuks leiavad paarilised oma õiged — Susanna ikka Roberti ning Joonase silmad avanevad Laura (Karmel Üksvärav) suhtes. Nagu operetis.

Ülejäänud tüdrukute kolmikust eristus tugeva lavasarmiga Hanna Vaimla, aga kiidusõnu väärivad ka Karin Mänd ja Kaisa Esko. Etenduse kohati staatiliseks muutuvat rütmi aitas rikastada loodusõpetaja (Peeter Hermik) videostseen.

Lavastajal Hilje Tammarul olid koos trupiga kindlasti huvitavad proovid, sest teema puudutas noori näitlejaid väga lähedalt. Ometi oleks juhendaja võinud nõudlikum olla teatud lavareeglite suhtes, eelkõige osatäitjate diktsioon ja kõne tugevus. Näiteks Hanna Vaimlale pole selles suhtes ühtegi etteheidet.

“Aisopos”

Haapsalu gümnaasiumi teatritrupp “Või midagi sellist”
8 tegelast, 28 minutit
Autor Dajan Ahmet, lavastaja Karel Rahu

Tegelikult oli laval üks noormees ja seitse neidu. Dajan Ahmeti üks lemmiktegelasi ajaloost oli Vana-Kreeka valmimeister Aisopos. Karel Rahu valik on sümpaatne, sest üldkultuuriliselt arendab see noori teatritegijaid üksjagu. Ülekohtu ja südameheaduse teema ei aegu kunagi.

Rahu lavastaja käekiri on kiire ja nõtke, ansamblimäng oli sümpaatselt välja timmitud.

Küürakat ja väljanägemiselt värdjalikku, algul tumma Aisopost kehastasid kordamööda Anett Klaanberg, Lisette Ulla, Linda Pruul, Lisandra Türkson ja Merlin Kulbas – igaüks omanäoliselt. Kiidusõnu väärib Kristo Allikas, kelle Peremees oli mängitud vaimukalt ja lustiga. Iga sõna oli kuulda. Diktsiooni ja kõne kuuldavuse kohta ei ole trupile ühtegi etteheidet. Huvitavad näitlejatööd tegi Merili Kisant, algul Mõisavalitsejana, hiljem filosoof Xantosena. Omapärane karakter joonistus välja Geerit Kikuti Agapofondi rollist.

Selles kõiges oli lusti ja samal ajal ka mõttesügavust. Lõhnas päris teatri järele.

Žürii otsus põhikoolide osas

Võitja: Lihula gümnaasiumi näitering. Nemad esindavad Läänemaad üle-eestilisel festivalil Kuusalus 27.–28. aprillil.

Eripreemia: Haapsalu gümnaasiumi teatritrupile kui parimale ansamblile “kõrvalosast peaosani”.

Parim meesnäitleja: Marius Roos (Lihula).

Parim naisnäitleja: Anni Anete Altmets (sanatoorne internaatkool).

Parim kõrvalosa: Andrea Proos (sanatoorne internaatkool).

Pärast lõunat astusid publiku ja žürii ette gümnaasiumiealiste (10.–12. klass) näitetrupid.

“Käärid ja küüneviil”

Haapsalu muusikakooli teatriklassi 3. kursus
Doris Kareva jutustuse ainetel lavale seadnud Jaan Urvet
3 tegelast, 11 minutit.

Tegemist oli pigem stuudiotööga, mitte avalikuks etenduseks lihvitud lavastusega. Õppeprotsessi üks osa, kus pööratakse rõhku esemetega tegutsemisele laval. Siit oleks teistel õppida, sest kõik näitlejad – Egle Madi, Kristel Arpiainen ja Maarika Roosi – toimetasid laval täpselt ja puhtalt, samuti oli neid hästi kuulda ja diktsioon oli korras.

Lugu ei olnud, oli etüüdilaadne visand, aga kindlasti võib see kolmik tulevikus keerulisemate ülesannetega jõudu proovida. Areng käib aste-astmelt.

“Ainult minevik on surematu”

Noarootsi gümnaasiumi näitetrupp.
3 tegelast, 37 minutit.
Autor ja lavastaja Kinne-Riin Reest.

Kinne-Riin Reest on 10. klassi õpilane ja mängis ise etenduses kaasa. Ka ülejäänud osatäitjad on 10. klassist ja seega võib lavastust pidada suuresti grupitööks. Hämmastas, et nad võtsid nii kirglikult ette täiskasvanute maailma – naiste probleemid 20. eluaastates. Tõsi, Reest, tunnistas hiljem, et see on lugu tema sõbrannast. Seega elust maha kirjutatud.

Üldiselt jäigi mulje, et materjal pole neile veel jõukohane. On aga arusaadav, et 10. klassi tüdrukuid huvitab see väga, sest kaugel see päris elu nende jaoks on.

Etendus algas hüsteerilises võtmes, kui öösel kell 3 tungib sõbranna Õnne (Doris Välis) koju Doris (Emma Trumm), kes on endast väljas oma õe Olivia (Kinne-Riin Reest) käitumise pärast. Olivia sõitis mingi suvalise mehe juurde, aga kus on tema pisitütar, nelja-aastane Annika?

Kui Dora hüsteerilised kiljumised jäävad kohati publikule segaseks, siis Õnne räägib liiga vaikselt (jälle!). Samuti häirib, et Doris Välis tammub laval edasi-tagasi, näiteks kogu ühe pika monoloogi jagu. Nagu ka noorem õde sanatoorse internaatkooli etenduses. See on paljude noorte viga, et tekib lageda platsi sündroom ja ei osata publiku ees nn alasti olla. Siin oleks vaja juhendajapoolset abi, sest elus ja inimesed ei tuia abitult, neil on alati mingi eesmärk, mida nad tahavad. Kas midagi selgeks teha või midagi varjata jne. Lavalised ülesanded tuleb näitlejatele selgeks teha.

Lugu ise on kolmest noorest naisest, kellel igaühel oma elumure. Sõbranna Õnne profülaktika seisneb selles, et ta paneb kõiki luuletusi kirjutama. See mõjubki. Kui sõnastad oma tunded, mõtted, igatsused paberile, siis ongi astutud esimene samm hingelise tasakaalu suhtes, hakkad hindama oma elu ja leidma sellest mõtet. Sellise noodiga etendus lõpebki. Igatahes julge ettevõtmine noorte noarootslaste poolt.

“Veronika otsustab surra”

Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumi Waggish Group.
Autor Paulo Coelho, lavastaja Triin Jugapuu.
13 tegelast, 41 minutit.

Jugapuu lavastused on viimastel aastatel kooliteatrite festivali kaunistanud. Nii ka sedapuhku. Ansamblimäng on tugev, puhas ja stiilne. Muusikaline kujundus maitsekas.

Algul tekkis küll küsimus, miks nii masendav teema – noor tüdruk tahab ennast ära tappa. See hirmutab. Tegevus algab hullumajas (jälle kulunud võte!), aga tõde hakkab pikapeale nähtavale tulema.

Elu on habras, seda tuletavad publikule meelde ka piltide vahel valjuhääldist kostvad südamelöögid.

Veronika (Ann Lember) on algul elupõlglik ja hüsteeriline. Hullumaja õde (Rutt Olenko) soovitab tal klaverit mängida. Veronika algul lõhub klahve, aga siis leiab harmoonia. Hullude seast eraldub noormees Eduard (Alar Alp), kellele see meloodia hinge läheb. Noored leiavad teineteist, Eduard proovib sama meloodiat klaveril mängida. Eduard on diplomaadi poeg, kuid isast erinevalt tahab ta maalijaks saada. Vanemad panevad ta hullumajja.

Veronika tunnistab, et suudab klaverit hästi mängida vaid siis, kui on armunud. Siis noodid nagu voolavad ta näppude all. Nüüd voolavadki. Veronika surm on möödapääsmatu, ta on ennast eelnevalt tugevasti mürgitanud, kuid ta tänab Eduardi, kes andis ta järelejäänud elupäevadele mõtte. Samuti vannutab ta Eduardi, et ta pöörduks maalimise juurde tagasi. Muidu oleks ka Veronika lühike elu mõttetu.

Elu mõtte väärtustamine tuli lavastusest selgelt esile. Ann Lemberi loodud roll oli mõjus, sümpaatne oli ka Alari Alp. Rutt Olenko medõde oli samuti õnnestumine. Asjal tervikuna oli teatri lõhna.

Žürii otsus gümnaasiumide osas

Võitja: Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumi näitetrupp. Nemad esindavad Läänemaad üle-eestilisel festivalil Tallinnas 13.–15. aprillini.

Eriauhind eksperimendijulguse eest: Haapsalu muusikakooli teatriklassi 3. kursus.

Eriauhind julge taastulemise eest: Noarootsi gümnaasiumi näitetrupp.

Parim lavastaja: Triin Jugapuu.

Näitlejapreemiaid välja ei jagatud, hinnati truppe kui tervikuid.

Aivo Paljasmaa

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Regina
Regina

Mina arvan isiklikult, et tõesti me saime natuke kriitikat aga just see ongi see mis meid õpetab. Järgmine kord oleme sellist asjade poolest mida meile räägiti targemad, seega on ka etendus parem. Seda kriitikat tuleb võtta õpetusena, et me teinekord paremad oleksime.
Järgmise aastani! 🙂

marina sillaste
marina sillaste
Ei tea…kes küll tundis ennast nii vihase kriitika suhtes.Mina ei loe ei artiklist (Aivo Paljasmaa) ega ka žürii tagasisidest truppidele midagi vihast.Kas tasub siis lajatada nagu proffidele???Kullakesed,teie kes lavale astute oletegi ju proffid! 1.Kui oleks tegemist kutseliste lavastajate või näitlejatega (diplom antud koolist ei tee sind ju proff pottsepaks,vahel küll soss-se) ehk,kes oma töö eest raha saavad,siis küll. Nagu Andreas Rahuvarm ütles oma sõnavõtus….teatrit vaadata ja teha on tore… kahjuks ka teie ise näitlejad näete vähe teatrit,mida võiks nimetada teatriks.Loomulikult on paratamatult õpetajal keeruline viia lapsi vaatama “päris teatrit” – peab arvestama laste/noorte üldise huviga,sest paraku teatripiletid on kallid,lisaks sõit… Loe rohkem »
Ei tea...
Ei tea...

Tunneks ennast üsna puudutatuna, kui nii vihase kriitika avalikult kraesse saaksin. Tegemist ju ikka lastega ja taidlejatega. Kas tasub siis lajatada nagu proffidele?

Mõtetule
Mõtetule

sõna mõttetu kirjutatakse ikka kahe t-ga.

Mõtetu
Mõtetu

mitu t-d?

Tarmo Õuemaa
Tarmo Õuemaa

Mis nimed valesti on, öelge. Parandame ära. Proovisime selle loo võimalikult kiiresti üles saada, seetõttu ei ole ka kõik nimed kontrollitud.

Lääne Elule
Lääne Elule

No võiks enne kirjutamist ikka järgi vaadata õpilaste õiged nimed.

wpDiscuz