Oktoobri lõpus käisid Lihula gümnaasiumi õpilased Kohtla-Nõmme kaevanduses.
Kohapeal jagati meid kolme gruppi, igale grupile anti oma ülesanne. Esimesena tutvusime kivimajas erinevate kivimitega: laavast kullani ja telliskivist põlevkivini. Eesmärk oli õppida tundma põlevkivi kasutamise võimalusi. Selgus, et Eesti põlevkivist toodetud ainest kasutatakse nii kõikvõimalikes parfümeeriatoodetes kui ka autokummides üle maailma.
Pärast kividega tutvumist läksime tuhamägedesse. Sinna viidi meid vana sõjamasinat meenutava 20kohalise bagiga. Vaatepilt oli trööstitu – pinnast on songitud kümnete ja kümnete hektarite kaupa, vanast kaevandusest immitsevat magedat vett voolab merre tuhandeid liitreid minutis, kodusid ümbritsev pinnas on peaaegu meeter sügavamal, kuna alt on pinnas ära kooritud. Tekkis küsimus, kas odav elekter on seda väärt, et kahjustada meie niigi väikesel kodumaal piiratud elamisväärset territooriumi.
Pärast tuhamägedes nähtut tundus nelja sõidutunnine kaugus, mis lahutab Lihulat Kohtla-Nõmmest, isegi lühike vahemaa. Kodune Läänemaa oma Matsalu looduskaitsealaga tundub tüki maad ahvatlevam elukeskkond hoolimata sellega kaasnevatest piirangutest, reeglitest ja normidest.
Edasi orienteerusime vana kaevanduse peahoonete territooriumil ning lõpetuseks lasti meid maa alla uuristama ja uudistama kaevandust ennast ning sõitma maa-aluse elektrirongiga.
Väikesel gümnaasiumil on ka teatud eelised – kogu gümnaasiumi osa koos õpetajatega said hariva kogemuse osaliseks, kuna mahume ühte suurde bussi.
Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi õnnestus külastada Keskkonnainvesteeringute keskuse toel.
Janar Sõber,
Lihula gümnaasiumi direktori kohusetäitja
