Maret Maripuu: Noor alustav maa-arst saab stardiraha 15 000 eurot

Arstiametit on Eestis hinnatud läbi aegade. Pole juhus, et meie rahvuseepose „Kalevipoeg“ kirjutas kokku Võrus arstiametit pidanud Friedrich Reinhold Kreutzwald. Arstid on ikka olnud maa sool. Nad olid seal, kus teisi haritlasi ei olnud, ja tegid seda, mida teised ei suutnud, osanud ega julgenud: ravisid katku ja sarlakeid, levitasid kirjasõna ja toetasid eesti keelt. Selle kõrval muidugi andsid nõu ja tohterdasid kõiki muidki mõeldavaid ihu- ja hingehädasid – alates puuslakist ja jooksvast ning lõpetades armuvaluga.

Täna on maailm lahti ja arstikutse omandanud noor inimene enam sinna, kus teda oma rahvale kõige enam vaja, eriti minna ei soovi. Võime ju väita, et hobuvankrite aeg on möödas ning rahvas tuleb arsti juurde Tallinna või Tartusse mis tahes Eesti paigast, ükskõik kui kaugelt, peaasi, et oleks, kelle juurde minna. Päris nii see siiski ei ole.

Kui vaatame tervisenäitajaid, võime rahul olla − Eesti rahva keskmine eluiga on palju-palju pikem kui veel kümmekonna aasta eest. Nii pikk kui täna pole see veel kunagi olnud. Samas − kui tahame siin Euroopale järele jõuda, peame senisest veelgi enam panustama tervishoiule ja looma võimalused, et iga inimene, kes abi vajab, saab selle ka võimalikult kiirelt kätte. Meie kõige suurem mure on, et sageli ei ole väljaspool tõmbekeskusi perearste üldse olemas või on nad inimestest nii kaugel, et pole mahti patsiente õieti tundagi. Kitsam eriarst jääb tihti üleüldse ainult Tartusse või Tallinna.

Paradoks on, et kui inimene on väga korralikult ja kapitaalselt haige, siis ravime teda hästi ja efektiivselt, aga kui haigus keskmine või kergepoolne, siis kannatatakse seda niisama, sest arst on kaugel või pole teda üldse. Samas on teada, et mida varem haigusel „sabast kinni“ saadakse, seda kiirem on paranemine ja inimene saab jälle tööturule tagasi uusi väärtusi looma. Väljaravimata haigustest saavad kroonilised haigused ja sealt edasi ei taha mõeldagi.

Noorele inimesele ei saa ette heita soovi töötada ja elada säravamas suurlinnas ega sedagi, kui ta tahab teenida suuremat palka hoopis välismaal. Elu on pealegi näidanud, et nii või teisiti tulevad Eestisse või „Eesti asja ajamise juurde“ tagasi enamuses kõik, kes piiri taha läinud. Selleni kulub aga aega. Noori tohtreid üle Eesti on vaja juba täna ja kohe.

Valitsus on oma koalitsioonileppes öelnud: noortele meedikutele tuleb maksta toetusraha, ja asunud seda leppe punkti seadustama. Stardiraha suuruseks saab esialgu 15 000 eurot − summa, millest peaks olema abi elu alustamiseks oma uues töökohas. Stardiraha eesmärgiks on innustada neid, kes tunnevad endas kutsumust ja soovi alustada arstikarjääri perearstina maakohas ja või eriarstina väljaspool Tallinna, Tartut ning keskhaiglaid. Idee on samasugune nagu see, mida rakendati maale tööle siirduvatele noortele õpetajatele.

Noorte arstide stardiraha kehtestav seaduseelnõu on olemas ja võetakse varsti riigikogus vastu. Järgmise aasta eelarves pannakse raha valmis ja see jääb ootama soovijaid. Märgiksin sedagi, et noorte arstide stardirahaks ettenähtu eelarve planeeritud kulutusi ei suurenda, sest see oli kavas koalitsioonileppe täitmiseks arvestatud kuludes ja eelarvestrateegias.

Olgu uuest aastast alustav lähtetoetus noorele arstile veel üks näide sellest, et kui koalitsioonierakonnad milleski kokku lepivad ja valimiste eel midagi lubavad, siis edasi lähevad vastavad otsused eelarvesse ja saavad rahastatud nende võimaluste piires, mis riigil olemas. Noore arsti toetamine tööelu alustamisel Eesti erinevates piirkonndades ja esmatasandi arstiabi toomine inimestele lähemale on igal juhul tänase valitsusliidu prioriteet.

Maret Maripuu,
Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige (Reformierakond)