Üldhariduskoolide rahastamismudel lähtub sellest, et iga klassi õpetamise kulud, olenemata klassis õppivate laste arvust, on ühesugused, sest tundide arv ei olene õpilaste arvust ja õpetaja peab lastega tegelema sellest hoolimata, kui palju neid on.
Õpilaste arvu kohaselt eraldab riik pearaha, vajadusel ka lisaraha. Pearahaga tulevad välja klassid, kus on vähemalt 17 õpilast. Lisaraha katab 10–16 õpilasega klasside palgapuudujäägi. Alla 10 õpilase puhul klassis riik seda puudujääki enam ei kata ja kooli pidajal on kaks võimalust: kas moodustada kulude vähendamiseks liitklassid või maksta puudujääk ise kinni.
Läänemaa koolides, kus kolmanda kooliastme õpilaste arv on kahanenud või kahanemas alla jätkusuutlikkuse piiri, on kasutatud ka ekstreemsemaid vahendeid, näiteks laenatud lapsi mõnest teisest omavalitsusest, mida tegi Nõva, kui avas kooli päästmiseks mõne õpilasega õpilaskodu. Ka üritavad koolid õpilastega „arveldada” sel moel, et laps ei kaoks kooli hingekirjast enne seda saatuslikku kuupäeva, mil edastatakse andmed laste arvu kohta.
Mõnda aega näikse säärane piiri peal mäng toimivat, aga mis saab siis, kui see enam ei toimi? Kas muudab riik rahastamismudelit või tuleb omavalitsustel mitte enam valdade, vaid suuremate piirkondade kaupa siiski koolireformi teha?
Kaie Ilves
