12

Jüri Adams: IRL kui voodihaige — kas sureb, paraneb või jääb sandiks

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Kes saab IRLi esimeheks – sellest sõltub, mis saab IRList edasi. Laupäeval, 28. jaanuaril IRLi suurkogul toimuvate valimiste tulemus on ebatavaliselt tähtis.

Väljapoole paistab IRL edust ja tervisest õitsevana: 2011. aasta märtsis toimunud riigikogu valimisel sai erakond ju vaat et hiilgava tulemuse: suuruselt kolmas rühm, 23 kohta riigikogus. Sisemiselt on IRL aga sügavalt haige. Sellest annab tunnistust, et Mart Laar lahkub erakonna esimehe kohalt enda algatusel. Lahkumisega võtab ta sisuliselt omaks kaks asja: et ta on esimehena vastutav selle olukorra eest, kuhu ollakse jõudnud, ja et ta ei oska ega suuda olukorda parandada.

Haigus, mis IRLi närib, on selles, et nii erakonna toetajad kui ka ilmselt enamik liikmeid ei ole rahul kas erakonna poliitikaga või erakonna siseoludega või mõlemaga. Erakonda kunagi toetanud rahvusliku meelelaadiga haritlased on IRLi maha jätnud, paljud inimesed on liikmeskonnast lahkunud. Veelgi enam on neid, kes on erakonna tegevusest kõrvale jäänud. Ajakirjanikele on rohkem silma jäänud niinimetatud kampsunid, s.o kunagised Isamaaliidu liikmed, aga ilmselt ei ole rahulolematuid sugugi vähem kunagise Res Publica liikmete hulgas ja ka praeguste noorte hulgas.

Rahul ei olda poliitilise eeskavaga. Kõige sagedasem kaebus, mida kuuleb, on populism. 2011. aasta riigikogu valimistel oli tegu valijate häälte ostmisega: IRL esitas lühikese loendi täpselt rahaliselt mõõdetavaid populistlikke lubadusi nagu noortele hariduse odavdamine, vanadele pensioni suurendamine, keskealistele maamaksu jmt otseste kulude vähendamine – ehk teisisõnu, nende kulude peitmine kaudsete maksude üldisesse kogumisse. IRL edestas populismis Keskerakonda. Lisaks reklaamis IRL end rahvuslikuna – ja järelikult justkui parempoolsena – ilma mõõdutundeta, aga see jäi paljasõnaliseks, sest taolist enesekiitust ei toeta faktid.

Rahul ei olda erakonna juhatuse koosseisu ja tegevusega. “Äraostmatute” rühm* (Reinsalu, Vaher, Raudne jt) organiseeris 2010. aasta suurkogul endale nii palju hääletajaid, et haaras eestseisuses (juhatuses) praktiliselt täieliku võimu. Kõik Isamaaliidu taustaga inimesed, kellest vähegi jõud üle käis, tõrjuti välja nii erakonna organitest, palgalisest personalist kui ka riigikogu valimiste nimekirjadest. Ja erakonna kohalikelt organisatsioonidelt võeti praktiliselt igasugune õigus ise oma juhtide üle otsustada.

Kuigi hiljutise korruptsiooniskandaali peategelased Raudne ja Stelmach visati kohe erakonnast välja, ei suudeta sellega kedagi õieti veenda. Poliitikas ei ole usutavad väited, et mina ei teadnud ega isegi aimanud midagi oma lähedase võitluskaaslase tegevusest.

Esimehe kandidaate on laupäeval kolm. Liisa Pakosta ei ole minu arvates tõsiseltvõetav kandidaat. Ta on seni olnud teada pigem Tallinna kohaliku poliitikuna ja ilmselt alles hakkab omandama erakonna tipp-poliitikule vajalikke oskusi ja teadmisi. IRLi tulevikku kujundab valik Urmas Reinsalu ja Andres Herkeli vahel.

Reinsalu on töökas ja omal moel saavutuslik.** Ta tahab, arvan ma, saada esimeheks. (Ja siis kunagi hiljem peaministriks. Ja ka presidendiks…) Probleem on aga selles, et tema tahtmised on ilmselt määramatult suuremad kui sobivus nendele kohtadele. Mulle küll ei paista, et Reinsalul oleks ühtki nendest omadustest, mis peaks olema peaministril. Ma ei suuda teda ette kujutada ka erakonna liikmeid liitva ja tööle innustava esimehena. Kui ta siiski esimeheks valitakse, siis, arvan, jätkuvad kõik praegused lahkumis- ja võõrandumisprotsessid. Võimalik, et mingi osa “kampsuneid” tõstatab erakonna kaheks jagunemise mõtte. Esimeheks olemine aga jääb Reinsalul arvatavasti ühekordseks ja mitte eriti pikaks. Ei ole üldsegi võimatu, et ta poliitiline karjäär lõpeb ühel hetkel sellega, et teda tõmbab endaga kaasa mõni korruptsiooniskandaali või võimu kuritarvitamisel püütud ja paljastatud senine sõber või võitluskaaslane.

Herkel, erinevalt Reinsalust, tegelikult eriti ei tahaks esimeheks kandideerida ja saada. Herkelile ei meeldi ei populism ega see, kuhu erakond on “äraostmatute” juhtimisel liikunud. Arvan, et ta tunneb vajadust heastada toimunut, kuna oli omal ajal aktiivselt erakondade ühendamise idee toetaja ja tunneb ennast olevat süüdi mittesoovitud tagajärgede eest. Herkel ilmselt püüaks saavutada erakonnasiseste hädade leevendamist ja oleks võimeline ulatama kätt ja koostööd Res Publica poole haritumale ja poliitiliste põhimõtetega osale. Kas see võiks ka olla edukas, sõltub ilmselt suuresti sellest, kes valitakse juhatuse liikmeteks.*** Ka Herkelit ei oska ma ette kujutada tulevase peaministri rollis, aga samamoodi ei oleks ma kümmekond aastat tagasi teda ette kujutanud ka erakonna esimehe kandidaadina.

Esimehe valimise tulemuse ennustamisest. Esialgu paistab, et Reinsalu võidab, kuna “kampsunid” on IRLis ju vähemuses. Reinsalu poolt töötab tõenäoliselt ka “äraostmatute” hästi sissetöötatud õigesti hääletajate kohaletoomise masinavärk, nagu saime kogemuse 2010. aasta suurkogul. Valimine sel suurkogul toimub samamoodi nagu Soome presidendi valimine: esimees osutub valituks esimeses voorus, kus on üles antud kolm kandidaati, siis, kui saab üle 50 protsendi kõikidest antud häältest. Teises voorus hääletatakse kahe esimeses voorus enim hääli saanud kandidaadi vahel.

Siiski ei ole üldse võimatu, et erakonna esimeheks valitakse ikkagi Herkel. See sõltub kahest asjaolust. Esiteks sellest, kui palju n-ö Res Publica taustaga või hiljem ühenderakonda astunud liikmeid otsustab, et ei taha esimeheks Reinsalu. Teiseks sellest, kui palju Herkeli toetajaid või Reinsalu takistada eelistajaid kohale tulevad.**** See omakorda sõltub muuseas sellest, kui külm ilm laupäeval on.

IRLi kui valitseva koalitsiooni liikme staatust ei muuda esimehe valimise tulemus kuidagi. Ministrid jäävad oma ametisse, kui just kellelgi ei teki soovi tagasi astuda või kedagi ei kukuta mõni skandaal. Riigikogu IRLi fraktsioon jääb ikka samaks, nagu on praegu, isegi kui erinevatesse tiibadesse kuuluvate liikmete omavaheline läbisaamine peaks muutuma halvaks. Vähemalt kuni 2014. aasta kevadeni keegi liikmetest ei astu fraktsioonist välja.***** (Hiljemalt 2014. aasta alguses hakatakse valmistuma 2015. aasta riigikogu valimisteks ja vastavalt tegutsema.) Kui selleks ajaks erakonnasisesed vastuolud ei ole ületatud – mis aga tundub vähetõenäoline, sest ega karjäärisoovid ja iseloomud ei muutu –, siis võib oletada kas katset jaotada erakond IRL seaduslikult kaheks uueks erakonnaks või lahkub erakonnast üks arvukam rühm liikmeid, kes ei ole selleks ajaks veel lahkunud, ja üritab ellu kutsuda ühe uue erakonna.

Jüri Adams,
IRLi liige

* Äraostmatuteks nimetasid end 2003. aasta riigikogu valimise kampaanias neli meest erakonnast Res Publica: Taavi Veskimägi, kes praeguseks on poliitikast lahkunud, Indrek Raudne, kes äsja pidi võimu enda rahakoti huvides ärakasutamise skandaali tõttu riigikogust tagasi astuma, kolmandaks Ken-Marti Vaher, kes 2005. aastal pidi justiitsiministri kohalt lahkuma, kuna riigikogu avaldas talle umbusaldust ja kes alles äsja ei astunud tagasi siseministri kohalt, kui algas tema sõbra ja võitluskaalase Indrek Raudse skandaal. Neljas oli praegu erakonna esimehe kohale kandideeriv Urmas Reinsalu.
Kuid sellel nimetusel paistab olevat olnud ka laiem tähendus. Ajakirjanik Urmo Soonvald on kirjutanud nii: “Kõigepealt tuleb ümber lükata müüt, nagu äraostmatute sõpruskond olekski koosnenud neljast mehest. Tegelikult kuulusid sinna ka RP vaimne juht Tõnis Kons, Isamaast üle hüpanud Siim-Valmar Kiisler ja parteikontoris töötanud Ott Lumi. Ka Juhan Parts nimetas end äraostmatuks. Kahel põhjusel reklaamiti 2003. aastal äraostmatutena vaid nelja meest. Kons ja Lumi valimistel ei kandideerinud, Kiislerile aga ei jagunud ringkonda, kus olla ainus äraostmatu. Ja põhiline – nad polnud sõbrad vaid valimiskampaania ajal, nad olid ka tegelikult lahutamatud sõbrad.” (Õhtuleht 21. 10. 2006. Res Publica poistebändi tõus ja häving.)

** Urmas Reinsalu kirjutas ennast Eesti poliitika ajalukku, kui ta juhtis 2003. aastal riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehena vastuvõtmisele erakonnaseaduse muudatuste paketi, mille poliitiliselt olulisim osa oli selles, et 2004. aasta algusest suurendati hüppeliselt riigi poolt erakondadele antavate rahaliste toetuste suurust (esimesel hetkel kolm korda, 2004. aastal 60 miljonit krooni võrreldes 2003. aasta 20 miljoni krooniga, edaspidi kasvas see rahavool veelgi oluliselt). Selle puhul oli tegemist kogu meie uue iseseisvusaja suurima kollektiivse ja avaliku riigivargusega. Käsitlesin selle sammu tagajärgi riigikogus 2010. aasta lõpus peetud ekspertettekandes. Hästi lühidalt öeldes: esimesed tagajärjed olid selles, et Res Publica kas täielikult või osaliselt sai maksta tagasi ärimeestele, kes neid olid rahastanud, nende “investeeringud”, aga suurtesse võlgadesse sattunud Keskerakond ilmselt pääses tookord maksevõimetuks tunnistamisest. Edasi hakkas Eestis kehtima uus olukord: parlamendis esindatud erakonnad ei ole enam rahapuuduses, nad ostavad valimiskampaaniate reklaami võlgu ja maksavad neid võlgu tagantjärele riigi toetussummadest (s.t meie kõigi kui maksumaksjate taskust). 2003. aastal arvatavasti ei saanud enamik asjaga kokku puutuvaid inimesi veel toimuva suurvarguse tulevastest tagajärgedest aru. (Andres Herkel, kes tookord oli samuti põhiseaduskomisjoni liige, püüdis taolist seadusemuudatust takistada ja oli nende hulgas, kes lõpphääletusel 18. detsembril 2003 jäi vastu, nagu ka Tõnis Lukas ja mitmed teised). Kuid asjas oli oma osa ka teistel “äraostmatutel”: Ken-Marti Vaher justiitsministrina organiseeris vastava eelnõu kirjutamise, rahandusminister Taavi Veskimägi aga lasi kirjutada riigieelarve projekti vastava arvu rahaeralduse reale.

*** IRLis lootusetult allajäämise korral saab Herkelist ja tema kaaslastest ilmselt see juhtrühm, kes võiks teha 2015. aasta valimiste eel katse moodustada uut erakonda. Et niisugune katse võiks olla edukas, selleks ei paista praegu küll mingeid eeldusi, eriti arvestades seda, et kogu riigipoolne raha jääb nende kätte, kes on riigikogu fraktsioonis enamuses ja kontrollivad erakonda.

**** IRLi senised juhid on lausa meeleheitlikult seisnud selle vastu, et primitiivne meetod, kus hääletada saavad vaid kohaletulnud/-sõitnud, asendataks mõne mõistlikumaga, kus ka kõik mittekohaletulnud saaksid hääletada kas kirja või neti teel, nagu on juba pikemat aega Eesti korralikumates erakondades.

***** Fraktsiooni, mis koosneb inimestest, kes kõik valiti sama nimekirja järgi, kuulumine on riigikogus praegu kehtiva kodukorra seaduse järgi sama hästi kui sunduslik. Põhimõtteliselt võib küll fraktsioonist välja astuda, aga on keelatud astuda mõnda teise fraktsiooni või et mingi hulk väljaastunuid moodustaks uue fraktsiooni. Väljaastunu aga kaotab kõik need otsesed või kaudsed riigikogu töö tegemisega seotud võimalused ja eelised, mis on antud fraktsioonidele. Viimased fraktsioonidest väljaastumised, mis meelde tulevad, toimusid 2005. aastal.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Uued
Uued

jõud praeguses poliitikas muutuvad kiiresti vanade sarnaseks.Vast on erakondade võimule tugineva ühiskonna juhtimise aeg üldse otsa saamas.Meil ja mujalgi toimuvad arengud näitavad,et erakonnad tegelevad üha enam iseendaga ja aina vähem tegeliku kõiki eluvaldkondi haarava mõtestatud arengu ja juhtimistegevusega.
Loodetavasti areneb osalusdemokraatia(internet annab selleks ju suured võimalused)ja istungitöökohtade arv väheneb tunduvalt,siis laheneks ka võimu rahvast ja tegelikust elust võõrandumise probleem.

äraostetavad
äraostetavad

neelasid isamaamüüjad alla

.I..
.I..

juutide rahasüsteemil ja piiblikorral baseeruvate erakondade aega hakkab otsa saama ja see on hea. peamine et neid samasugustega ei asendataks.

Delfi kirjutab
Delfi kirjutab

Ja kujutate ette, et peale kõike seda tuleb minngi töll ja kirjutab mulle, et “kui sulle ei meeldi siin orjapalga eest tööd teha, siis tee oma firma ja ära virise”!!! Võtab ju käe värisema ja otsib telliskivi?

Delfi kirjutab (laari patud)
Delfi kirjutab (laari patud)
Maaelust veel 28.01.2012 08:48 Maapanga rahapump elas riigi arvelt 2010-01-21 11:09:53 Seitsme ja poole miljoni krooni jäljetu kadumine Maapanga Jõhvi kontorist, millest Eesti Päevaleht täna kirjutab, on isegi Maapanga kohta võrdlemisi ebatavaline pettus, mis justkui kuulutas avatuks otseste, juhtkonna mahitatud riisumiste perioodi panga ajaloos. Kriminaalse maiguga ajastule eelnes Maapanga klannistumine, sõpruskondlike ja perekondlike sidemete pikk põimumine süsteemiks, mis pumpas riigi raha maakonnajuhtide, maapoliitikute, endiste riigiettevõtete direktorite ja kolhoosiesimeeste taskusse. Maapanka ei hukutanud juhtimisvead, vaid panga juhtide vene ajast pärit harjumus pidada riigi raha enda omaks.Allakäik algas laenudest, mida panga juhid jagasid omameestele ilma korralike ärikavade ja tagatisteta. Üks veidramaid näiteid… Loe rohkem »
trackback
Jüri Adams: IRL kui voodihaige – kas sureb, paraneb või jääb sandiks - Vaba Isamaaline Kodanik

[…] Artikkel avaldati 25.jaanuaril Lääne Elu võrguväljaandes. […]

rannarootslane
rannarootslane

Pole vahet, milline erakond, kas koalisatsioonis võimu juures või mitte, ei huvita neid rahva arvamus. Seni kuni tasku täitmine neljakordse keskmise palga ja kuluhüvitistega ning istumine palgalistel kohtadel riigiasutuste nõukogudes on eesmärk omaette, seni läheb kõik vanaviisi.

huvitab
huvitab

Kas IRl-i tulevik ei huvita kedagi, nagu ütleb aleks? Võimalik. Aga kindlasti huvitab paljusid, mis saab Eesti erakondadest üldse, sest juhtkonnad on nad auti mänginud. Tuleb huvitav aeg — ilmselt ühiskonnas uute jõudude esilekerkimise aeg.

IRL-iga
IRL-iga

on KÖÖGA

IRL
IRL

on SAATANAST

Monika
Monika

may have heard by now that Franck Montagny has been given a drive in the upcoming IRL race at Sonoma. Equally, you might not have heard that and you’d

aleks
aleks

IRL tulevik ei huvita kedagi, nagu näitab kommentaaride arv 0

wpDiscuz