2

Rannar Vassiljev: Hiid-Ansip ja sotsihirm

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Kui Reformierakond on püüdnud aastaid kirjeldada Eesti poliitruumi primitiivselt Hiid-Ansipi ja Hiid-Savisaare võitlusena, siis viimastel kuudel on valitsuspartei retoorikas toimunud märkimisväärsed muutused. Peaministri ja tema erakonna esmaseks poliitiliseks märklauaks on tõusnud sotsiaaldemokraadid.

Reformierakonna poliittehnoloogid on ilmselt mõistnud, et 2015. aasta riigikogu valimistel on peakonkurent valimisvõidule just Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Ja taas üritavad reformierakondlased hirmutamistaktikat oma poliitvankri ette rakendada, teatades loosunglikult, et „sotsid tahavad Kreekat teha.“ Põhjenduseks on viide sotsiaaldemokraadist rahandusminister Ivari Padari aegsele riigieelarve strateegiale.

Tõsi on see, et 2009. aastal esitas Ansipi valitsuse rahandusminister Ivari Padar eelarvestrateegia, mis ei näinud ette riigi võlakoormuse arutut kasvu, nagu Ansip täna väidab, vaid eelarve tasakaalu jõudmist juba 2012. aastal. Siinkohal tasub meenutada, et tänavune riigieelarve jääb isegi Reformierakonna juhitud valitsuse helesinises majanduskasvu unenäos 2,1 protsendiga miinusesse. Taoline puudujääk tähendab vajadust võtta kas laenu või kulutada kogutud reserve.

Kuigi valitsus üritab laenu võtmisele kleepida külge vastutustundetuse silti, teeb ta ise seda ise lausa jõupositsioonilt, sundides laenajat tema tahte vastaselt asjaga kaasa minema. Töötu- ja haigekassa reservide ühendamine riigikassaga teenib ju eesmärki laenata töötute ja haigete tarbeks kogutud raha riigi rahaliste puudujääkide katmiseks. See samm suruti läbi vaatamata töötu- ja haigekassa vastuseisule. Nii antud kui ka mitmedki teised äärmiselt küsitavad otsused olid põhjuseks, miks majandusleht Äripäev kuulutas äsja peaministri aasta maksuvaenlaseks. Parempoolse poliitiku jaoks tähendab see tiitel ennekõike tõsist kriitikat.

Kuigi peaministriparteile meeldib maalida endast pilti kui äärmiselt konservatiivset rahanduspoliitikat viljelevast erakonnast, räägivad optimismist pakatavad prognoosid hoopis teist keelt. 2011. aasta kevadel teatas rahandusministeeriumi majandusprognoos, et „Euroopa Liidu majanduse kasvuväljavaated püsivad tugevad, mis peegeldab paranenud keskkonda ja suurenenud kindlustunnet“.

Euroopat ohustavas võlakriisis ei nähtud tõsiseltvõetavat riski, mistõttu prognoositi alanud aasta majanduskasvuks neli protsenti. Juba tol ajal osutasid sotsiaaldemokraadid väliskeskkonnas peituvatele ohtudele ja soovitasid valitsusel roosad prillid eest võtta. Tänaseks on umbusk Eestile kuulutatud majanduskasvust muutunud üldiseks ning asi võib päädida valusate eelarvekärbetega.

Loomulikult on sotsiaaldemokraatidel ja reformierakondlastel erinev arusaam majandus- ja rahanduspoliitikast. Vahe ei seisne aga mitte selles, et esimesed tahaksid lõputult võlgu võtta ja teised sellele vastu seisaksid. Peamine vahe seisneb nägemuses riigi rollist ja vastutusest. Reformierakonna meelest on parima majanduskeskkonna saavutamine lihtne – riik langetagu makse ja ärgu majandusse sekkugu. Kui majandus kasvab, aitab riik sellele makse langetades kaasa, isegi kui see viib majanduse ülekuumenemiseni nagu kriisieelsetel aastatel. Kui majandus langeb, siis tõstab riik makse, isegi kui see majanduslangust süvendab. Nii talitati aastatel 2009–2011.

Sotsiaaldemokraadid usuvad, et majanduse areng ei baseeru mitte tulumaksu tasemel, vaid ühiskonna terviklikul arengul, milles kannab keskset vastutust riik. Riigi rolliks on maandada majanduse paratamatut tsüklilisust ning luua eeldused inimpotentsiaali arenguks. Kõige olulisem küsimus on, kas ja kui hästi suudame me leida tasakaalu turgude isetoimimise ja riigi rolli vahel. Edu saadab edaspidi neid riike, kes suudavad olla samaaegselt paindlikud ja turvalised ning luua võimalikult paljudele inimestele väärt arenguvõimalused. Just inimesed on peamised tänase ja homse majanduskasvu tagajad.

Kahtlemata on erakondade väitluspiikide ristamine demokraatlikus riigis poliitika loomulik osa ning tõenäoliselt on 2015. aasta parlamendivalimistel kanda selles osas pearoll sotsiaaldemokraatidel ja Reformierakonnal. Jääb loota, et viimane suudab tühjadelt ja hirmutavatelt loosungitelt sirguda sisuliste ja maailmavaateliste diskussioonide tasemele. See viiks meid muuhulgas ka huvitava maksu- ja rahandusdebatini.

Rannar Vassiljev,
sotsiaaldemokraat, riigikogu rahanduskomisjoni aseesimees

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
see
see

raudse leedi ütlus käib raudselt ka reformi kohta

tomm
tomm

Sotsid ei oska ega ole kunagi osanud rahaga ümber käia. Vastupidi, keegi teine pole üllate eesmärkide nimel inimesi niipalju vaeseks maksustanud kui sotsid – seega tuleb valida järjekordselt mitmest halvast parim ehk refrom. Thacher ütles väga õigesti, et sotsiaaldemokraatia suurim puudus on see, et millalgi saavad abivajajad otsa, kelle nimel ühiskonda röövida.

wpDiscuz